Browsing by Author "Himma-Kadakas, Marju, juhendaja"
Now showing 1 - 20 of 49
Results Per Page
Sort Options
Item 16–19-aastaste noorte arvamus teaduslikest sotsiaalmeediakanalitest ja seda ümbritsevad tegurid(Tartu Ülikool, 2022) Auli, Karina; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutItem Ajakirjanduslike rollide täitmine eestikeelsetes Covid-19 uudistes(Tartu Ülikool, 2021) Männilaan, Lisanna; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Beilmann, Mai, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutMagistritöö valmis Journalistic Role Performance’i rahvusvahelise uuringu raames. Eestis kogutud trüki-, tele-, raadio- ja veebimeedias avaldatud uudiste kontentanalüüsi tulemustest nähtub, et ajakirjanduslike rollide täitmine Covid-19 uudistes ja tavauudistes on erinev. Covid-19 teemade kajastamisel täitsid ajakirjanikud kõige enam teenindaja rolli, mis kirjeldavad sündmuste või otsuste mõju kajastamist igapäevasele elule, ja kodaniku rolli täitmise tunnuseid, mille abil rolli täitjad lokaliseerisid. Teisel kohal oli Covid-19 uudistes täidetud kodaniku roll. Seega täitsid Covid-19 teemade kajastamisel ajakirjanikud ühiskondliku infovahendaja rolli ehk reageerisid kriisiolukorrale seades prioriteediks kõige vajalikuma teabe vahendamise kodanikele. Kui teenindaja ja kodaniku roll oli Covid-19 uudistes enim täidetud rollid, siis tavauudistes oli nende rollide täitmine tagasihoidlikum. Sekkuja ja valvekoera täitmine oli nii Covid-19 kui ka tavauudistes peaaegu samal tasemel. See kvantitatiivne leid viitab, et sekkuja ja valvekoera rollid on Eesti ajakirjanduslike rollide täitjate alusrollid, millest uudiste kajastamisel lähtutakse. Infomeelelahutaja roll oli tavauudistes üks täidetumaid rolle, kuid Covid-19 uudistes esines sensatsioonile ja emotsioonile rõhuva rolli täitmist mõneti vähem. Lojaalse vahendaja rolli tunnuseid esines nii tavauudiste aga ka Covid-19 uudistes kõige harvemini. Samas vaadates erinevate andmekorjepäevade Covid-19 uudiseid, siis viiruslainete ajal sagenes mõneti lojaalse vahendaja rolli täitmine, aga siiski väga madalal esinemissagedusel. Nagu viidatud muutus ajakirjanduslike rollide täitmine Covid-19 uudistes andmekorjepäevade jooksul. Suuremaid erinevusi on esimese ja teise koroonaviiruse laine ajal ajakirjanduslike rollide täitmise vahel. Esimese laine ajal (veebruar 2020 kuni juuni 2020) täideti eelkõige teenindaja ja kodaniku rolli, aprillikuus suurenes ka sekkuja roll ning kolme rolli esinemissagedus püsis kõrge kuni viiruslaine lõppemiseni juunikuus. Suvel, peale esimest viiruselainet esineb enim valvekoera ja sekkuja roll. Teise laine alguses, oktoobris ja novembris kasvab sekkuja ja infomeelelahutaja rollide täitmise tunnuste esinemissagedus Covid-19 uudistes. Erinevalt esimesest lainest, ei tõuse teise viiruslaine eel ja avakuudel teenindaja ning kodaniku rollide täitmise tunnuste esinemissagedus. Need kvantitatiivsed leiud viitavad, et kui esimese viiruslaine ajal täideti eriolukorra tingimustes enim kriisinfot vahendavat teenindaja rolli, siis pandeemia jooksul kohanesid ajakirjanikud pandeemia olukorraga ja naasesid täitma sekkuja ning valvekoera rolle, mida uuringuandmetele tuginedes võib pidada Eesti ajakirjanike põhirollideks.Item Ajakirjanduslike töövõtete ja online-väitluse formaadi väljaarendamine Postimees.ee online-väitluse näitel(Tartu Ülikool, 2013) Ivask, Signe; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituutKäesoleva magistritöö eesmärgiks oli uurida Postimees.ee veebileheküljel läbi viidava onlineväitluse formaati ja seda mitmest aspektist. Töö annab ülevaate, mida teeb ajakirjanik onlineväitluse juures, milline on tema professionaalne roll ning töörutiinid. Sealjuures tuleb teemaks teiste väitlusega seotud osapoolte rollid ja nende endapoolsed määratlused ning toetumine teoreetikute poolt pakutud definitsioonidele. Käesoleva töö veel üheks eesmärgiks on uurida, mis saab siis, kui reaalajaline narratiiv (väitlus) viia üle veebikeskkonda. Postimees.ee lahendus pakub auditooriumile võimalust väitlusesse sekkuda. Sellest tõstatub veel üks töös arutusele tulev küsimus: kuidas meediaväljaanne kasutab ära auditooriumi kaasamist ja interaktsiooni. Uurimistulemustest selgus, et ajakirjaniku roll on formaadis suhteliselt „nähtamatu“ ja sellest johtuvalt on väitlejad