Browsing by Author "Kozlinska, Inna"

Now showing 1 - 1 of 1

Evaluation of the outcomes of entrepreneurship education revisited evidence from Estonia and Latvia
(2016-11-22) Kozlinska, Inna; Mets, Tõnis, juhendaja; Hytti, Ulla, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
Käesolev väitekiri täidab kaht olulist lünka kaasaegses ettevõtlushariduse uuringute valdkonnas: esiteks, ettevõtlushariduse eri vormide, näiteks, traditsiooniline ja kogemuspõhine ettevõtlusõpe, võrdlevate uuringute puudumine, millega kinnitaks laialt levinud väidet, et kogemuspõhine ettevõtlusharidus on soovitud õpitulemuste saavutamisel tõhusam, ja teiseks, tõendite puudumine selle kohta, kuidas ettevõtluskäitumise objektiivsed väljendused ettevõtjate ja palgatöötajate puhul olenevad ettevõtluspädevustest, mida ettevõtlusõpingute käigus arendatakse. Nende lünkade täitmiseks väitekirjas pakutakse välja ja testitakse ettevõtlusõppe õpiväljundite integreerivat hindamisraamistikku, mis tugineb Bloomi õppe-eesmärkide taksonoomiale (Kraiger jt 1993; Bloom jt 1964), inimkapitali teooriale (Becker 1964) ja ettevõtluse õpetamismudelitele kõrghariduses (Béchard ja Grégoire 2007, 2005b). Kohaldatav kontseptuaalne raamistik lahendab mitu ettevõtlushariduse valdkonna kirjanduses välja toodud valupunkti, sealhulgas, ülemäärane tuginemine ettevõtluskavatsuste mudelitele, mis muuhulgas ei võta hindamisel arvesse ettevõtlusõppe kavandamise ja teostamise üksikasju. Uudne hindamisraamistik esitab ettevõtlusõppe kognitiivsete, oskuspõhiste ja afektiivsete õpiväljundite kolmikmudeli ettevõtlushariduses ning selle objektiivsed tulemused edasises tööalases konkurentsivõimes, ettevõttesiseses ja isiklikus ettevõtlustegevuses. Selles mõtestatakse kogemuspõhine ettevõtlusharidus läbi nõudluse ja pädevuse õpetamise mudelite prisma, traditsioonilist ettevõtlusharidust vaadeldakse aga pakkumismudeli analoogina (ibid 2007). Uuring keskendub kahele väikesele üleminekujärgsele avatud majandusega naaberriigile: Eestile ja Lätile. Analüüsis kombineeritakse mitme juhtumi uuringu, läbilõike- ja võrdlusmeetodeid. Andmed koguti kaheksa (nelja Eesti ja nelja Läti) kohaliku kõrgkooli 16-lt ettevõtluse õppejõult ja 559-lt viimase aasta bakalaureusetudengilt, kes osalesid äriga seotud õppekavades, ning nende õppekavade hiljutistelt lõpetajatelt. Kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete andmete kogumine toimus poolstruktureeritud silmast-silma-vestluste ja veebipõhise küsitlusena, kasutati vastavalt ettekavatsetud ekspert- ja homogeenset valimit. Vestlustes kogutud andmete põhjal tuvastati, millist õppetöö meetodit erinevates kõrgkoolides peamiselt kasutatakse. Küsitluse andmeid kasutati hüpoteeside testimiseks. Kvalitatiivsed andmed kodeeriti nende sisu analüüsimiseks. Kognitiivsete, oskuspõhiste ja afektiivsete õpiväljundite (omavaheliste) statistiliste seoste analüüsiks kasutati struktuurse modelleerimise meetodit. Kovariatsioon-analüüsiga selgitati, kas peamiselt traditsioonilise ja kogemuspõhise õpetamise ja vastavate õpitulemuste vahel on statistiliselt olulisi erinevusi. Peale selle hinnati mitmesuguste regressioonimudelite abil traditsioonilise ja kogemuspõhise õppe väljundite ning ettevõtluskäitumise objektiivsete näitajate vahelisi seoseid. Uuringu tulemused seavad kahtluse alla eespool osutatud tavapärased eeldused ning kinnitavad osaliselt põhihüpoteese. Kogemuspõhine ettevõtlusharidus seostus traditsioonilisega võrreldes paremate oskuspõhiste ja afektiivsete tulemustega, kuid seda ainult Eestis. Analüüs näitas, et kogemuspõhine õppimisvorm ei anna alati paremaid õpitulemusi ja mõnel juhul seostub see isegi negatiivse mõjuga ning tulemusi mõjutavad oluliselt ka muud tegurid (nt. eelnevad ettevõtluspüüdlused, suhtumine õppejõududesse). Afektiivsed õpiväljundid ennustavad lõpetajate konkurentsivõimet tööturul, algusjärgu isiklikku ning samuti ettevõttesisest ettevõtlust. Ükski ettevõtlikkuse objektiivne näitaja ei kinnitanud aga hüpoteesis oletatud sõltuvust kognitiivsetest ja oskuspõhistest õpitulemustest. Mis puudutab ettevõtluskäitumise objektiivseid väljendusi uuringuperioodil, siis ei olnud Eesti puhul erilist vahet, kas ettevõtlust õpiti traditsiooniliselt või kogemuspõhiselt, ning Läti puhul osutus kogemuspõhisemas ettevõtlushariduses osalemine isegi vähem kasulikuks. Need tulemused erinevad suurel määral inimkapitali teooria tava-arusaamast ja näitavad, et ettevõtlusega seotud inimkapitali tehtud investeeringud ei täida kõnealuses kontekstis päriselt ootusi. Uurimistulemuste arutelu annab parema arusaama sellest, miks kogemuspõhine ettevõtlusharidus ei pruugi anda oodatud tulemusi. Uurimistulemusi hinnatakse ettevõtluspedagoogika ning kohaliku ettevõtlushariduse arengut mõjutavate väliste tegurite seisukohast, samuti muude mõõtmete seisukohast, mis on seotud ettevõtlusõppe kavandamise ja pakkumisega ning õpitu ülekandega kahes riigis. Muude mõjurite seas võib esile tuua õpingute mahu, õppejõudude pedagoogilised ja ettevõtluskogemused, tudengite õpiharjumused, õppe-eesmärkide sidususe meetodite ja oodatavate tulemuste vahel, samuti riigipoolse toetuse ning ettevõtlushariduse infrastruktuuri olemasolu. Väitekirja lõpus antakse soovitused kõrgkoolide õppejõududele ja otsustajatele, tulevastele üliõpilastele, poliitikakujundajatele ja ettevõtlushariduse valdkonna uurijatele. Kokkuvõtteks annab väitekiri uudsete teoreetiliste, metoodiliste ja empiiriliste tulemuste näol panuse ettevõtlushariduse uurimisvaldkonna aktuaalsete küsimuste arutelusse.