Loovuurimused (kirjastatud loovuurimuslikud doktoritööd jm sarjas ilmuvad loovuurimused)

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/95096

Sirvi

Sirvi Loovuurimused (kirjastatud loovuurimuslikud doktoritööd jm sarjas ilmuvad loovuurimused) Autor "Fischer, Saale" järgi

Tulemuste filtreerimiseks trükkige paar esimest tähte
Nüüd näidatakse 1 - 1 1
  • Pisipilt
    Kirje
    Tempo ja retooriline ajastamine 17.–18. sajandi instrumentaalmuusika esituses
    (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kirjastus, 2022) Fischer, Saale; Siitan, Toomas, juhendaja; Schaper, Anu, toimetaja; Pappel, Kristel , peatoimetaja
    Doktoritöös „Tempo ja retooriline ajastamine 17.–18. sajandi instrumentaalmuusika esituses“ („Tempo and Rhetorical Timing in Performance of the 17th and 18th Century Instrumental Music“) uuritakse küsimust, kuidas kujundada temposid ning ajastada kompositsioonilisi elemente 17.–18. sajandi instrumentaalmuusikas. Doktoritöö on osa doktoriõppe loomingulise suuna uurimusest. Doktoritöös vastustatakse 20. sajandi akadeemilises kirjanduses levinud normatiivset metronoomikeskset lähenemist barokkmuusika tempode määramisel, sõnastatakse normatiivse lähenemise puudused ning pakutakse välja 17. ja 18. sajandi algupärastele materjalidele tuginevad alternatiivid muusika temporaalse struktuuri kujundamiseks. Töö teine pool käsitleb retoorilise muusika kompositsiooniliste üksikelementide retoorilist ajastamist kui ekspressiivse ajastamise ühte alaliiki. Doktoritöö on ajaliselt piiritletud daatumitega, mis raamistavad stiililiselt heterogeenset, kuid esteetilises mõttes homogeenset epohhi muusikaloos. Baroki- ehk generaalbassiajastu mõtteliseks alguseks võib lugeda Giulio Caccini laulukogumiku „Le nuove musiche“ esmatrüki ilmumist aastal 1602 ning lõpuks Johann Sebastian Bachi surma-aastat 1750. Umbes 150-aastase perioodi jooksul loodud muusika ühiseks nimetajaks on kompositsioonilise ja esitusliku esteetika ning ideede tugev sidusus klassikalise retoorikakunstiga. Töö kirjutamisel on arvesse võetud nimetatud perioodi jooksul aset leidnud muutusi loodusfilosoofias, st aristotelliku ajamõtestamise asendumist njuutonliku paradigmaga absoluutsest ajast, samuti muutusi noodikirja ülestähendamise viisis ning lugemises. Samuti lähtub töö eeldusest, et ajastu partituurid pakuvad oma (esitusjuhisteta) originaalkujul küllaldaselt informatsiooni interpretatsiooniliste otsuste langetamiseks. Doktoritöö tugineb esmajoones 20. sajandi muusikute ning muusikast mõtlejate Bruce Haynesi, Judy Tarlingi ning Andrew Lawrence-Kingi töödele, samuti 17.–18. sajandi allikatele kui ka autori enda muusikukogemusele.