online-väitluse protsessis enese ja ajakirjaniku määratlemisel ebakindlad. Välja tuli, et tegelikult väitlejad ei peagi ajakirjanikku vahendajana oluliseks, sest nad ei tea, mida ajakirjanik teeb. Kuna online-väitluse korraldajameeskonnas on nii Väitlusseltsi-poolne moderaator kui ka meediaväljaande-poolne toimetaja, siis sellest tulenevalt uuris käesoleva töö autor nende omavahelisi rollijaotusi. Semistruktueeritud intervjuude analüüsil selgus, et meediaväljaandepoolne toimetaja ja moderaator polnud päris selgepiiriliselt välja joonistunud, millised tööülesanded on neil kummalgi. Küll aga oli üks kindel kokkulepe: ajakirjanik laadib materjali üles ehk tema on jätkuvalt „väravavaht“. Töös on laiemalt kirjeldatud meediaväljaande-poolse toimetaja ja moderaatori töörutiine. Online-väitluse juures saab auditoorium näidata meelestatust teema suhtes, kommentaariumis teema üle diskuteerida, pakkuda välja lugejaküsimusi, osaleda gallupis, näidata kommentaaride ning vastuste-küsimuste suhtes meelestatust. Küll aga jäi auditoorium kogu väitluse protsessis siiski vaid pealtvaatajaks. Meediaväljaanne pakub interaktiivsust, kuid ei kaasa tegelikkuses auditooriumit väitlusesse ega viita oma ajakirjanduslikus sisus auditooriumi meelsusele. Postimees.ee online-väitluse formaat on käesoleva töö uurimistulemustest lähtudes veel veebikeskkonda sobitumas ja välja arenemas. Et online-väitluse formaati tõhusamaks muuta, lisas käesoleva töö autor uurimistulemustest inspireeritult juurde soovituste peatüki.Item Ajakirjanik väljaspool toimetust – Twitterisse postitamine ja selle reguleerimine eesti ajakirjanike seas(Tartu Ülikool, 2023) Tähe, Triinu; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutItem Ajakirjanike ametialased võimusuhete rollid Eesti uudistes(Tartu Ülikool, 2021) Närska, Ann Marii; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Beilmann, Mai, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutMagistritöö oli osa rahvusvahelisest uuringust nimega Journalistic Role Performance. Siinse töö eesmärgiks oli uurida Eesti uudistes ajakirjanduslike rollide, nagu lojaalne vahendaja ja valvekoer, esinemise seotust uudisteemade ja väljaannetega trüki- veebi-, tele ja raadioajakirjanduses. Uurimisküsimustele vastamiseks kasutati andmete analüüsimiseks standardiseeritud kontentanalüüsi. Rahvusvahelise projekti juhistest tulenevalt kasutati valimi moodustamisel Stevensoni ehk konstrueeritud nädala meetodit ning terve 2020. aasta jooksul koguti kahe konstrueeritud nädala raames kokku 2409 uudislugu, mis hiljem kodeerimistabeli järgi kodeeriti. Analüüsist selgus, et Eesti uudisisus esines valvekoera rolli enim riigivõimu ning politsei ja kuritegevusega seotud teemalistes uudistes. Lojaalse vahendaja rolli esines kõige rohkem sporditeemalistes uudistes, aga ka kultuuriuudistes. Seoses Covid-19 uudislugudega võivad tulemused viidata lojaalse vahendaja rolli varjatud esinemisele. Allikate puhul oli näha, kuidas niigi kõige populaarsemad riiklikud ja poliitilised allikad, olid Covid-19 uudislugudes veelgi tihedamini kasutatud ning neid leidus Covid-19 uudistes pea pooltes uudistes. Samal ajal kui näiteks tervishoiu taustaga allikaid kasutati lugudes vaid igas kuuendas Covid-19 teemalises uudises. Valvekoera rolli esines väljaannetest enim Eesti Päevalehes, “Seitsmeste” uudistesaates ja Õhtulehes ja ERRi raadiosaates “Päevakaja”, kus rolli esineb üle pooltes lugudes. Platvormide lõikes esines valvekoera rolli kõige rohkem ajalehtedes ning kõige vähem veebiuudistes. Lojaalse vahendaja rolli esines enim Postimehe ja Eesti Päevalehe uudislugudes. Platvormide lõikes esines lojaalse vahendaja rolli enim ajalehtedes ning kõige vähem raadios. Seosed eliitidega olid valvekoera rolli puhul kõige tugevamad poliitilise eliidiga ning enim esines seoseid Eesti Päevalehes, Postimehes ja “Päevakajas”. Ärieliidi suhtes on kõige kriitilisemad delfi.ee portaali ajakirjanikud. Kultuurieliidi puhul on kõige rohkem on valvekoerarolli seotust esinenud Õhtulehes. Lojaalse vahendaja rolli esines seoses poliitilise eliidiga pigem vähe. Enim “Seitsmestes”, “Reporteris”, “Aktuaalses kaameras”, mis on kõik teleplatvormid. Äri- ja majanduseliidi ja lojaalse vahendaja rolli seosed olid kõige tihedamad “Reporteris”. Kõige rohkem on lojaalse vahendaja roll seotud väljaannetes