Sirvi Autor "Aavik, Tsipe, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4

Genetic variation of grassland plants in changing landscapes
(2024-05-16) Reinula, Iris; Aavik, Tsipe, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Hiljutised maakasutuse muutused on toonud kaasa ulatusliku looduslike ja poollooduslike koosluste killustumise. Paljud poollooduslikud rohumaad ehk pärandniidud on kinni kasvanud või muudetud intensiivselt majandatavaks põllumaaks, mis on halvendanud niidutaimede kasvukohatingimusi. Selle tulemusena on elurikkus, sealhulgas geneetiline mitmekesisus (liigi- või populatsioonisisene mitmekesisus) märkimisväärselt kahanenud. Kuna geneetiline mitmekesisus tagab organismide võime keskkonnamuutustega kohastuda, on selle kaitsmine ja säilitamine ülioluline. Doktoritöö eesmärk oli hinnata maastiku struktuuri ja maakasutuse muutuse mõju rohumaade taimede geneetilisele mitmekesisusele ja geenivoolule. Töös kasutasin uurimisliikidena mägiristikut (Trifolium montanum) ja harilikku nurmenukku (Primula veris). Leidsin, et poollooduslikud niidukooslused, eriti kõrgema servatihedusega pärandniidud populatsioonide ümbruses, toetavad niidutaimede geneetilist mitmekesisust, kuid metsa mõju geneetilisele mitmekesisusele oli muutlik. Uurisin ka taimepopulatsioonide vahelise maastiku mõju geenivoolule (geneetilise info vahetus populatsioonide ja isendite vahel õietolmu või seemnete leviku teel) nende vahel. Leidsin, et tavaliselt eeldatav muster, kus geograafiliselt kaugemal asuvad populatsioonid on ka geneetiliselt erinevamad, kehtib vaid teatud olukordades. Suurem niidukoosluste osakaal populatsioonide vahel hõlbustas geenivoolu. Avatud ning kinnikasvanud pärandniitudel läbiviidud uuringus leidsin, et adaptiivne geneetiline mitmekesisus oli kinnikasvanud loopealsetel kõrgem kui avatud loopealsetel, neutraalne geneetiline mitmekesisus püsis aga muutumatuna, viidates sellele, et taimepopulatsioonid on uute keskkonnatingimustega kohastumas. Üldiselt leidsime, et kuigi rohumaataimede geneetilist mitmekesisust mõjutab kinnikasvamine ning tuleks püüelda heterogeensete rohumaade poole, tuleb looduskaitseliste tegevuste plaanimisel arvestada skaalade, viibinud vastuste ja maakasutuse ajalooga.
Heterostylous plants in an era of global change: the role of local, landscape and climatic factors
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-04-09) Kivastik, Marianne; Aavik, Tsipe, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Hiljutised kiired kliima- ja maakasutuse muutused ohustavad elurikkuse erinevaid tahke. Eriti tundlikud on maastikumuutustele loomtolmlevad ja keeruka paljunemissüsteemiga taimeliigid, näiteks erikaelsed liigid. Erikaelsus ehk heterostüülia on taimetunnus, mille puhul koosneb taimepopulatsioon kahest või kolmest morfoloogiliselt erinevast õietüübist, mis erinevad üksteisest tolmukate ja emaka paigutuse poolest õie sees. Erikaelsuse eesmärk on soodustada tolmlemist eri õietüüpide vahel ja takistada nii iseviljastumist kui ka viljastumist sama õietüüpi omava taimega. Ühes populatsioonis peaks õietüüpe olema ligikaudu võrdselt, tagamaks kõrgeim paljunemisedukus. Käesoleva doktoritöö eesmärk oli uurida, millised maastikulised ja klimaatilised tegurid mõjutavad erikaelseid liike ning millised geneetilised ja evolutsioonilised tagajärjed võivad kaasneda maakasutuse- ning kliimamuutustega. Leidsin, et populatsioonisuurus on üks tähtsamaid erikaelsete liikide õietüüpide optimaalset tasakaalu mõjutavaid tegureid. Vastupidiselt eeldusele, et erikaelsete liikide populatsioonides on õietüüpide osakaal võrdne, tuvastasin hariliku nurmenuku (Primula veris) populatsioonides ühe õietüübi domineerimise. Töö tulemused näitasid, et hariliku nurmenuku õietüüpide tasakaalu mõjutavad ka mitmed maastiku- ja klimaatilised tegurid, näiteks inimasustuse tihedus, asulate ja ehitiste osakaal maastikus, looduslike elupaikade kadumine ja sademete hulk. Viimaks tuvastasin, et paigast nihkunud õietüüpide tasakaal võib viia geneetilise mitmekesisuse languseni, mis võib omakorda kahandada populatsioonide kohasust ja pikaajalist kohastumisvõimet. Doktoritöö tulemused näitavad, et erikaelsed taimeliigid on kiiretele maastiku-, aga ka kliimamuutustele haavatavad, ning tõstavad esile looduslike elupaikade säilitamise ja kaitse olulisust loomtolmlevate taimede hea käekäigu tagamiseks.
