Sirvi Autor "Fedotov, Andrey" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

Русский театральный журнал в культурном контексте 1840 -х годов
(2016) Fedotov, Andrey; Kisseljova, Ljubov, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond.
Käesolev väitekiri on pühendatud Venemaa esimesele kommertslikule spetsialiseeritud teatriajakirjale „Repertuaar ja Panteon“ (1839–1856), mille näitel vaadeldakse teatriajakirjanduse funktsioneerimise eripärasid vene 1840ndate aastate kultuurikontekstis. Vaatluse all olev ajakiri tekkis keerulise eksperimendi käigus, kus ühendati omavahel lääne-euroopa teatriajakirjanduse erinevad tüübid – ajaleht ja ajakiri. Teater oli tolle aja Venemaal ainuke sotsiaalne platvorm, kus kohtusid erinevate ühiskonnakihtide esindajad. Seetõttu oli ka valitsuse kontroll selles sfääris eriti tuntav. Töös analüüsitakse tsensuuri- ja administratiivseid probleeme, millega kirjastajatel tuli kokku puutuda. „Repertuaari ja Panteoni“ väljaandjad, toimetajad ja autorid kuulusid kultuuritegelaste uude demokraatlikku põlvkonda. Rõhutatakse tõika, et nad õppisid tundma lugejate ootusi, püüdes hõlmata uut ja perspektiivset teatrihuviliste auditooriumi. Ajakiri jälgis ja kajastas tähelepanelikult vene teatrielu olulisemaid sündmusi, selles trükiti ära üle 300 näidendi. Võeti ette mitmeid katseid reformida vene teatrikriitikat, mida 1840ndatel aastatel iseloomustas ettevaatlikkus ja pinnapealsus. Ajakirja põhiautorite hulgas oli tolle aja üks silmapaistvamaid dramaturge Nikolai Polevoi, kelle näidenditest enamik nägi trükivalgust just siin. Selgus, et Polevoi järgis oma tegevuses prantsuse kriitiku Arnould Fremy teoreetilisi suuniseid, kes tegi vahet “kõrg-” ja “repertuaari” dramaturgia vahel, kus viimane oli orienteeritud massivaatajale. Tegemist on interdistsiplinaarse uurimusega, kus on ühendatud kirjandusajalooline, ajakirjandusajalooline ja teatriteaduslik lähenemine. Mitmes peatükis rakendatakse New economic criticism’i instrumentaariumi (ajakirjade „Repertuaar“ ja „Panteon“ ühinemine 1842. aastal ning Faddei Bulgarini roll selles; Apollon Grigorjevi koostöö ajakirjaga), aga ka argikäitumise semiootika meetodeid. Analüüsitakse Ivan Pesotski ja Fjodor Koni kohta käivaid vodevill-paroodiaid ja rekonstrueeritakse nende tegelaste reputatsioon. „Repertuaar ja Panteon“ ei ole väitekirjas mitte ainult vaatlusobjekt, vaid ka „vaatepunkt“ – selline kirjanduslik ja ajakirjanduslik ettevõtmine, läbi mille kumavad ja ilmnevad paljud kunstilised ja argised konstruktsioonid, mis on relevantsed nii vene teatriajakirja kui 1840ndate vene kultuuri ajaloo jaoks. Uurimuse vaatepunktist ei ole sugugi juhuslik, et kui 1852. aastal sai „Repertuaarist ja Panteonist“ kirjandusajakiri, siis koos teatrispetsiifika kadumisega jäi ajakiri ilma ka oma lugejatest ja lõpetas ilmumise.