kultuurieliidiga. Enim kiidavad ja toetavad kultuurieliiti Õhtuleht ning Postimees ning neile järgneb üsna väikse vahega Eesti Päevaleht. Eestis on valimisse kuulunud uudislood kirjutanud ajakirjanikud võimukauged, sest võimusuhete osas on valvekoera rolli märkimisväärselt rohkem esindatud kui lojaalset vahendajat. See kinnitab ka põhja klastrile omast madalat poliitilist parallelismi, kuhu Eesti kuulub. Toetav on Eesti uudissisu kultuuri ja spordi suhtes.Item Ajakirjanike ja sportlaste/treenerite vaheline suhtlus Eesti spordiajakirjanduses(Tartu Ülikool, 2016) Timm, Madle; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutItem Ajakirjanike oskused valeinfo tuvastamisel: olevik ja tulevikuvaated(Tartu Ülikool, 2021) Kikas, Brita; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutMagistritöö erivorm on mõtteline edasiarendus meie uuringust ja Indrek Ojametsa bakalaureusetööst. Esimene eesmärk on laiendada intervjuude tulemusi võimalike tulevikuvaadete kontekstis ehk tuua esile väljakutsed, mis infokorratuse kontekstis võivad mõjutada ajakirjanike tööd faktikontrollis. Teine eesmärk on vahendada teadustöö tulemusi eesti keeles, sest sellest uuringust võiksid kasu saada Eesti ajakirjandusväljaanded. Viimase täitmiseks kirjutasin koos juhendajaga artikli ajakirjale Vikerkaar. Artikkel võtab kokku uuringu tulemused ning lisab neile tulevikuvaated. Magistritöö uurimusküsimused on: 1. Milliseid oskusi kasutavad eesti ajakirjanikud infokorratuse tuvastamisel? 2. Milliseid oskusi ja pädevusi võivad ajakirjanikud vajada infokorratuse tuvastamiseks lähtuvalt tulevikuvaadetest? Uuringut selgus, et kombineerides tavapäraseid oskusi, suudavad ajakirjanikud hästi tuvastada ja elimineerida infokorratuse erinevaid vorme. Lisaks on keskselt tähtis oskus kriitiline mõtlemine, sest kriitilise meele ja laia silmaringi koosmõju tugevdab ajakirjanike vaistu teha rohkem faktikontrolli. Mitme uuringus osalenu jaoks oli tähtis saada ka uudis kiiresti välja, mistõttu usaldati allikat pimesi. Ka tuntud allikad olid paljude uuritavate jaoks turvalised, kuid tundmatud allikad mitte. Tuntud allika lisamine andis ajakirjanikele ka kindlustunde, justkui vastutus oleks jagatud allika ja autori vahel. Uuringus osalenud ajakirjanikud leidsid, et suurt rolli toimetuse töös mängib töökogemus. Kui informatsioon tuleb väidetavalt usaldusväärselt allikalt, kuid ebatavalisest kanalist, märkavad kogemustega ajakirjanikud seda kohe. Algajaid ajakirjanike aitab kogemuse puudumise juures kõige enam toimetuse koostöö ja mitme kolleegi kontroll. Tulevikustsenaariumitest leidsime viis punkti, mis ilmselt tulevikuajakirjandust ja ajakirjaniku tööd kõige enam mõjutama hakkama. Nendeks on esiteks manipuleeritud silm ehk ajakirjaniku oskus ära tunda ja tegeleda süvavõltsingu ehk deepfake’ga. Teiseks peame tehisintellekti ja algoritmi kirjutatud uudiseid ning kuidas need hakkavad mõjutama ajakirjaniku tööd ja milliseid probleeme need endaga kaasa toovad. Kolmandaks on info- ja teaduskirja oskus ajakirjanikel ning oskus ära tunda informatsiooni, kus valefakte või faktide korratust on esitatud teadusinformatsiooni pähe. Neljandaks on sotsiaalmeedia ja allikad ehk kas ja kui palju peaksid ajakirjanikud kasutama sotsiaalmeediat allikana, kuidas kontrollida, et kas sotsiaalmeediast tulev info on valiidne ning kas avaliku sektori ja elutähtsate organisatsioonide kommunikatsioon liigubki sotsiaalmeediasse ning sealt ajakirjandusse ning viimase tulevikuvaatena ajakirjanduse roll inforuumis ehk kuidas mõjutab ajakirjanike tööd sotsiaalmeedia, alternatiivsete või äärmuslike vaadetega uudiseportaalid ning iga inimese võimalus edastada teistele informatsioon ja kuidas või mida peaks ajakirjanik sellises keskkonnas tegema.Item Ajakirjanike rollid eesti meediamaastikul: meetodi refleksioon ja kirjeldav analüüs(Tartu Ülikool, 2021) Peel, Anett; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutBakalaureusetöö eesmärk oli kaardistada ajakirjanike hinnanguid ajakirjanduslike rollide esinemisele ning analüüsida uuringus kasutatud meetodit. Kuna töö on osa rahvusvahelisest Journalistic Role Performance (JRP) projektist, siis eesmärgi saavutamiseks viisin läbi eesti uudisajakirjanike seas rahvusvahelise küsitluse, mille tõlkisin eesti keelde. Küsimustiku peamiseks sihiks oli teada saada, kuidas