Sirvi Autor "Kikas, Katre" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Hans Anton Schults ja kadunud käsikirjad : rahvalik kirjalikkus rahvaluulearhiivis
(2010-08-19) Kikas, Katre; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Eesti ja võrdleva rahvaluule osakond; Järv, Risto, juhendaja
Käesoleva magistritöö peategelaseks on üks Jakob Hurda viljakamaid korrespondente rahvaluule kogumisel, Hans Anton Schults (1866-1905). Pärit on ta Koeru kihelkonnast, Vaali külast. Ametilt oli ta rätsep ning haridust kolm aastat külakooli. 1905. aasta revolutsiooni käigus asutas ta koos mõnekümne kaaslasega Vaali Vabariigi, mille juhiks (Eesti presidendiks) ta ka ise oli; sama aasta jõululaupäeval lasti ta tsaari karistussalga poolt maha. Hurda kogumistööga liitus Schults aastal 1890 ning kuni aastani 1903 saatis ta kokku üle 2000 lehekülje materjali, mis on vägagi eriilmeline nii kirjapandu žanriliselt koostiselt kui ka selles osas, kas ja kuivõrd kirjapanekud üldsegi tavapärases mõttes folkloori sisaldavad. Käesoleva töö esimeses peatükis keskendungi ma kahele artiklile, kus vastavalt Oskar Loorits ja Richard Viidalepp tema kirjapandut folkloristlikust vaatepunktist analüüsivad. Analüüsi lähteks on mõlemal juhul Schultsi isiku mõtestamine, sealjuures kujutab Loorits Schultsi impulsiivse poeedina, Viidalepp aga ratsionaalse, haridusele püüdleva kodanikuna. Kuvandite erinevus toob kaasa ka erineva suhtumise kirjapandu folkloristlikusse väärtusesse. Töö teises peatükis vaatlen muistsete raamatute teemat Schultsi kirjapanekutes. Konkreetsemalt keskendun kirjutistele, milles lood muistsetest eesti raamatutest esmakordselt esile tulevad. Tegu pole ilmsesti planeeritud teemaarendusega — kõigi eelduste kohaselt oli Schultsil esialgu kavas anda ülevaade rahvakalendrist, kuid mingil põhjusel käändub ta sellelt teemalt kõrvale. Käsitlengi selle kõrvalekaldumise tulemusel tekkinud juttude ahelat – ennekõike seda, kuidas see tekstide kooslus muust materjalist esile on tõstetud ja kuidas luuakse erinevate lugude vahele seoseid. Kuna tegu on teemaga, mida Schults pole jõudnud enda jaoks läbi mõelda, on kirjutises näha ka huvitavaid vastuolusid tema enda ja allikate suhtumise vahel. Töö kolmanda peatüki teemaks on Schultsi Kalevipoja-lood. Schults väidab ühelt poolt, et ta pole Kreutzwaldi Kalevipoega tervikuna lugenud, kuid viitab samas mõningatele teostele, mille vahendusel ta on tutvunud Kalevipojast pärinevate fragmentidega. Peatükk keskendubki sellele, kuidas selline fragmentidest lähtuv retseptsioon mõjutab Schultsi kirjapandud Kalevipoja-lugusid. Viimaste puhul on ühelt poolt näha mingi üldisema narratiivse terviku loomise soovi, mis on ilmsesti mõjutatud trükiallikatest saadud viidetest tervele Kalevipoja loole. Teisalt on tema lugudes palju sellist, mis Kreutzwaldi teosega vaid riivamisi suhestub või sellega suisa vastuollu läheb. Töö üldisemaks eemärgiks on kõiki neid tekste sissejuhatuses tutvustatud rahvaliku kirjalikkuse mõistega suhestada ning vaadelda, kuidas üks suulise ja kirjaliku maailma piiril laveeriv kirjutaja erinevatest allikatest pärinevate lugudega katsetab, samu lugusid mitmeid kordi erinevates raamistustes kirja pannes, justkui pidevalt seda kõige õigemat väljendusvormi otsides.
Moderniseerumine rahvaliku kirjalikkuse peeglis: 19. sajandi lõpu rahvaluulekogujad arhiivi ja avalikkuse äärealal
(2024-07-15) Kikas, Katre; Järv, Risto, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Väitekirja hõlmatud kaheksa artiklit ning neid täiendav sissejuhatus käsitlevad rahvaluule suurkogumist 19. sajandi lõpukümnendi Eestis. Väitekirjas vaadeldakse Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni kogumiskampaaniate käigus loodud kirjalikke allikaid (nii käsikirjalisi arhiivitekste kui ka avaldatud meediatekste) osana tolleaegsest kirjakultuurist ning rahvaluule kogujaid kui osalisi tolleaegse avaliku kirjaruumi loomises ja käigushoidmises. Väitekirja keskmes on nn rahvalike kirjutajate võimalused määratleda rahvaluulekogumise kaudu endid kui kirjutajaid, katsetada erinevate (nii avalike kui privaatsete) kirjutaja positsioonidega ning osaleda ühiskonna moderniseerumises. Väitekirja peamisteks allikateks on Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni rahvaluule kogud – vaatluse alla tulevad mitte üksnes rahvaluule kirjapanekud, vaid selle keskmes on käsikirjakogude žanriline mitmekesisus – üleskirjutused, kirjad, märkused, elulood jne. Väitekirja lähteküsimuseks on olnud huvi selle vastu, mis motiveeris vähemharitud inimesi kogumistööga ühinema, ning sageli pikaks ajaks seotuks jääma. Leian, et just motiividele keskendumine võimaldab esile tuua rahvaluulekogumise seosed üldise kultuurikontekstiga – see ei olnud eraldiseisev (teaduslik) projekt, vaid miski, mille kaudu loodeti saavutada edenemist hoopis teistes valdkondades – või üldisemalt: mille kaudu loodeti moderniseerumist enda kasuks tööle panna. Just sellisest vaatepunktist võime näha silda 19. sajandi rahvaluulekogujate ning hoopis hilisemates ajastutes tegutsevate kirjutajate vahel – suur osa neist inimestest, kes tol ajal leidsid väljundi rahvaluulekogumises, leiavad hilisematel aegadel väljundi näiteks ajalehtede kirjasaatjate, blogijate, internetikommentaatorite, harrastus luuletajate või fännikirjanduse loojatena.