Browsing by Author "Kasari, Liis"

Now showing 1 - 2 of 2

Elurikkuse otsesed ja kaudsed mõjud inimese füüsilisele ja vaimsele tervisele
(Tartu Ülikool, 2019) Trepp, Viive; Kasari, Liis; Prangel, Elisabeth; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Elurikkuse mõju inimtervisele on üks vähim uuritud teema, samal ajal kui looduse mõju inimtervisele on põhjalikult uuritud. Antud töö eesmärgiks on anda ülevaade mehhanismidest, mille läbi elurikkus inimeste füüsilist ja vaimselt heaolu mõjutada võib. Töö on jaotatud kaheks osaks – esimeses osas kirjeldatakse elurikkuse mõju inimtervisele läbi kirjandusliku ülevaate ning teises osas püütakse sarnaseid trende leida läbiviidud küsitluse tulemustes.
Plant diversity of semi-natural grasslands: drivers, current status and conservation challenges
(2017-08-15) Kasari, Liis; Helm, Aveliina, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Suur osa Euroopa soontaimede liigirikkusest on seotud pool-looduslike niidukooslustega ning väikesel skaalal (nt. 10x10 cm) on nad erakordselt liigirikkad ka kogu maailma mastaabis. Alates 20. sajandi algusest on aga kogu Euroopas inimasustuse tihenemise, põllumajanduse intensiivistumise ning karjatamise ja niitmise lakkamise tõttu nende pindala ja kvaliteet drastiliselt vähenenud. Tänaseks on selge, et niitude elurikkuse säilitamiseks on vaja ökoloogilistel teooriatel põhinevat looduskaitset. Oma doktoritöös tegin kindlaks, millised tegurid on taganud kuivade lubjarikaste niidukoosluste kõrge soontaimede liigirikkuse. Tulemused näitavad, et liigirikaste niitude teke ja püsimine sõltub nii suurekaalalistest teguritest nagu pidev mõõdukas majandamine, piisava hulga niidulaikude olemasolu ja sidusus maastikus kui ka kohalikest keskkonnatingimustest, mida tuleb arvesse võtta elupaikade taastamisel ja säilitamisel. Lisaks hindasin Kesk- ja Põhja-Euroopa kuivade kuni parasniiskete niitude praegust seisundit ning pakkusin välja uusi soovitusi rohkemal või vähemal määral degradeerunud koosluste taastamiseks ja nende elurikkuse säilitamiseks. Kümnest uuritud piirkonnast kuues olid osad niiduspetsialistidest taimeliigid juba kadunud ning koosluses esines suuremal hulgal generaliste. Alles jäänud niiduspetsialistidel oli oluliselt madalam levimisvõime. Neljas uuritud piirkonnas olid kõik liigid veel alles, seega tuleks seal võimalikult kiiresti alustada elupaiga taastamisega, et takistada hea levimisvõimega niiduspetsialistide kadumist ja uute generalistide saabumist. Niidulaikudes, kus liigid juba kadunud ja elupaiga kvaliteet oluliselt vähenenud, on täielik koosluse taastamine keerulisem ja ajaloolise seisundi saavutamine vähem tõenäoline. Samas on sellised degradeerunud ja algsest kooslusest oluliselt teisenenud elupaigalaigud tihtipeale siiski liigirikkad, toetades vähemalt osaliselt ajalooliste niitude elustikku. Seega tuleks kaaluda selliste liigirikaste, samas tugevalt degradeerunud koosluste majandamist ja säilitamist hübriidsete või uudsete kooslustena, mis hoiaks ära nende edasise seisundi halvenemise ja annaks panuse piirkonna elurikkuse säilimisele. Prioriteediks peab aga alati siiski seadma looduslike ja pool-looduslike koosluste taastamise ja säilitamise