Taimede geneetilise ja liigilise mitmekesisuse vahelised seosed
(Tartu Ülikool, 2016) Reinula, Iris; Aavik, Tsipe, juhendaja; Thetloff, Marge, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Töö eesmärgiks on uurida geneetilise ja liigilise mitmekesisuse vahelise seose olemust ning analüüsida seda seost mõjutavaid mehhanisme ja tegureid. Vaadeldakse kolme põhilisemat mehhanismi: paralleelsed protsessid, geneetilise mitmekesisuse mõju liigilisele ja vastupidi. Erinevate mehhanismide ja tegurite (nt kasvukohtade vaheline sidusus ja pindala) koostoimel võib esineda nii positiivseid kui ka negatiivseid seoseid. Tulemust võivad mõjutada ka nt uuritud liikide omadused, uurimisala eripärad ja proovide kogumise meetod. Kuna vaadeldud uurimuste põhjal võib järeldada, et geneetilise ja liigilise mitmekesisuse vaheline seos varieerub sõltuvalt kontekstist, ei tohiks ka looduskaitselises tegevuses konteksti arvesse võtmata eeldada nendevahelist positiivset seost. Selle eeldamine võib kahjustada elurikkuse kaitset.
The impact of landscape change on the genetic diversity of the grassland plant Primula veris
(Tartu Ülikool, 2018) Reinula, Iris; Träger, Sabrina, kaasjuhendaja; Aavik, Tsipe, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Hiljutised maakasutuse muutused on looduslikke ökosüsteeme oluliselt muutnud, mille tulemuseks on looduslike ja pool-looduslike elupaikade (nt loopealsed) killustumine. Käesoleva töö eesmärgiks on uurida, kas ja kuidas mõjutavad maastikumuutused niidutaimede geneetilist mitmekesisust. Selleks kasutati maastikugeneetika meetodeid. Töös analüüsiti 338 nurmenuku (Primula veris) indiviidi proovi, mis pärinesid 19-st populatsioonist Saare- ja Muhumaal. Geneetiliste markerite (üksiknukleotiidsed polümorfismidest e SNP-d) leidmiseks kasutasin nüüdisaegset sekveneerimismeetodit (restriction site associated DNA sequencing, RADseq). Saadud geneetiliste andmete abil analüüsisin ajalooliste ja tänapäevaste maastikuparameetrite mõju nurmenuku populatsioonide geneetilisele mitmekesisusele. Lisaks uurisin nurmenuku populatsioonide geneetilist struktuuri. Kasvukoha pindala kadu mõjutas geneetilist mitmekesisust negatiivselt. Tänapäevane metsa pindala avaldas geneetilisele mitmekesisusele negatiivset mõju. Inimpopulatsiooni tihedus oli samuti negatiivse mõjuga. Leidsin, et Muhu ja Ida-Saaremaa populatsioonid olid teiste populatsioonidega võrreldes üksteisele geneetiliselt sarnasemad. Kokkuvõtvalt võib öelda, et maastikumuutustel on olnud suur mõju Eesti loopealsetel kasvavatele nurmenuku populatsioonide geneetilisele mitmekesisusele.