Sirvi Autor "Kiisk, Liidia" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

Long-term nutritional study: anthropometrical and clinico-laboratory assessments in renal replacement therapy patients after intensive nutritional counselling
(2016-12-22) Kiisk, Liidia; Rosenberg, Mai, juhendaja; Kaarma, Helje, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond.
Sissejuhatus: Krooniline neeruhaigus (KNH) on vaikselt ja algstaadiumis oluliste kaebusteta kulgev haigus, mis progresseerub lõpp-staadiumi neerupuudulikkuseni aastate ja sageli aastakümnete jooksul. KNH peamisteks tekkepõhjusteks Eestis on glomerulonefriit, suhkur- ja kõrgvererõhktõbi ning harvem muud kroonilised neeruhaigused. KNH lõpp-staadiumi haigete arvu suurenemine Eestis ja globaalselt on seotud eelkõige KNH progresseerumist põhjustavate riskitegurite laialdase esinemisega elanikkonna hulgas (hüpertensioon, suitsetamine, ülekaal, rasvtõbi, jm.), diagnostika- ja ravivõimaluste paranemisega ning dialüüsiaparatuuri täiustumisega. KNH-ga kaasnevalt areneb südame- ja veresoonkonna kahjustus ning KNH-ga patsientide kardiovaskulaarne suremus on üldrahvastikuga võrreldes oluliselt suurem. Lõpp-staadiumi neerupuudulikkuse kõige efektiivsemaks ravimeetodiks on neerusiirdamine hemo- ja peritoneaaldialüüsi kõrval. Neeru siirdamise järgselt patsiendi üldseisund ja söögiisu paraneb ning sageli kehakaal suureneb. Teaduskirjanduses ilmub üha uusi andmeid siirdatud neeruga patsientide antropomeetriliste, densitomeetriliste ja biokeemiliste näitajate, toitumisharjumuste ja toiduvaliku kohta, kuid kehakaalu suurenemise ärahoidmise efektiivsete meetodite kohta on läbi viidud väga vähe uuringuid. Käesoleva uurimustöö üldine eesmärk oli analüüsida lõpp-staadiumi kroonilise neeruhaige kehakoostist ja toitumisharjumusi. Me püstitasime hüpoteesi, et intensiivne toitumisalane nõustamine võimaldab muuta patsientide toitumisharjumusi nii, et peale neerusiirdamist ei teki olulist kehakaalu suurenemist. Uuringu eesmärgid: 1. Analüüsida antropomeetriliste mõõtmiste tulemusi lõpp-staadiumi neerupuudulikkuse haigetel ning võrrelda dialüüsi ja transplanteeritud haigete kehakoostise andmeid. 2. Testida, kas intensiivsel toitumisalasel nõustamisel on efekti neerutransplantatsiooni mees- ja naishaigete kehakoostisele. 3. Hinnata intensiivse toitumis-alase nõustamise mõju antropomeetriliste, biokeemiliste ja toitumuse parameetrite muutustele peale jälgimisperioodi ning analüüsida nimetatud parameetrite omavahelisi seoseid eraldi siirdatud mees- ja naishaigetel. 4. Hinnata intensiivse toitumisalase nõustamise pika-aegset efekti kehakaalu suurenemisele neerutransplantatsiooni haigetel. 5. Hinnata makro- ja mikrotoitainete kasutust neerutransplantatsiooni haigetel 3-päeva menüü alusel dünaamikas. Uuritavad ja uurimismeetodid: Uuring viidi läbi Tartu Ülikooli Kliinikumi Sisekliiniku nefroloogia osakonnas aastatel 2003–2005 ja 2015. Uuringul on Tartu Ülikooli inimuuringute eetikakomitee luba. Esimesse uuringugruppi kaasati kliiniliselt stabiilses seisundis järjestikulised neeruasendusravi patsiendid (dialüüsravil ja siirdatud neeruga), kes andsid nõusoleku uuringus osalemiseks: 37 mees- ja 38 naispatsienti. Teise uuringugrupi moodustasid stabiilses seisundis järjestikulised neerusiirikuga patsiendid, kes andsid nõusoleku uuringus osalemiseks: 12 meespatsienti (keskmine vanus 42,8 ± 16,1 aastat) ja 16 naispatsienti (keskmine vanus 47,0 ± 14,9 aastat). Uuringud viidi läbi kahe visiidi käigus: esimene visiit