hindavad ajakirjanikud enda töös ja toimetuses esinevaid ajakirjanduslikke rolle. Sellele lisaks oli küsimustikus küsimusi veel ajakirjanike sotsiaal-demograafilise andmete, maailmavaadete ning ajakirjanike valikuvabaduste ja tööriistade kohta. Uuringus võrdlesin ajakirjanike isiklikus töös ja nende toimetuses esinevaid ajakirjanduslike rolle ja kirjeldasin enda ning vastajate tagasiside põhjal, millised piirangud ja soodustavad tegurid mõjutasid uuringu tegemist. Uuringust selgus, et eesti ajakirjanikud peavad kõige tähtsamaks valvekoera ja kodanikkonna ajakirjaniku rolle. Ajakirjanikele on tähtis kajastada uudistes kõiki osapooli, hoida silm peal võimuorganite tööl, edastada põhjalikke ja arusaadavaid uudiseid ning teavitada auditooriumit nende kohustustest. Kõige vähem tähtsaks peavad ajakirjanikud sekkuja rolli ehk ajakirjanikud ei soovi kasutada uudistest enda arvamust ning ei soovi saavutada läbi uudiste enda isiklikke poliitilisi või sotsiaalseid eesmärke. Ajakirjanikud ei taju suur vahet enda isikliku töö ja toimetuse praktikates esinevate ajakirjanduslike rollide esinemises. Ajakirjanike meelest on ka toimetuses levinud kõige rohkem valvekoera ja kodanikkonna ajakirjaniku rollid ning pole levinud sekkuja roll. Seega võib öelda, et eesti ajakirjandusmaastiku rolliideaalid on valvekoer ja kodanikkonna ajakirjanik, seejuures peetakse tähtsaks ausat, põhjalikku ja kõiki osapooli kajastavat ajakirjandust. Sarnaste laiamahuliste rahvusvaheliste ajakirjanduslike uuringute läbiviimise eelis on see, et Eesti meediamaastik on üsna väike, mistõttu ajakirjanikega kontakti saavutamine on lihtsam, kui mõnes muus riigis. Uuringu läbiviimisel peab arvestama, et ajakirjanikel on suur infokoormus ja tihe töögraafik, mistõttu võib neil vastamine aega võtta. Samuti ei tasu unustada, et meediamaastikud on riigiti erinevad, seega ei pruugi kõik rahvuvahelise uuringu küsimused minna kokku Eesti meediamaastiku eripäradega.Item Ajakirjanike rollide esinemine eesti uudistekstides(Tartu Ülikool, 2021) Teder, Martin Johannes; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Beilmann, Mai, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutSiinse bakalaureusetöö eesmärk oli anda ülevaade ajakirjanike rollide esinemisest uudistekstides. Teooria peatükis andsin ülevaate teoreetilistest lähenemistest ja empiirilistest uuringutest, mis käsitlevad ajakirjanduse rolle ja funktsioone, ajakirjanike ametialaseid rolle ning ajakirjanike ametialaste rollide uurimist erinevatest riikides. Tuntud ajakirjandusuurijate kaudu kirjeldasin, mis on ajakirjanduse ideaalid, rollid ja funktsioonid. Andsin ka ülevaate ametialastest ajakirjanike rolli uuringutest ja käsitlustest. Meetodi ja valimi peatükis tõin välja, et ajakirjanduslike rollide uurimiseks osalesin JRP uuringus, kus koos uurimisrühmaga analüüsisime uudistekste. Kokku analüüsisime 2409 uudisteksti üleriigilistest meediaplatvormidest. Samuti andsin ülevaate sellest, milliseid ajakirjanduslikke rollitunnuseid uurisime. Uuringu tulemustes selgub, et eesti uudistekstides esineb kõige rohkem valvekoera, sekkuja ja infomeelelahutuse rolle. Kõige vähem esineb lojaalse vahendaja rolli. Valvekoera ja lojaalse vahendaja rollid on vastanduvad, mis tähendab, et võimusuhete dimensioonis on eesti uudistes ajakirjanikud võimulolijate suhtes rohkem kriitilised. Seda aga nii, et ajakirjanik ise on valvekoera rollis rohkem eemaldunud ja laseb oma allikatel võimulolijaid ja nende tegevust kritiseerida ja paljastada. Sekkuja rollis näitavad eesti uudistes ajakirjanikud oma kohalolu tõlgendamise ja hinnanguliste omadussõnadega. Auditooriumikeskse lähenemise dimensioonis on eesti uudistes ajakirjanik enim infomeelelahutuse rollis. Vähem aga kodanikkonna ajakirjanduse ja teenindaja rollis. Kuna kodanike häält kajastatakse vähe, siis eesti uudistes kujutavad ajakirjanikud auditooriumi rohkem kodaniku või tarbijana. Eesti uudistes esineb kõige rohkem veebiväljaannete uudiseid. See tähendab, et veebiväljaanded ja platvormi eripärad mõjutavad eesti uudiseid ja ajakirjanduslikke rolle teistest platvormidest rohkem. Eestis pole varem ajakirjanduslikke rolle uudistekstides uuritud. JRP uurimisrühma tööd on esimesed, mis uurivad, kuidas ajakirjanduslik rollid uudistekstides esinevad. Siinne töö andis ülevaate, kuidas ajakirjanduslikud