Sirvi Autor "Kerman, Maria" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

Elurikkus ja looduse hüved põllumajandusmaastike hekkides ja põõsaribades
(Tartu Ülikool, 2025) Kerman, Maria; Takkis, Krista, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Põllumajanduse intensiivistumise tõttu on põllumajandusmaastikes peale teist maailmasõda toimunud poollooduslike alade vähenemine. See on vähendanud põllumajandusmaastiku pakutavat elurikkust ja looduse hüvesid. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk on anda ülevaade hekkide ja põõsaribade erinevate omaduste ja hooldusvõtete positiivsetest ja negatiivsetest külgedest nende pakutavatele looduse hüvedele. Samuti analüüsida, kas ja milliseid hekke ja põõsaribasid võiks Eesti põllumajandusmaastikke elurikkuse ja looduse hüvede soodustamiseks rajada ning kuidas oleks neid kõige parem hooldada. Põllumajandusmaastike ökoloogiline ja funktsionaalne väärtus sõltub suuresti maastikuelementide, nagu põõsaribad, olemasolust ja mitmekesisusest, sest need suurendavad elupaikade vaheldusrikkust, maastiku sidusust ja looduse hüvede pakkumist. Eestis on põõsaribadel suur potentsiaal põllumajandusmaastikesse elurikkust juurde tuua, kui neid elurikkust soodustavalt hooldada ning uusi juurde luua. Põõsaribad ja hekid pakuvad põllumajandusmaastikes mitmeid olulisi looduse hüvesid, nt tolmeldamine, looduslik kahjuritõrje, kliimaregulatsioon, elupaiga ja puidu pakkumine ning esteetiline loodusmaastik. Põõsariba laius, kõrgus ja pikkus mõjutavad oluliselt selle elupaiga kvaliteeti ja liigirikkust. Suuremad ja ilma katkestusteta põõsaribad pakuvad stabiilsemat mikrokliimat ja rohkem toitu, varju ning pesitsusvõimalusi. Puude esinemine põõsaribas loob mikroelupaiku, suurendab struktuurset mitmekesisust, reguleerib temperatuuri ja niiskust ning pakub elupaiku erinevatele liikidele. Samas võivad suured mõõtmed ja tihe struktuur varjutada põllukultuure ja olla ebasobiv elupaik avamaastike liikidele. Rohtsed puhverribad põõsariba ja põllu vahel kaitsevad põõsariba mehaaniliste häirete ja agrokeemia eest, samas kui õierohked puhverribad võivad soodustada ka mesilaste ja teiste elusolendite esinemist, suurendada liigirikkust ning vähendada kahjulike umbrohtude hulka. Põõsaribade omavaheline ja metsaga ühendatus lihtsustab liikide liikumist ja levimist ning mitmeliigiline põõsariba pakkub rohkelt erinevaid nišše. Põõsaribade hooldamine mõjutab oluliselt nende elurikkust ja pakutavaid looduse hüvesid. Heki pügamise ajastus mõjutab oluliselt hekis elavate liikide elupaika. Pügamine on vajalik heki struktuuri kujundamiseks, kuid liiga sagedane pügamine võib mõjuda elurikkust vähendavalt. Põimitud põõsastara kujundamine on traditsiooniline heki hooldusvõte, millega luuakse tugev ja stabiilne heki struktuur, mis toimib ka tarana. Heki noorendamine muudab drastiliselt heki struktuuri ja tihedust, nii et mõnda aega pärast noorendamist on hekkides vähem varju ja pelgupaiku. Põõsariba planeerimisel tuleb arvestada erinevate liikide vajadustega ja vaadata ümbritsevat maastikku tervikuna. Tuleks rajada erinevate mõõtmetega põõsaribasid, mis sobiksid elupaigaks nii avamaastiku liikidele kui ka metsaspetsialistidele. Samuti peaks põõsaribas esindatud olema mitu erinevat põõsastaime liiki, mis võiksid eelistatult olla Eestis esinevad looduslikud liigid. Ka ei ole põõsaribade jaoks ühtset soovitust hooldamise osas. Põõsariba hooldus tuleb valida nii põõsastaimedest kui ka seal elavatest liikidest lähtuvalt, kuid enamasti pole vajalik iga-aastane pügamine. Eestis üldiselt, aga eriti viljaka põllumullaga intensiivselt majandavates piirkondades, on suur potentsiaal suurendada põllumajandusmaastiku elurikkust ja pakutavaid looduse hüvesid, rajades sinna erinevate omadustega hekke ja põõsaribasid. The intensification of agriculture since the Second World War has led to a decline in semi-natural habitats within agricultural landscapes, resulting in reduced biodiversity and a loss of ecosystem services. The aim of this bachelor thesis is to provide an overview of the positive and negative aspects of different hedge and hedgerow characteristics and management techniques, particularly in terms of the ecosystem services they provide. Additionally, this thesis seeks to analyze which types of hedges and hedgerows would be most beneficial for biodiversity and ecosystem services in Estonian agricultural landscapes and how they should be maintained. The ecological and functional value of agricultural landscapes largely depends on the presence and diversity of landscape elements, such as hedgerows, which enhance habitat variety, landscape coherence, and the provision of ecosystem services. In Estonia, hedgerows have significant potential to improve biodiversity in agricultural landscapes, provided they are managed in a biodiversity-friendly manner and new ones are established. Hedges and hedgerows offer essential ecosystem services, including pollination, natural pest control, climate regulation, provision of habitat and wood, and the enhancement of the aesthetic value of the landscape. The width, height, and length of a hedgerow significantly influence the quality and species richness of the habitat. Larger dimensions contribute to a more stable microclimate and offer greater food, shade, and nesting opportunities. Similarly, continuous hedgerows can have the same positive effects. The presence of trees within a hedgerow creates microhabitats, increases structural diversity, regulates temperature and humidity, and provides habitats for a variety of species. However, large dimensions and dense structures may also overshadow crops and be less suitable for species typically found in open landscapes. Herbaceous buffer strips between hedgerows and fields protect the hedgerows from mechanical disturbances and agrochemicals. Wildflower-rich buffer strips can also support pollinators, increase species richness, and reduce the prevalence of harmful weeds. The interconnectedness of hedgerows with forests facilitates species movement and dispersal, while a hedgerow rich in woody species offers diverse niches for various organisms. The management of hedgerows plays a crucial role in their biodiversity and the ecosystem services they offer. The timing of hedge cutting affects the species that inhabit the hedgerow. While cutting is necessary to maintain the structure of the hedge, excessive or frequent cutting can negatively impact biodiversity. Hedge laying is a traditional maintenance technique that creates a strong, stable structure, which can also function as a fence. However, rejuvenating a hedge drastically alters its structure and density, resulting in reduced shade and refuge immediately after rejuvenation. When planning a hedgerow, it is essential to consider the habitat requirements of various species and assess the surrounding landscape as a whole. Hedgerows of different sizes should be established to accommodate species from both open habitats and forest specialists. A diverse range of woody species, preferably native to Estonia, should be included in the hedgerow. There is no one-size-fits-all approach to hedgerow management. The management strategy should be based on the specific woody species present and the species inhabiting the hedgerow. In general, however, annual cutting is not necessary. In Estonia, especially in intensively managed areas with high soil fertility, there is substantial potential to enhance biodiversity and ecosystem services by establishing and maintaining hedges and hedgerows.