Browsing by Author "Kaljurand, Kuldar, juhendaja"

Now showing 1 - 3 of 3

Autosomal-recessive Stargardt disease: phenotypic heterogeneity and genotype-phenotype associations
(2017-05-05) Nõupuu, Kalev; Kaljurand, Kuldar, juhendaja; Allikmets, Rando, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Stargardti tõbi (STGD1) on kõige sagedasem pärilik võrkkesta kollatähni düstroofia põhjustades progresseeruvat nägemislangust sageli juba lapseeast. Haigust põhjustavad mutatsioonid ABCA4 geenis, mille tulemusena ladestuvad võrkkesta toksilised jääkproduktid põhjustades fotoretseptorite kadu. Praeguseks on teada üle 1000 haigustekkelise mutatsiooni ABCA4 geenis, mille tõttu on haiguse kliiniline pilt (fenotüüp) väga mitmekesine. Meie uuringu peamisteks eesmärkideks olid STGD1 puhuste võrkkesta struktuurimuutuste analüüs ja leida võimalikke seoseid haiguse fenotüüpide ja (ABCA4) mutatsioonide vahel. Doktoritöös leidsime, et vastupidiselt senise arusaama kohaselt esineb varases haiguse faasis noortel STGD1 haigetel lisaks fotoretseptorite kihi õhenemisele välise piirimembraani oluline paksenemine võrreldes kontrollgrupiga. Tõenäoliselt iseloomustab leid võrkkesta gliiarakkude mööduvat hüpertroofiat, olles STGD1 varajaseks kliiniliseks markeriks, mis omab kliinilist potentsiaali diagnoosimaks haigust varases faasis. Teiseks analüüsisime STGD1 korral harva esinevat fenotüüpi, mida nimetatakse kollatähni tsentri (fovea) tühimikuks (ingl.k. optical gap; foveal cavitation). Tegemist on foveas paiknevate fotoretseptorite kaoga, mille tulemusena moodustub võrkkesta väliskihtidesse struktuurne tühimik. Võrkkesta kuvamisuuringute analüüsil näitasime, kuidas fenotüüp dünaamiliselt kujuneb ja kaob ning lõime selle baasil arengustaadiumid. Vastupidiselt siiani juhtivale arusaamale, et STGD1 puhul esineb primaarselt võrkkesta pigmentepiteelirakkude (RPE) kõhetumine näitasime kuvamisuuringutel, et fovea tühimiku korral toimub esmaselt just fotoretseptorite kadu, millele järgneb RPE atroofia. Ühtlasi leidsime genotüübi-fenotüübi analüüsil, et STGD1 haigetel esineb statistiliselt tugev seos ABCA4 geenis paikneva p. G1961E mutatsiooni ja fovea tühimiku vahel. Kolmandaks näitasime, et STGD1 võib fenotüübilt sarnaneda hüdroksüklorokviin (Plaquenil) võrkkesta toksiliste muutusega. Moodustub nn „foveat säilitava“ fenotüübi variant, mille tulemusena on kollatähni teravanägemise punktis võrkkest suhteliselt hästi säilinud ning patsiendid on avastamise hetkel enamasti sümptomite vabad. Fenotüüpide detailne iseloomustamine, dünaamika hindamine ja genotüübi-fenotüübi seoste kirjeldamine võiks paremini aidata planeerida ja analüüsida ravimi, geeniteraapia ja tüvirakuteraapia uuringuid ja nende tulemusi STGD1 kontekstis
Müoopia seos kaela- ja õlavöötmevaevuste, rühihäirete ja elukvaliteediga
(Tartu Ülikool, 2017) Kalajas, Hanna; Vahtrik, Doris, juhendaja; Kaljurand, Kuldar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut; Tartu Ülikool. Füsioteraapia õppekava
Short-wavelength and near-infrared autofluorescence imaging in recessive stargardt disease, choroideremia, PROM1-macular dystrophy and ocular albinism
(2023-05-26) Paavo, Maarjaliis; Kaljurand, Kuldar, juhendaja; Sparrow, Janet R., juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Funduse sinine ja lähi-infrapuna autofluorestsentsuuring autosoom-retsessiivse Stardgardti tõve, koroidereemia, PROM1-maakuli düstroofia ja okulaarse albinismi patsientidel Pärilikud võrkkestahaigused on juhtivaks nägemiskaotuse põhjuseks tööealise elanikkonna seas arenenud riikides. Tegemist on kliiniliselt ja geneetiliselt väga heterogeense haiguste grupiga, mistõttu diagnostika ja haiguse patogeneesi uurimine on olnud vaevarikas. Võrkkesta piltdiagnostika on oluline mitte-invasiivne meetod haiguste diagnoosimiseks ja uurimiseks. Konfokaalne skanneeriv laseroftalmoskoop valgustab võrkkesta erineva lainepikkusega laserkiirega ning salvestab tagasikiirgavat valgust luues silmapõhjast pildi. Funduse autofluorestsents (AF) uuringul kasutatakse ära silmapõhja enda naturaalseid fluorofoore. Lipofustsiini ergastamiseks kasutatakse sinise spektri laserkiirt (sinine AF) ja melaniini jaoks lähipuna laserkiirt (lähipuna AF). Nende fluorofooride jaotus ja kogus silmapõhjas muutub erinevate haigusprotsesside mõjul ning need muutused on tuvastatavad AF uuringul. Antud doktoritöös uurisime sinise ja lähipuna AF uuringu pilte autosoom-retsesiivse Stargardti tõve (STGD1), koroidereemia, PROM1-maakuli düstroofia ning okulaarse albinismi patsientidel. Töö eesmärgiks oli paremini mõista sinise ja lähipuna AF signaali allikaid erinevate haigusseisundite korral, kus võrkkesta fluorofooride jaotus ning kogused on muutunud. Lisaks kvalitatiivsele piltide hindamisele kasutamise kvantitatiivset AF signaali tugevuse mõõtmist hindamaks lipofustsiini ja melaniini taset. Uurimustöös näitasime, et melaniin on lähipuna AF signaali peamiseks allikaks. Lisaks näitasime, et melanin võib kaudselt moduleerida lipofustsiinist tuleneva sinise AF signaali, sest okulaarse albinismi kandjate hüpopigmenteeritud võrkkesta alade sinise AF signal oli tavapärasest kõrgem. AF signaali tugevuse mõõtmisel leidsime, et lipofustsiini kuhjumine võrkkestas põhjustab lisaks sinise AF signaali tõusule ka lähipuna AF signaali tõusu STGD1 patsientidel. Kvantitatiivsel analüüsil näitasime ka, et PROM1-maakuli düstroofia patsientide sinise AF signaal oli võrreldav terve silmapõhja signaali tugevusega, eristades seda fenotüübiliselt sarnasest STGD1 haigusest ning viidates ka sellele, et lipofustsiini üleliigne kuhjumine ei ole antud haigusele omane mehhanism. Koroidereemia ja STGD1 haigete uurimisel leidsime, et pigmentepiteeli rakkude kärbumine on nähtav AF signaali hääbumisena, samas lähipuna AF uuringaitab tuvastada varasemaid muutusi kui sinine AF uuring. Lipofustsiin ja melanin on mõlemad olulised võrkkesta rakkude seisundi biomarkerid, mida on võimalik mitte-invasiivsel moel AF uuringu abil analüüsida ning hinnata haiguse progressiooni.