Sirvi Autor "Kama, Pikne" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

Arheoloogiliste ja folkloorsete allikate kooskasutusvõimalused: inimjäänused märgaladel
(2017-05-05) Kama, Pikne; Oras, Ester, juhendaja; Valk, Heiki, juhendaja; Fredengren, Christina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
On täiesti loomulik, et erinevad minevikust pärinevad allikaliigid kannavad endas edasi erinevat informatsiooni. Käesolevas doktoritöös vaadeldakse, kuidas suhestuvad omavahel arheoloogiline ja rahvaluuleline teave ning millised on võimalused nende kooskasutuseks. Arheoloogide uurimistöö on keskendunud mineviku materiaalsetele jäänustele, rahvaluuleteadlased aga uurivad informatsiooni, mis on üle põlvkondade edasi kandunud enamasti suusõnaliselt. Kui teadlase uurimisobjektiks on mineviku kultuur terviklikult, siis aitab erinevate allikate kasutus saada möödunud aegadest palju rikkama ja mitmekihilisema arusaama. Eesti materjali käsitleva doktoritöö juhtumuuring vaatleb teavet inimjäänuste tekkest ja vastavatest leidudest märgaladel. Peamise tähelepanu all on olnud sood. Niisuguse intrigeeriva ja senikäsitlemata teemavaliku põhjustasid sohu matmisi kirjeldavad rahvalaulud. Ka kohapärimuses on nii jutte matmisest sohu kui ka kirjeldusi uppumistest märgaladel. Arheoloogi jaoks tõstatab see küsimuse, kas ja mil määral võib niisugune pärimus kajastada sündmusi, mis on maha jätnud soolaipu? Lisaks kirjeldab kohapärimus inimsäilmete avastamist liigniiskest pinnasest, mille kohta arheoloogilist dokumentatsiooni ei leidu. Katse leida osadest pärimuspaikadest uusi arheoloogilisi tõendeid kahjuks ei õnnestunud. Mainitud välitööd illustreerivad hästi, kui keerukas ja raske on avastada märgaladelt arheoloogiliste leide. Samas, töö arhiiviallikate ja kirjandusega näitas, et eelnevalt on ka arheoloogiliselt registreeritud inimjäänuste leide liigniiskest pinnasest. Need leiud on aga väga erineva vanuse, konteksti ja tekkepõhjusega. Doktoritöö raames tehtud arheoloogiliste kaevamistega õnnestus Alasoo Varajemäel tuvastada turbas asuvaid leide, mis pärinesid tuleriidalt. Näib, et põletusmatustest järele jäänud asju viidi endisaegsesse järvevette. Niisugusest viikingiaegsest käitumisest Eesti arheoloogias seni tõendeid ei olnud. Seega esitab uurimus märgaladel leiduvate inimjäänustega seonduvat arheoloogilist ja rahvaluulelist informatsiooni. Mõlemas allikaliigis esinev informatsioon on küll üsna eriilmeline, kuid süstemaatiline uurimine on vähendanud nende vahelist lõhet ja samas aidanud mõtestada ka eripära, kuidas need allikad on tekkinud, edasi kandunud ning talletunud.