poolteist aastat ja teine visiit kolm aastat peale neerusiirdamist. Uurimismeetodid olid järgmised: antropomeetrilised mõõtmised, kehakoostise hindamine bioimpedansi ja densitomeetria abil, laboratoorsete näitajate kogumine ning toitumise uurimine 3-päeva menüüde alusel. Lisaks koostati spetsiaalne ankeet-sagedusküsimustik toitumise uurimise kohta (Food Frequency Questionnare, FFQ). Antropomeetrilisi mõõtmisi teostati vastavalt klassikalise Martini (1928) ja Knussmann (1988) metoodika järgi. Mõõdeti 36 antropomeetrilist näitajat: kehakaal, pikkus, 2 keha sügavusmõõtu, 8 keha laiusmõõtu, 13 ümbermõõtu ja 11 nahavolti. Kõik mõõtmised teostati litsentseeritud antropometristi poolt. Nende mõõtmiste alusel arvutati indeksid ja kehakoostise näitajad: keharasvamass (kg; %), kehamassiindeks (BMI, kg/m2), kehapindala (m2), kehatihedus (g/cm3), Siri indeks (%), keskmine nahavoldi paksus (mm), nahaaluse rasvkoe mass (kg), suhteline rasvkoe mass kehakaalu suhtes. Kehakoostise tähtsamad komponendid on kehatihedus (Db) ja keharasvamass (FM), mida arvutati kahe regressioni võrrandi (Jack H. Wilmore ja Albert R. Behnke, Durnin ja Rahaman) alusel. Densitomeetriline uuring teostati uuringu teisel visiidil. Osteopeenia ja osteoporoosi hindamiseks teostati regionaalne luutiheduse mõõtmine lülisamba lumbaalpiirkonnas. Mõõtmised teostati aparaadil GE LUNAR DPX-IQ densitomeeter (Madison, WI, US, software version 4.7e) sertifitseeritud tehniku poolt. Laboratoorsed andmed koguti peale neeru siirdamist uuringu esimesel ja teisel visiidil. Vereseerumis määrati 18 olulist laboratoorset parameetrit, sealhulgas verelipiidide, parathormooni, homotsüsteiini ja tsüstatiin C tase. Toitumise uurimine viidi läbi kasutades kahte meetodit: esimene meetod käsitles ühekordset ankeet-sagedusküsimustikku (FFQ), mida uuritav täitis ainult uuringu esimesel visiidil. Teine meetod käsitles 3-päeva menüüde kogumist mõlemal visiidil. Individuaalset toitumisalast nõustamist alustati kohe peale ankeet-küsitluslehe täitmist ja 3-päeva menüüde analüüsimist. Kroonilise neeruhaige toitumisalase nõustamise aluseks on antropomeetrilised ja kehakoostise näitajad ning laboratoorsed testid. Lisaks eelnevale arvestati ka haige toitumisharjumusi, kuid soovituslikul toiduvalikul lähtuti Eestis kehtivast ja autori poolt välja töötatud haiguspuhusest dieetide nomenklatuurist. Statistiline analüüs: Meie uuritavatel viidi läbi klassikalised antropomeetrilised mõõtmised ja mõõtmisandmete statistiline analüüs (statistikaprogramm SAS), mille alusel on toodud kirjeldava statistika näitajad antropomeetriliste tunnuste kohta (keskväärtused, standardhälbed) eraldi mees- ja naispatsientidel. Korrelatsioonianalüüsil uuriti seoseid antropomeetriliste ja kliinilis-laboratoorsete tunnuste ning toitainete kasutuse vahel, kasutades Pearsoni korrelatsiooni- analüüsi. Regressioonianalüüsiga arvutati parimad prognostilised mudelid siirdatud neeruga patsientide toitumise hindamiseks. Erinevate uuritavate gruppide tunnuste keskväärtuste hindamisel ja varasemate andmetega võrdlemiseks on kasutatud t-testi. Lubatud statistilise vea piiriks valiti 5% (p < 0.05). Tulemused: 1. Esimese uuringugrupi neeruasendusravil olnud haigete antropomeetriliste mõõtmiste tulemused näitasid, et uuritud dialüüsi ja neerusiirikuga haigete gruppide keskväärtusete näitajad olid sarnased. Neerutransplantatsiooni järgselt tavaliselt haigete ureemiline seisund taandub, üldseisund paraneb ja isu suureneb, mis omakorda avaldub kehakaalu suurenemises, kuid meie esimesse uuringugruppi kaasatud neerusiirikuga haigetel ei esinenud veel olulist kehakaalu suurenemist. 