rollid ning millisel viisil eesti uudistekstides esinevad.Item Ajakirjanike töörahulolu mõjutavad tegurid ja nende seos töömotivatsiooniga(Tartu Ülikool, 2023) Taveter, Sanne Sigrid; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutItem Ajakirjaniku sekkuja rolli esinemine eesti uudistekstides(Tartu Ülikool, 2021) Roosve, Grete-Liina; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Beilmann, Mai, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutSekkuja roll väljendub uudistekstis minavormi kasutamise, järelduste, ettepanekute ja nõudmiste tegemise, iseloomustavate omadussõnade lisamise ning ka arvamuse avaldamise läbi. Enamasti on sekkuja roll ajakirjanike teadlik töövõte, seeläbi võib ajakirjanik ise ka uudisloos üks osapool olla. Küll aga võib sekkumine näiteks läbi arvamuse avaldamise viidata ka kallutatusele, kuid tuleb silmas pidada, et ükski ajakirjanik ei saa ka kõige parema tahtmise juures lõpuni neutraalseks jääda. Sekkumine on aga tihtilugu keeruliste teemade puhul vajalik, sest siis saab ajakirjanik aidata auditooriumil uudise sisu paremini mõista. Seega pole ajakirjaniku seisukoha esinemine uudises aga alati üheselt samaväärne kallutatusega. Eesti uudistekstides esineb sekkumist kahel juhul viiest, kõige enam sekkuvad ajakirjanikud tõlgenduste tegemise kaudu (28 protsendis uudislugudest). Rohkem kui viiendikku lugudest on ajakirjanik lisanud iseloomustavaid omadussõnu, pea 13 protsendis lugudest avaldab ajakirjanik oma arvamust. Eesti uudistes pole eriti levinud minavormi kasutamine ning ettepanekute ja nõudmiste tegemine (osakaal ca kuus protsenti). Võrreldes omavahel avalik-õiguslikku (Eesti Rahvusringhääling) ning erameediat, selgus, et avalik-õiguslikus ajakirjanduses on sekkumist vähem. Kõige rohkem sekkuvad Eesti Päevalehe ajakirjanikud ja kõige vähem ERR-i uudisteportaali ajakirjanikud. Sekkumise erinevusi põhjendab meediamajade töökorraldus ja erinevused toimetusesiseses ajakirjanduskultuuris. Kõige rohkem sekkumist esines meelelahutusliku sisuga uudistes ning keskmisest oli vähem sekkumist taristust rääkivates või tervisevaldkonna uudistes. Viimastes oli küll suurem osakaal ettepanekute ja nõudmiste tegemise osas, kuid see on tingitud 2020. aastal suurt kajastust saanud COVID-19 pandeemiast, mil inimestele ohutusalaseid üleskutseid tehti. Meelelahutuse puhul oli sekkumine aga suur seetõttu, et ajakirjanikud peavad seesugustes uudistes rohkem kirjeldama ning seeläbi on uudistes ka rohkem emotsiooni, st ajakirjaniku kohalolu on tajutavam. Palju sekkusid ka ajakirjanikud nende lugude puhul, milles oli allikateks kasutatud tavakodanikke ning vähem esines sekkumist poliitikute või ettevõtjate puhul. Seda just seetõttu, et tavakodanikel pole suurt mõjuvõimu ning neid intervjueerides võivad ajakirjanikud olla julgemad. Poliitikul või ettevõtjal on aga teatav võim ning nendega rääkides on ajakirjanikud ettevaatlikumad, sest liialt sekkudes võib raske olla tajuda objektiivsust ning ajakirjaniku võidakse näiteks mõne allika eelistamises süüdistada. Sekkuja rolli pole Eestis varem põhjalikumalt uuritud. Lisaks pole Eestis tehtud ka suuremahulist analüüsi ajakirjanike rollikäsitlusest eri meediumite uudislugudes. Seega ongi käesolev töö esimene, mis annab ülevaate sekkuja rollist eesti meediamaastikul ning selle esinemisega seotud teguritest. Kuna töö on kvantitatiivne näitab see ära vaid sekkumise osakaalu, ega analüüsi täpsemalt selle põhjuseid ega tagajärgi.Item Alaealised ajakirjanduslike allikatena: Eesti meediaväljaannete praktikad(Tartu Ülikool, 2021) Pere, Brent; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutItem Autentsus, kaasatus ja žanr taskuhäälingute analüüsimise alusena(Tartu Ülikool, 2022) Peedumäe, Romet; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutItem Eesti ajakirjanike eneseturundus sotsiaalmeedias(Tartu Ülikool, 2015) Kütt, Madiken; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutItem Eesti ajakirjanike hinnangud ajakirjanduse aruandekohustuse ja vastutuse suhtes(Tartu Ülikool, 2012) Aljas, Riin; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituutKeywords: journalist’s attitudes, media ethics, professional values, responsibility, accountability, transparency, self-regulation, Estonian journalism, MediaAct. “This bachelor’s thesis is titled „Attitudes towards