Browsing by Author "Lott, Toomas, juhendaja"

Now showing 1 - 5 of 5

Epikurose egoistlik sõpruse kontseptsioon
(Tartu Ülikool, 2015) Kirs, Mari; Lott, Toomas, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia osakond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Järgneva bakalaureusetöö eesmärk on näidata, et epikuurlased võivad tänu Epikurose filosoofilisele teraapiale luua püsivaid sõprussuhteid, mille evimine on kasulik mõlema heaolule. Peale selle on eesmärgiks kõrvaldada lahkhelid, mida Epikurose pealtnäha altruistlikud mõtteavaldused tekitavad ning näidata, et viimased on tõlgendatavad inimestele kasu pakkuvatena, mistõttu epikuurlased teod on põhjendatavad egoistlikest motiividest lähtuvalt, mitte murest oma sõbra heaolusse. Ühtlasi tähendab see, et sõbrad on väärtuslikud instrumentidena, sest nad aitavad naudinguid maksimeerida.
Lists in the Meno and the Euthyphro
(Tartu Ülikool, 2015) Hallap, Mark; Sirkel, Riin, juhendaja; Lott, Toomas, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia osakond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
In Plato’s Socratic dialogues the Meno and the Euthyphro, all attempts at answering Socrates’ “What is the F?” question are rejected, but some answers are rejected in a peculiar way. Socrates complains that Euthyphro’s first answer, and Meno’s first and third answers, provide “too many” things for the F. This thesis considers several competing suggestions for why Socrates rejects these answers. The following suggestions are argued to be unhelpful: (1) that Socrates’ interlocutors provide particulars instead of universals, (2) that Socrates makes an assumption that examples cannot be known before you know the definition, and (3) that the interlocutors offer too narrow definitions. None of these explains why Socrates says that there are too many things provided. Finally, the author argues that the answers are rejected because Socrates assumes there is only one explanation for why F things are F.
Mis kasu on Sokratesega vestlemisest? Sokratese kirjeldused oma metodoloogiast "Sokratese apoloogias", "Menonis" ja "Theaitetoses"
(Tartu Ülikool, 2014) Trink, Juhan; Lott, Toomas, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia osakond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks on anda ülevaade sokraatilisest meetodist ja sellest, mis kasu see toob Sokratese vestluskaaslasele. Selle jaoks analüüsin Sokratese kui tegelase enda antud kirjeldusi oma metodoloogiast Platoni teostes, kus selgelt selline kirjeldus olemas on: „Sokratese apoloogia“, „Menon,“ ja „Theaitetos“. Leian, et ühise joonena nendes teostes esitatud meetodite vahel võib igal juhul sokraatilise meetodi teeneks vestluskaaslasele lugeda talle eneseteadmise andmist ehk teadmiste piiride näitamist. Töö käigus pean silmas kaht käsitlust, mille kohaselt nendes teostes esitatud kirjeldused omavahel seotud on, ja nende käsitluste implikatsioone. Need on David Sedley käsitlus raamatust „The Midwife of Platonism: Text and Subtext in Plato’s Theaetetus“ ja Zina Giannopoulou oma raamatust „Plato’s Theaetetus as a Second Apology“. Sedley lähenemise puhul on „Theaitetos“ ja „Menon“ omavahel tihedalt ühendatud, eesmärgiga kujundada Platonist pilt kui Sokratesele väärikast järeltulijast ja Sokratesest kui platonismile hädavajalikust eelkäijast. Giannopoulou vaadete puhul on aga „Theaitetosega“ tihedalt seotud „Sokratese apoloogia“; Platon esitab hilisemas „Theaitetoses“ edasiarenduse Sokratese kaitsekõnest eesmärgiga teda kaitsta kohtus esitatud süüdistuste vastu. Sel puhul võib laiendada „Theaitetoses“ sokraatilisele meetodile antava positiivse hinnangu ka „Sokratese apoloogia“ meetodile.
Sokraatiline iroonia Platoni dialoogides
(Tartu Ülikool, 2015) Saks, Karl Erik; Lott, Toomas, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia osakond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Selle töö raames võtangi vaatluse alla küsimuse, kas Sokrates on irooniline ning kui jah, siis kuidas ta on irooniline ning kas sellel iroonial on filosoofiline tähendus. Sellele küsimusele vastuse leidmiseks analüüsin ja demonstreerin viimase 25 aasta sokraatilise iroonia uuringute käiku esitades nelja filosoofi – Gregory Vlastose, Alexander Nehamase, Iakovos Vasiliou ja Melissa Lane’i – sokraatilise iroonia analüüsi. Nende nelja filosoofi töö põhjal demonstreerin, et sokraatilise iroonia iroonilisuse küsimus hõlmab endasse ka Platoni kui Sokratest esindavate dialoogide autori iroonilisuse küsimust, millest tulenevalt eristan neli erinevat seisukohta, mida vastavad filosoofid esindavad: 1) Sokrates on irooniline, kuid Platon ei ole; 2) Nii Sokrates kui ka Platon on iroonilised; 3) Sokrates ei ole irooniline, kuid Platon on; 4) Kumbki neist pole irooniline. Sean selle hoiakulise kombinatoorika oma enda sokraatilise iroonia analüüsi aluseks ning uurin, kas nendest tulenevate teooriate poolt esindatud argumendid on piisavalt pädevad, et objektiivselt seletada sokraatilise iroonia fenomeni ning selle fenomeni taga peituvaid Sokratese „varjatud“ hoiakuid.
Sokraatiline meetod - vahend moraaliteadmiste saavutamiseks või protreptika?
(Tartu Ülikool, 2014) Kask, Maarja; Lott, Toomas, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia osakond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Sokrates, kui üks lääne filosoofia alusepanijatest, on veel tänapäevani üks diskuteeritumaid, aga ka vastuolulisemaid filosoofe. Tema küsitud küsimused on sellised, mille üle arutlevad siiani nii moraalifilosoofid kui ka epistemoloogid, ent mis kerkivad üles ka igapäevastes vestlustes. Sokrates julges küsida küsimusi, mis jäävad küsimusteks kogu inimkonna mõtteloo vältel. Paradoksaalsel kombel ei ole filosoof kirja pannud aga ühtegi teost. Arutelusid ja põnevust tekitabki ilmselt tema võrdlemisi mõistatuslikuks jäänud olemus ning isikupärane lähenemine moraaliküsimustele. Tänu Platonile, Xenophonile ja Aristophanesele on meil aga siiski olemas allikad Sokratese filosoofia tundma õppimiseks. Käesolevas töös üritangi jõuda sammu võrra lähemale Sokratese tundma saamisele, uurides tema põhilist tegevust – linnaelanikega vestlemist Vana-Ateena tänavail, mida nüüd nimetame sokraatiliseks meetodiks. Selle jaoks kasutan põhiliselt Platoni varaseid dialooge, kuna on arvatud, et just nendes dialoogides kujutab Platon Sokratest ning tema filosoofiat kõige tõetruumalt.Dialoogide kronoloogilises järjestuses ollakse uurijate hulgas enamjaolt üksmeelel. Varjasteks dialoogideks loetakse: „Sokratese apoloogia“, „Charmides“, „Kriton“, „Euthyphron“, „Gorgias“, „Hippias lühem“, „Ion“, „Laches“, „Protagoras“ ja „Politeia I“.