Sirvi Autor "Karton, Inga" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

Deceptive communication: the effects of transcranial magnetic stimulation and the signatures of electroencephalography
(2014-12-17) Karton, Inga
Valetamine on paraku meie igapäevase elu osaks. Üldistades võib öelda, et kõik inimesed valetavad, kas siis mõtlematult või teadlikult. Viimane nendest – tahtlik vale – võib teatud juhtudel muutuda aga probleemiks, nimelt juriidiliseks probleemiks. See, kui tõesed on inimeste ütlused, mõjutab otseselt õigusemõistmise protsesse. Palju räägitakse tunnistajate ütluste tõepärasusest, mis väljendub selles, mida ja kuidas isik varemkogetust mäletab. Sellised ütlused ei pruugi olla tõelevastavad. Enamasti on siinjuures tegemist tahtmatult eksliku väite esitamisega. Samas pole harvad ka juhud, kus eksitav väide esitatakse teadlikult. Pole raske ette kujutada, millal ja milleks on vaja inimestel tahtlikult valetada. Selleks, et varjata oma süüd, midagi sellist, mille üles tunnistamine on sotsiaalselt vastuvõetamatu ja toob kaasa soovimatud tagajärjed: halvakspanust kuni vanglakaristuseni välja. Arusaadavalt iseloomustab erinevaid inimesi erinev nö valetamislävi, individuaalne valmidus ja võime valetada. Valetamiskalduvus varieerub ka ühel ja samal inimesel sõltuvalt olukorrast ja seisundist. Seda, mil määral inimesed valetavad (või siis jätavad tõe rääkimata), ja kas selle määraga saab ka manipuleerida ning kuidas ebasiirus väljendub psühhofüsioloogilistes ilmingutes, antud töös uuritigi. On teada, et psüühiline seisund ning isiku individuaalsed omadused (sh emotsionaalsus) võivad mõjutada seda, kas ja kuivõrd edukas on keegi valetamises. Mainitud varieeruvus on ka polügraaftestimise ebapiisava usaldusväärsuse põhjuseks. Selleks, et paremini mõista, millised aju osad ja millisel moel on kaasa haaratud petukäitumisse, on oluline mõjutada närvisüsteemi tegevust ja vaadata, kas selle tagajärjel ka vastav käitumine muutub. Seda väitekirjas uuritigi. Töö käigus ilmnes, et inimeste petukäitumist (sj olukorras, kus otseselt puudub vajadus ja/või instruktsioon valetada) saab mõjutada aju funktsionaalse seisundi manipuleerimisega transkraniaalse magnetstimulatsiooni abil. Teadaolevalt on aju suurte poolkerade otsmikusagara eesmine-selgmine-külgmine piirkond kaasa haaratud petukäitumisse. Kui seda piirkonda mõjutada pidurdavat toimet avaldavate nn väsitavate magnetimpulssidega, siis parema poolkera mõjutamise järel on keerulisem tõest väidet tagasi hoida (isikud valetavad vähem). Kui aga pidurdada vasaku poolkera vastavat piirkonda, siis õnnestub tõese väite tagasihoidmine paremini (isikud valetavad rohkem). Kui aga kasutada väsitamise režiimi asemel ergastamise režiimi (ajutegevuse aktiviseerimist), siis parema poolkera mõjutamisel õnnestus (vastupidiselt väsitamisele) valetamine katseisikutel paremini. Tingimustes, kus spontaanne tõe rääkimine on asendatud teadliku motiveeritud valetamisega, väsitamise režiim nii selget ja otsest mõju petukäitumisele ei avalda. Küll aga teeb seda ergastamine: vasaku poolkera ergastamisel valetamise määr väheneb ja parema poolkera puhul pisut suureneb. Käesoleva töö EEG-põhine osa kinnitas teadaolevat tõsiasja, et ajus valetamise ajal toimuvate bioelektriliste protsesside valetamisega seostuvaid signatuure on põhimõtteliselt võimalik tuvastada. Uuring näitas ka, et valetamise tuvastamiste usaldusväärsus sõltub sellest, kuidas kogu protseduur on üles ehitatud: elukaugemates ja vähema kriitilisusega olukordades on tuvastamismeetodi tundlikkus väiksem võrreldes elulähedasemate ja suurema kriitilisuse astmega olukordadega. Lisandus EEG-põhiste meetodite suhtes uudne teadmine, et madala sagedusega magnetimpulssidega ajukoort mõjutades on võimalik valetamisele tundlike signatuuride väljendumist muuta: vastused kriitilisele (valetamise objektiks olevale) stiimulile muutuvad sarnasemaks vastustega neutraalsetele (asjasse mittepuutuvatele) stiimulitele. Kokkuvõtvalt saab öelda, et petukäitumises mängib olulist rolli inimeste eesmine otsmine ajukoor, mida kinnitab asjaolu, et selle ja sellega seotud muude keskuste funktsionaalsust mõjutades ilmnevad ka vastavad muutused inimeste käitumises ja selle psühhofüsioloogilistes signatuurides.