accountability and responsibility among Estonian journalists.” The main aim of the paper is to find answers to the following questions about Estonian journalism: Who or what holds journalists accountable? Which internal and external factors have an impact on their everyday work and their attitudes towards the media accountability, media accountability systems and media criticism in Estonian journalism? In order to discuss those issues, statistical analysis was performed with the results of a survey which was conducted among 140 professional journalists in Estonia. Results of the survey showed that the presence of media self-criticism and accountability is marginal in Estonia. It is more likely to happen within an organization than within public sphere. The concept of organization is also crucial, when it comes to daily practices of journalist, since they consider the instructions coming mainly from upper level and chief-editors as the most important influential factor when it comes to their job. The internal and individual level comes into play only when considering responsibility. In such case we argue that professional and individual responsibility is clearly dominant among Estonian journalists. Taking that into account, point must be made that although individual and professional responsibility is ranked high, those values do not stand a chance going against organizational values, due to lack of individual autonomy among journalists. Main factors which hold back the effectiveness and full presence of media accountability systems in Estonia are the following: lack of individual autonomy among journalists; organizations’ high dependence on financial aspects and the effects of commercialization; and the lack of knowledge and incapability to see media accountability in every day context among journalists.Item Eesti ajakirjanike oskused ja pädevused tunda ära eksitavat ja valeinformatsiooni(Tartu Ülikool, 2020) Ojamets, Indrek; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutItem Eesti vabakutseliste ajakirjanike koostöö partnerettevõtetega(Tartu Ülikool, 2015) Karro, Kristi; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutSelle töö eesmärk oli uurida vabakutselise koostööd partnerettevõtetega. Jätsin oma analüüsis tagaplaanile „toimetuse“ mõiste ja üldistasin kõik vabakutselise ajakirjaniku koostööpartnerid „partnerettevõtete“ alla. Kuigi Eesti vabakutseliste ajakirjanike seas on veel vähe neid, kes tegelevad ka kommertsprojektidega, eeldasin, et nende number on lähiaastatel järsult suurenemas. Uurimisküsimustele vastuse saamiseks kasutasin semistruktureeritud intervjuu meetodit, mida kasutasin 10 vabakutselise ajakirjaniku intervjueerimiseks. Nendest üks toimus näost-näkku suheldes, üks telefoni teel, neli tükki Skype’i teel ning neli vabakutselist ajakirjanikku soovisid vastata kirjalikult. Valim moodustus jällegi koostöös Mirjam Nutovi uuringuga, kus tema palus erinevatel ajakirjandustoimetustel nimetada teada olevaid vabakutselisi ajakirjanikke. Toimetused nimetasid kokku 16 vabakutselist ajakirjanikku, kellega nad on koostööd teinud või kellega teevad seda jätkuvalt. Laias laastus jagunevad vabakutselised ajakirjanikud kolmeks: need, kes on täiskohaga vabakutselised ja määratlevad ennast kui ettevõtjad; need, kes on otsustanud olla vabakutselised, et oleks võimalik perega suuremal määral tegeleda; need, kes on otsustanud olla vabakutselised, kuna on kas toimetuse olemuse või mõne konkreetse toimetuse põhimõttelised vastased. Muidugi on piirid hägused ja üks vabakutseline ajakirjanik võib mingil määral kuuluda mitmesse kategooriasse: lastega vabakutselised on juba automaatselt teises kategoorias oma olemuselt, kuigi soovi järgi võivad kuuluda mõne muu liigituse alla. Vabakutselised ajakirjanikud lepivad liiga kiiresti toimetuse pakutud tasuga: mitu uuringus osalenud vabakutselist ajakirjanikku ütles, et võib ette tulla, et enne loo tegema hakkamist ei arutata toimetajaga tasu – seda eriti juhul, kui toimetaja on juba tuttav ning varasemalt on tehtud sarnase mahuga töid. Vabakutselised ajakirjanikud saavad üldiselt tasu siis, kui nende lugu on avaldatud. Kui avaldamine lükkub edasi või jääb üldse ära, võib see üsna suurel määral mõjutada vabakutselise kuist sissetulekut – tasud võivad ajakirjanduses küündida kuni 200 euroni. 