Sirvi Autor "Degtjarenko, Polina, juhendaja Jüriado, Inga, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

Liiviku koosluse ökoloogiline taastamine Surnumäe taastamisalal (Mustoja maastikukaitseala, Võru maakond)
(Tartu Ülikool, 2025) Remmer, Sidney; Degtjarenko, Polina, juhendaja Jüriado, Inga, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Käesolev uurimistöö käsitles liiviku koosluse seisundi hindamist ja ökoloogilist taastamist Mustoja maastikukaitsealal Surnumäel (Võru maakond). Töö teoreetilises osas anti ülevaade liivikute kujunemisest, ökoloogilistest eripäradest ning neid ohustavatest teguritest. Ühtlasi tutvustati mitmesuguseid Eestis ja Euroopas laialdaselt kasutatavaid liivikute taastamise võtteid. Surnumäe liiviku suktsessiooni mehhanismide mõistmiseks anti ülevaade ka selle piirkonna ajaloost ja maakasutusest. Praktilise osa eesmärgil rajati Surnumäe taastamisalale 16 püsiseireruutu, võimaldamaks koosluses toimuvate muutuste jälgimist elupaiga tasandil. Püsiseireruutudelt määrati 40 liiki samblikke, 9 samblaliiki ja 25 soontaimeliiki, sealhulgas mitmeid ohustatud liike. Leiti, et suurim liigirikkus esines püsiseireruutudes, kus taimkate oli hõre ning elupaik avatud päikesevalgusele. Töö teoreetilises osas selgus, et liiviku taastamise edukus sõltub tugevalt sobivate häiringurežiimide rakendamisest. Selle tarvis tuleb arvestada koosluse kujunemisel rolli mänginud protsesside ja nende mõjudega. Kuna tänapäeval ohustab toitainevaese mullaga piirkondi asustavaid kooslusi orgaanilise aine ladestumine tuleb taastamistöödega vältida orgaanika täiendavat kuhjumist. Liiviku taastamiseks kavandatavad meetodid peavad olema valitud ja ajastatud nii, et need aitaks säilitada koosluse avatud struktuuri, kuid samas ei kahjustaks olemasolevaid kaitstavaid liike ja loodusväärtusi. Lisaks rõhutab töö püsiseire olulisust elupaiga seisundi jälgimisel, kuna see võimaldab hinnata taastamismeetmete pikaajalist mõju koosluse dünaamikale ja liikide elujõulisusele. Töös tuuakse esile, et elupaigapõhine lähenemine on eriti oluline liivikutele iseloomulike stressitaluvate ja kitsalt spetsialiseerunud liikide kaitseks. Ühtlasi on oluline arvestada liivikute suktsessiivse olemusega – mis tähendab, et taastamis- ja hooldustegevustega tuleks tagada eri arenguastmes koosluselaikude olemasolu liiviku territooriumil. On selge, et liivikukoosluse iseloomuliku häiringurežiimi ja võtmeliikide ökoloogiliste eripäradega arvestades on võimalik saavutada optimaalne metoodika selle taastamiseks ja säilitamiseks.