2. Teise uuringugrupi moodustasid neerusiirikuga haiged, kellel viidi läbi antropomeetrilised mõõtmised ja dietoloogi poolt toitumisalane intensiivne nõustamine 1,5 aastat peale neerusiirdamist (1. visiit) ja 3 aastat peale neerusiirdamist (2. visiit). Transplanteeritud haigete kehakoostist hinnati eraldi meestel ja naistel. Peale intensiivset toitumisalast nõustamist olid uuritavatel paljude antropomeetriliste näitajate muutused kooskõlas kehakaalu suurenemisega. Samas, meeste kehakaalu suurenemine oli peale jälgimisaega statistiliselt oluline, kuid naistel mitte. See võib olla seletatav sellega, et naised järgisid dietoloogi-poolseid soovitusi ja kehakaalu hoolsamalt võrreldes meestega. 3. Intensiivse toitumisalase nõustamise järgselt kliinilisest aspektist lähtudes, esinesid olulised biokeemiliste näitajate muutused, põletikulise staatuse (CRV) normaliseerumine ja lipiidide taseme normi piirides püsimine nii meestel kui naistel. 4. Antropomeetriliste ja biokeemiliste näitajate vahelised seosed olid meestel ja naistel erinevad. Meestel esinesid antropomeetriliste mõõtmiste seosed põletikunäitajatega ja naistel lipiididega. Vaatamata intensiivsele toitumisalasele nõustamisele jäid need seosed püsima ka korduval mõõtmisel (3 aastat peale neerusiirdamist). Need seosed väärivad tähelepanu, sest põletikuline staatus ja hüperlipideemia on üldtuntud kardiovaskulaarsed riskitegurid. On teada, et lõpp-staadiumi neerupuudulikkuse haigetel, sealhulgas neerutransplantatsiooni järgselt, on peamised surmapõhjused neeruhaigetel just kardiovaskulaarsed tüsistused. 5. Antropomeetriliste näitajate usaldusväärseid seoseid mikro- ja makrotoitainete kasutusega 3-päeva menüüde andmete alusel ei esinenud. Järelikult nimetatud seosed ei oma kliinilist tähtsust. 6. Intensiivse toitumisalase nõustamise efektiivsus avaldus ka kaugtulemusi uurides: 10 aastat peale neerusiirdamist ei esinenud statistiliselt usaldusväärset kehakaalu suurenemist nõustamist saanud transplanteeritud meeste ega naiste seas erinevalt neerusiirikuga kontrollhaigetest. 7. Peamiste toitainete kasutamisel leidsime valkude ja süsivesikute tarbimise suurenemist jälgimisperioodi ajal naistel, kuid mitte meestel ning rasvade kasutus jäi normi piiresse nii naistel kui meestel. Nii naiste kui ka meeste osas on nende makro- ja mikrotoitainete kasutamine kooskõlas Eesti toitumis- ja toidusoovitustega. Järelikult, intensiivne toitumisalane nõustamine oli efektiivne, patsientide toitumisharjumused paranesid niivõrd, et kehakaal ei suurenenud, kuigi mõnede toitainete osas esines suurenenud tarbimise tendents, ei ületanud nende tarbimine kaasaegsete Eesti vabariigi toitumissoovituste referentsväärtusi. Kehakaalu suurenemine leiab aset neerusiirdamise järgsetel esimestel aastatel ning seetõttu on oluline õigeaegne ja asjakohane patsientide teavitamine ning antropomeetriliste mõõtmiste regulaarne läbiviimine. Kliinilises tavapraktikas teeb seda patsiendi raviarst ja dietoloog annab oma soovitused vajadusel neerusiirdamise järgselt haiglast lahkudes. Edaspidine dietoloogi-poolne monitoorimine ei tarvitse alati olla enam järjepidev, kuna haigete üldseisund paraneb ja nad külastavad neerukeskust harvem. Transplanteeritud patsientide toitumisalane nõustamine peab olema individuaalne ja regulaarne, mis eeldab kõikide kliiniliselt oluliste andmete järjepidevat kogumist ja analüüsimist dünaamikas.