86 Alla poolte uuringus osalenud vabakutselistest ajakirjanikest ütles, et nad elatavad ennast saadud tulust ära ning Liis Kängsepp tundub neist olevat ainuke, kes teeb seda ainult ettevõtlustulude eest. Samas mitmed vabakutselised ajakirjanikud ütlesid, et nad ei elataks end üksi elades ära, aga pere toel annab väikse koormusega töötamine neile hüvesid, mis täiskohaga kellast kellani töötades puuduksid. Mitmed vabakutselised ajakirjanikud töötavad poole kohaga mõnes toimetuses või suhtekorraldusega seotud valdkonnas, et ennast ära elatada. Tulemuste põhjal järeldan, et suurem osa vabakutselistest ajakirjanikest on oma partnerettevõtetega pigem sõltuvus- kui koostöösuhetes, sest umbes pooltel juhtudel annavad koostööpartnerid (ka ajakirjandustoimetused) ajakirjanikule teemad ette, samuti määravad koostööpartnerid mitmete vabakutseliste puhul (paari erandiga) ise töötasu, millele vabakutselised ajakirjanikud enamasti vastu ei vaidle. Ka avaldamise ja seega ka tasustamise aja määrab pigem partnerettevõte kui vabakutseline ajakirjanik ise. Seetõttu ei pruugi vabakutseliste ajakirjanike professionaalne autonoomia olla suurem kui toimetuse ajakirjanikel, kuigi nad ise peavad enda vabadust suuremaks kui toimetuses töötades.Item Eesti vabakutseliste ajakirjanike profiil ja selle muutus tööturul(Tartu Ülikool, 2019) Nutov, Mirjam; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutItem Eesti veebiajakirjanike ootused ajakirjanike teadmistele, oskustele ja pädevustele ning nende tegelik rakendamisvõimalus(Tartu Ülikool, 2017) Palmiste, Greete; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutMinu magistritöö koosneb kahest osast: eestikeelsest teooria, uurimismeetodi, tulemuste ja diskussiooni raamartiklist ning ingliskeelsest teadusartikli “Expectations and the actual performance of skills in online journalism” käsikirjast, mis on kirjutatud koos Marju Himma-Kadakaga. Raamartikli metoodika peatükis kirjeldan enda osa artikli valmimises. Uurimuse eesmärk oli võrrelda toimetuse juhtide ootusi Eesti veebireporterite oskustele ja teadmistele sellega, mida reporterid tegelikult töös kasutavad. Selleks analüüsisin 20 semistruktureeritud intervjuud, millest pooled on tehtud 2012. ja pooled 2015. aastal. Mõlemal aastal intervjueeriti viit veebireporterit ning viit toimetuse või meediaettevõtte juhti. Analüüsi põhjaks on kasutatud Micó (2006) paljuoskuslikkuse jaotust, mida on täiendatud Carpenteri oskuste ja teadmiste näidetega. Tulemustest selgub, et ootused ja tegelikkus ei kattu alati: reporterid kasutavad oma töös vähem oskuseid kui neil tegelikult on või kui neilt oodatakse. Kõige enam kattuvad ootused ja reaalsus tehniliste oskuste vallas, kõige vähem aga teemapõhise paljuoskuslikkuse alas. Viimane tähendab, et reporteritel ei ole võimalust rakendada ootust sotsiaalsete probleemide märkamisele, spetsiifiliste ja mitmekülgsete lugude tegemiseks. Võrreldes 2012. ja 2015. aastat on näha, et toimetustes on kasutusele võetud uusi rakendusi nt graafikute või interaktiivsete kaartide tegemiseks. Samas ei ole muutunud reporterite ega toimetuse juhtide arusaam selles osas, milliseid oskuseid läheb vaja, et teha multimeedia lugusid. See väljendub tõigas, et mainitakse küll selliste lugude tegemise tähtsust, kuid ei selgitata, kuidas reporter nende valmimiseks töötama peab. Meediamaastiku muutumisega on märgata ka meediajuhtide keskendumist uutele prioriteetidele. Ettevõtte arendamiseks keskendutakse nišiväljaannete ostmisele ning laiendamisele ajakirjandusmaastikust väljaspool. Ettevõtte profiili muutumisega on muutumas ka see, millisena nähakse reportereid: meediatöötajatena, kes peaks üha enam pidama silmas seda, kuidas toimetada ettevõttele kasumlikus suunas. Mõne meediajuhi arvates võib see tähendada ka seda, et piirid reklaami ja ajakirjanduse ning nn kollase ja valge sisu vahel hakkavad hägustuma; uue suunana nähakse ka sisuturnuduse kaasamist toimetuse töösse. Töö võtab kokku kõik suuremad Tartu Ülikoolis tehtud uuringud veebiajakirjanike töörutiinide ja töökeskkonna teemadel. See annab ka hea võrdlusmaterjali, et jälgida, kuidas veebiajakirjanduse arenedes muutuvad ka ajakirjanike tööprotsessid ning töös vajaminevad oskused.Item Eesti veebitoimetuste töökultuuri mõju sisu usaldusväärsusele(Tartu Ülikool, 