Sirvi Autor "Maddison, Liivi" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Manuaalne hüperinflatsioon ja hingamisaparaadiga teostatud hüperinflatsioon intensiivravil viibival patsiendil: süstemaatiline ülevaade
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Kaup, Caris Helena; Tilga, Henri ; Maddison, Liivi; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Käesoleva süstemaatilise ülevaate eesmärgiks oli kirjeldada manuaalse hüperinflatsiooni ja hingamisaparaadiga teostatud hüperinflatsiooni olemust ja selgitada välja nende efektiivsus atelektaaside ennetamisel ning ravil, kopsumahu ja gaasivahetuse parandamisel, sekreedi eemaldamisel ning kopsuosade töösse haaramisel. Metoodika: Andmebaasidest PubMed, EBSCO ja Google Scholar otsiti sekkumisuuringuid, mis olid avaldatud aastatel 2010-2024 ja käsitlesid MHI ja/või VHI kasutamist täiskasvanud intensiivravil ja kopsude mehaanilisel ventilatsioonil viibivatel patsientidel. Vastavalt seatud kriteeriumitele kaasati ülevaatesse 17 uuringut. Tulemused: MHI-d seostati mitmes uuringus kopsude staatilise venitatavuse, veregaaside (PaO2, SpO2) ja sekreedi eemaldamise paranemisega. MHI osutus efektiivsemaks, kui seda kombineeriti rindkere kompressioonide ja teiste respiratoorsete tehnikatega. Samuti viitasid mitmed uuringud mehaaniliselt ventilatsioonilt võõrutamise edukuse soodustamisele ja intensiivravis viibitud päevade arvu vähenemisele. VHI näitas sarnast või isegi paremat efekti kopsude dünaamilise venitatavuse, sekreedi mobiliseerimise ja gaasivahetuse parandamisel. VHI võimaldab säilitada PEEP-i ja vältida hingamisaparaadist lahti ühendamisega seotud riske, olles intensiivravil ja kopsude mehaanilisel ventilatsioonil viibivatele patsientidele turvaliseks teraapiavõtteks. Kokkuvõte: MHI ja VHI on tõenduspõhised, ohutud ja efektiivsed respiratoorse füsioteraapia sekkumised intensiivravis. Protokollide varieeruvus ja väljaõppe erinevused mõjutavad nende kasutust kliinilises praktikas. Edasised uuringud on vajalikud standardiseeritud protokollide ja pikaajaliste mõjude hindamiseks
Tissue perfusion and metabolism during intra-abdominal hypertension
(2014-05-05) Maddison, Liivi
Eestis vajab kõrgeima astme intensiivravi peaaegu 10 000 patsienti aastas. Ligi kolmandikul neist esineb kõhuõõnesisese rõhu tõus, mis võib põhjustada kõhuõõne organite funktsioonihäireid ja on seeläbi seotud suurenenud suremusega. Tõusnud kõhuõõnesisene rõhk jaotatakse nelja-astmelisel skaalal: I 12-15 mmHg, II 16-20 mmHg, III 21-25 mmHg; IV üle 25 mmHg. Halvimal juhul, s.o kõhukoopasisese rõhu tõusul üle 20 mmHg võib kujuneda eluohtlik kõhuõõnesisene kompaartmentsündroom. Sel juhul on ravivõtted tavapraktikas üheselt mõistetavad – kiired ja agressiivsed. I ja II astme kõhuõõnesisese rõhu tõusu ravi on aga vastuoluline. Olemasolevad ravisoovitused ei anna täpseid juhiseid selle kohta, kas mõõdukas kõhukoopasisese rõhu tõus vajab kohest ravi. Antud töö eesmärk oli selgitada, kas I ja II astme kõhuõõnesisese rõhu tõus põhjustab tavapäraste jälgimismeetoditega mittetuvastatavaid muutusi kudede verevarustuses ja ainevahetuses. Verevarustus- ja ainevahetushäirete ilmnemine oleks oluline argument sündroomi raviks juba selle varajases staadiumis. Verevoolu muutuste hindamiseks kasutasime videomikroskoopi, millega uurisime patsientide keelealust veresoonestikku. Varasemad uuringud on näidanud, et selle piirkonna veresooned käituvad sarnaselt seedetrakti (mao ja soolestiku) veresoonestikuga ning seega peegeldavad keelealuse piirkonna muutused seedetrakti muutusi. Lisaks hindasime mikrodialüüsi metoodika abil ainevahetust kõhusirglihases. 37 haigel tehtud uuringute tulemusena leidsime, et kõhuõõnesisese rõhu tõus ei mõjuta oluliselt keelealuse piikonna verevarustust intensiivravi haigetel, kes on saanud eelnevalt vedelikravi. Küll aga oli keelealune verevarustus halvenenud kirurgilistel haigetel, kes olid plaanilise operatsiooni eelselt söömata-joomata. Kõhu sirglihase ainevahetuse hindamisel selgus, et I ja II astme kõhuõõnesisese rõhu tõus põhjustab hapnikuvaeguses tekkivate lõpp-produktide kuhjumist. See peegeldab verevarustuse olulist häiret. Kokkuvõttes rõhutavad töö tulemused, et vaatamata selgelt identifitseeritavate kliiniliste sümptomite puudumisele põhjustab kõhukoopa sisese rõhu mõõdukas tõus juba koekahjustust ja seetõttu ei tohi I ja II astme kõhuõõnesisese rõhu tõusu jätta ravita.