Sirvi Autor "Degtjarenko, Polina, juhendaja Karro-Kalberg, Merle, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

Linnastumise mõjud elurikkusele ja linna elurikkuse seisundi hindamisvahendid
(Tartu Ülikool, 2025) Värnik, Kadi; Degtjarenko, Polina, juhendaja Karro-Kalberg, Merle, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli koondada teadmisi linnastumisest, selle mõjudest elurikkusele ja rohealade elurikkust toetavatest meetmetest ning anda ülevaade olemasolevatest linna elurikkuse seisundi hindamise tööriistadest, et pakkuda sisendit Tartu linna rohealade liigirikkuse hindamiseks ja arendamiseks. Linnade laienemine toob kaasa suurema ressursikasutuse, õhukvaliteedi halvenemise, looduslike elupaikade kadumise, veerežiimide muutused ja kuumasaare efekti süvenemise. Erinevad linnaehituslikud iseärasused, nagu suurte kõvakattega pindade domineerimine, mõjutavad nii kohalikke ökosüsteeme kui ka inimeste tervist. Rohealad aitavad leevendada linnastumise negatiivseid mõjusid ning toetavad nii looduskeskkonna säilimist kui ka inimeste heaolu. Rohealade elurikkust linnakeskkonnas saab toetada mitmete teaduspõhiste meetmetega. Oluline on teadlik hooldamine, mis soosib mitmekesist taimkatet erinevate rinnete näol ning harvemat niitmist, et toetada liigilist mitmekesisust ja tolmeldajaid. Samuti on tähtis liikidele asendamatuid elupaiku pakkuvate mikroelupaikade, nagu lamapuidu, tüügaspuude, kivihunnikute ja hekkide säilitamine. Linnaveekogud on väärtuslikud elupaigad kahepaiksetele, selgrootutele, veetaimedele ja lindudele, mille ökoloogilist väärtust mõjutab suurel määral nende looduslikkus. Rohealade suurus ja nende omavaheline sidusus on määrava tähtsusega elurikkuse säilitamise võimekusel killustatud linnakeskkonnas. Rohealade elurikkuse toetamine nõuab terviklikku, teadusel ja koostööl põhinevat planeerimist ning järjepidevat looduslähedast haldamist, mis arvestab erinevate liikide vajadusi. Linnalise elurikkuse seisundi mõistmiseks ja keskkonnapoliitika kujundamiseks on loodud mitmeid spetsiaalseid indikaatoreid ja indekseid, mis aitavad koguda, struktureerida ja hinnata andmeid linnade looduskeskkonna kohta. Samuti aitavad need süsteemid teha teadlikke otsuseid linnaplaneerimises, rohealade haldamises ja kogukonna kaasamiseks. Indikaatorid varieeruvad oma keerukuse, eesmärgi ja rakendatavuse poolest. Mõned on loodud eelkõige linnade enesehindamiseks, võimaldades jälgida arengut ajas, teised on aga mõeldud võrdluseks eri linnade vahel. Mõne meetodi on fookuses bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteemid, teised rõhutavad ligipääsetavust, rohevõrgustiku sidusust või haldussuutlikkust. Teaduslikult täpsed hindamismeetodid on sageli aja-ja andmemahukad, samas kui lihtsamad ja kiired meetodid võivad jääda pinnapealseks ega kata elurikkuse kõiki aspekte. Olemasolevate linnade elurikkust hindavate indeksite analüüsist ilmnes vajadus terviklikule hindamismeetodile, mis (1) suudaks usaldusväärselt mõõta nii rohealade elurikkust eraldi kui ka linna elurikkuse haldamist üldisemalt, (2) oleks lihtsasti korratav ning (3) sobiks kasutamiseks mittespetsialistidele (näiteks omavalitsuse töötajad või rohealade haldajad). Kasutatavuse soodustamiseks peaks väljund olema esitatud sellisel viisil, et see oleks otsustajatele arusaadav ning toetaks seeläbi elurikkust parandavate meetmete rakendamist. The aim of this bachelor’s thesis was to compile knowledge about urbanisation, its impact on biodiversity, and measures that support biodiversity in green areas, as well as to provide an overview of existing tools for assessing urban biodiversity in order to offer input for evaluating and enhancing species richness in the green areas of Tartu. Urban expansion leads to increased resource use, decline in air quality, loss of natural habitats, changes in hydrological regimes, and the intensification of the urban heat island effect. Various urban structural characteristics, such as the dominance of impervious surfaces, affect both local ecosystems and human health. Green areas help to mitigate the negative effects of urbanisation and support both the preservation of the natural environment and human well-being. Urban green space biodiversity can be supported through several science-based measures. Conscious maintenance is essential, favouring diverse vegetation with multiple layers and less frequent mowing to support species diversity and pollinators. It is also important to preserve microhabitats that provide essential conditions for species, such as old trees and deadwood. Urban water bodies are valuable habitats for amphibians, invertebrates, aquatic plants, and birds, and their ecological value depends largely on their naturalness. The size and connectivity of green areas are critical to their ability to sustain biodiversity in a fragmented urban landscape. Supporting biodiversity in green spaces requires comprehensive, science-based, and collaborative planning, along with consistent, nature-friendly management that considers the needs of various species. To understand the state of urban biodiversity and guide environmental policy, a number of indicators and indices have been developed to collect, structure, and assess data about the urban natural environment. These systems also help inform decision-making in urban planning, green space management, and community engagement. Indicators vary in complexity, purpose, and applicability. Some are designed primarily for self-assessment by cities, enabling them to track progress over time, while others allow for comparison between different urban areas. Some methods focus on biological diversity and ecosystems, while others emphasise accessibility, green network connectivity, or administrative capacity. Scientifically accurate assessment methods are often time- and data-intensive, whereas simpler, rapid methods may remain superficial and fail to capture all aspects of biodiversity. The analysis of existing urban biodiversity assessment indices revealed the need for a new comprehensive method that (1) can reliably measure both the biodiversity of individual green areas and urban biodiversity management more broadly, (2) is easily replicable, and (3) is suitable for use by non-specialists (e.g. municipal employees or green space managers). To support application, the output should be presented in a way that is understandable to decision-makers and thereby promote the implementation of biodiversity-enhancing measures.