2015) Palmiste, Greete; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutMinu bakalaureusetöö põhieesmärk oli kaardistada Eesti veebitoimetuste töökultuur ja visandada kultuuri iseloomust tulenev mõju portaalis avaldatavale sisule. Peale selle püüdsin leida, kes ning mil moel toimetuses avaldatud sisu eest vastutab. Lisaks märkisin, millised töökorralduslikud tegurid reporterite tööd enim mõjutavad. Empiirilise materjali kogusin kolmes veebitoimetuses semistruktureeritud intervjuusid läbi viies. Ilmneb, et toimetustes on selgelt paigas igapäevast tööjaotust puudutav. Käsuliini võib lihtsustatult visandada järgmiselt: peatoimetaja → päevatoimetaja → reporter. Põhiline suhtlus toimub aga päevatoimetaja ning reporteri vahel, mil esimene jagab reporteritele tööülesandeid kogu päeva vältel ning on reporteritele ka esmane kontakt kiireloomuliste küsimuste tekkimisel (vormistamisest allikate valiku ja eetikaküsimusteni). Kuigi täpne vastutuse jaotus välja ei joonistunud, võib väita, et artiklisiseste vigade eest vastutab reporter (kes ka neid vigu parandab) ning portaali esikülje välimuse (sisu mitmekesisuse kui ka esteetilisuse) ja päeva jooksul kajastatud teemade katmise eest vastutab päevatoimetaja. Reporterid tunnevad, et töötavad siiski portaali sisu luues meeskonnana, sest artiklite sisu üle arutletakse teineteisega aktiivselt. Samuti selgus, et toimetustes on puudulik rollijaotus ning läbimõtlemata ressursijuhtimine, samuti ei tunnustata reportereid kui organisatsiooni liikmeid. Reporterite vaatevinklist tuleb rollijaotuse puudulikkus esile tõigast, et reporterid on organisatsiooni juhtimisotsustest ja tegevussuundadest küllalt kauged. Peatoimetaja suhtleb töötajatega eelkõige sisu teemadel ja seetõttu ei toimu ka suhtlust töötaja probleemidest või soovidest. Ühtlasi tundub, et juhtide seisukohast peaks reporterid uusi tehnilisi oskusi omandama ja harjutama oma vabast ajast. Seegi viitab, et organisatsioon ei panusta oma töötajatesse kui inimressurssi. Reporterid tunnistasid, et neile ei anta tööajal piisavalt aega, et harjutada uute vahendite kasutamist, kuigi tööandja ootab neilt arengut. Olgugi, et reportereid ei keelata otseselt ühe uudisühiku tegemisel enam aega kulutamast, ei tunne nad, et see üldiselt soodustatud oleks. Mõned reporterid tunnistasid, et tahaksid teha rohkem erikujundusega lugusid. Kuid kuna tööl ei ole piisavalt reportereid ja toimetuses peetakse oluliseks võimalikult laia teemadehulga kajastamist, teevad nad pigem samas ajaühikus rohkem lugusid. Erilise lisandväärtuse (graafikute, infogrammide lisamine) andmisega tegeletakse siis, kui jääb aega üle või kui seda planeeritakse pikemalt ette. Seega, ajakirjanikud on formaalselt küll autonoomsed (neilt oodatakse endi originaalideede elluviimist ja põnevaid uusi lahendusi; kohustuslikku teemadevalikut ei ole), kuid puudulikud otsused organisatsiooni kõrgemal tasandil piiravad reporterite tegevusvabadust ja pärsivad innovaatilisust. Hetkel väljendub see eelkõige konkurentsiolukorrale keskendumises ning sellest tulenevalt kiirustamisest tekkivates trüki- ja ka mõningates faktivigades. Viimase põhjus võib peituda selles, et veebitoimetuste tööd nähakse ja suunatakse kui odavat ja kiiret massitootmist. Kriitilise poliitökonoomika teooria seisukohtadest on see vale lähenemine, sest muutunud meediamaastikul ja uute konkurentide kõrval (blogid, kodanikuajakirjanduse väljaanded) tegutsedes on võim nihkunud auditooriumi kätte. Seepärast võib edu võti peituda auditooriumiga koostöös, mitte pelgalt ühepoolses inforuumi täitmises. Näen, et reporterite tasandil on potentsiaal arenguks olemas. Oluline on märkida ka seda, et minu töös leitu moodustab vaid väikese osa töökultuuri eripäradest. Näen, et laiemaks ja põhjalikumaks veebitoimetuste kultuuride iseloomustamiseks tuleks kindlasti kaasata ka teisi aspekte peale reporterite töö ja positsiooni. Näiteks võiks minu hinnangul lisada rahvuspõhiste iseloomujoonte väljendumise (nt rakendades Hofstede’i rahvuse omaduste uuringu mudelit), portaalide peatoimetajate enesemääratluse, organisatsioonikultuuri ja rollijaotust puudutava ning kindlasti ka Eesti veebiväljaannete auditooriumi analüüsi. Viimane aitaks kindlasti just ettevõtete juhtidel mõista, millist sisu toota ja kuidas (arvestades ka finantsilisi väljakutseid).
- «
- 1 (current)
- 2
- 3
- »