Sirvi Autor "Kannel, Martin" järgi

Tulemuste filtreerimiseks trükkige paar esimest tähte
Nüüd näidatakse 1 - 1 1
  • Pisipilt
    Kirje
    Development of Broadband Aerosol Optical Depth Models
    (2016-05-05) Kannel, Martin; Ohvril, Hanno, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
    Päike on väga stabiilne valgusallikas. Suvalisel kuupäeval Maa atmosfääri ülapiirile langeva päiksekiirguse kiiritustihedust võib arvutada suure täpsusega. Samasuguse täpsusega võib mõõta ka atmosfääri läbinud ja aluspinnani jõudnud päiksekiirgust. Suurust, mis iseloomustab atmosfääri rolli päiksekiirguse nõrgendamises, nimetatakse atmosfääri optiliseks paksuseks. Otstarbekas on jagada atmosfääri optilise paksuse põhjused kolmeks komponendiks: a) atmosfääri moodustavad püsigaasid (lämmastik, hapnik, argoon) ehk kuiv ja puhas atmosfäär ehk ideaalne atmosfäär, b) atmosfääris leiduv veeaur, c) atmosfääris hõljuvad aerosooliosakesed (suitsud, tolmud, udud). Suhteliselt kergesti on leitavad esimese kahe kihi nõrgestavad panused. Keerukam, aga informatiivsem, on aerosooli optiline paksus, millest on olemas omakorda kaks varianti. Lihtsam hõlmab summaarselt kõiki päiksekiirguse lainepikkusi ning selle arvutamise võimekus oli Eestis juba 1930tel. Spektraalse optilise paksuse mõõtmiseks on aga vaja keerukamaid instrumente, milliseid Eestis kuni aastani 2002 ei olnud. Tänu USA NASA projektile AERONET töötab Tõraveres alates 2002. aastast spektraalne päikesefotomeeter, mille analüüsile ongi pühendatud see väitekiri. Selgus, et nii laiaribaline kui spektraalne aerosooli optiline paksus on omavahel korreleeruvad, mis võimaldab viimase ligikaudset arvutamist esimese kaudu. Antud töös on arvutatava spektraalse kiirguse lainepikkuseks 500 nm ning saadud suurust tähistatakse AOD500. Selline ligikaudne arvutamine võimaldab anda hinnanguid, mis on abiks näiteks klimatologilistes uuringutes, aga ka spektraalmõõtmiste kontrolliks. Mudelarvutusi üleminekuks aerosooli laiaribaliselt optiliselt paksuselt spektraalsele on tehtud mitmetes teadusrühmades. Töös on neid võrreldud ulatuslikus testis, mis põhineb 10 aasta mõõtmistele. Võrdlustesti tulemusena selgus, et ka teiste uurijate poolt koostatud AOD500 arvutusskeemid annavad häid tulemusi, kuid väitekirjas pakutav mudel oli siiski pisut parem.