Sirvi Autor "Geimanen, Jelizaveta" järgi

Tulemuste filtreerimiseks trükkige paar esimest tähte
Nüüd näidatakse 1 - 2 2
  • Pisipilt
    Kirje
  • Pisipilt
    Kirje
    Study of the Papillomavirus Genome Replication and Segregation
    (2014-03-14) Geimanen, Jelizaveta; Ustav, Ene, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
    Papilloomiviirused on ümbriseta ja kaheahelalise DNA genoomiga viirused, mis on rangelt liigispetsiifilised. Siiski on inimest võimelised nakatama enam kui sada erinevat HPV tüüpi. Kõige levinumateks kasvajaid tekitavateks viirusteks on HPV16 ja HPV18, millede nakkuse vältimiseks on arendatud ka vaktsiinid. HPV vastane vaktsineerimine vähendab haigestumise tõenäosust vähemalt 70%, kuid täielikku kaitset see paraku pakkuda ei suuda. Lisaks on olemasolevad vaktsiinid mõeldud ainult haiguste ennetamiseks ja on kasutud viirusega juba nakatunud inimestele. Paraku ei ole veel välja töötatud ravimeid, mis oleksid võimelised papilloomiviiruse infektsiooni inimese organismist kõrvaldama. HPV on kõrge koespetsiifilisusega viirus ja nakatab epiteeli peamist rakutüüpi – keratinotsüüte. Nakatamiseks peab viirus sisenema naha epiteeli basaalkihi rakkudesse või genitaalide ja teiste organite limaskestade vastavatesse rakkudesse. Kuna HPV elustükkel sõltub täielikult keratinotsüütide diferentseerumisest, siis selle viiruse uurimist raskendab asjaolu, et uurimistöös kasutatavates rakulistes mudelsüsteemides on keratinotsüütide diferentseerumise käivitamine väga keerukas. Antud uurimistöös kirjeldatakse inimese sääreluu kasvajast algatatud U2OS rakuliinil põhinevat rakulist mudelsüsteemi, mida saab kasutada HPV genoomide replikatsiooni uurimiseks. Loodud mudelsüsteem on võimeline toetama erinevat tüüpi HPVde DNA replikatsiooni nii nagu see toimub viiruse loomuliku elutsükli eri etappidel. Samuti võimaldab mudelsüsteem võrdlevalt uurida nii limaskesta spetesiifilisi kõrgeriski (HPV16, HPV18), kui ka madalariski (HPV6b, HPV11) ning nahka nakatavaid (HPV5, HPV8) papilloomiviirusi, mille uurimine teistes rakulistes mudelsüsteemides on seni olnud üsna keerukas. Samuti näitame, et HPV DNA replikatsiooni on kaasatud vähemalt kaks erinevat mehhanismi. Ühte neist on varasemalt juba kirjeldatud kui võimalikku papilloomiviiruste päriliku materjali paljundamise meetodit – selleks on kahesuunaline theta-tüüpi replikatsioon. U2OS rakuliinil põhineva mudelsüsteemi abil tuvastasime aga veel teise, ühesuunalise replikatsioonimehhanismi, mis oletatavalt põhineb molekulidevahelisel homoloogsel rekombinatsioonil ja mille roll HPV elutsüklis on veel ebaselge. Lisaks ülaltoodule on käesolevas töös näidatud, et kõikide vajalike viiruseliste trans-faktorite juuresolekul on heteroloogsed originid, mis sisaldavad veise papilloomiviirusest (BPV1) või ka Epstein-Barr viirusest (EBV) pärinevaid segregatsioonielemente, võimelised tagama neid elemente sisaldavate originiplasmiidide stabiilse säilumise.