Sirvi Autor "Maron, Eduard, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Association between personality traits, clinical characteristics and pharmacological treatment response in panic disorder
(2019-07-04) Võhma, Ülle; Maron, Eduard, juhendaja; Aluoja, Anu, juhendaja; Tõru, Innar, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Missugused isiksusejooned iseloomustavad paanikahäirega (PH) patsienti? Millise mõõdikuga võiks selliste patsientide isiksuseomadusi mõõta? Need küsimused viisid meid põhiküsimuseni – kuidas on seotud isiksusejooned ja paanikahäire farmakoloogiline ravi? Kasutasime isiksuse hindamiseks Rootsi ülikoolide isiksuseskaalat (SSP), mis toetuvad kolmele tegurile: neurootilisus, ekstravertsus ja agressiivsus. Kontrollisime SSP eestikeelse variandi usaldusväärsust ja kehtivust ning hindasime PH-patsientide ja tervete inimeste isiksusejoonte erinevusi. Leidsime, et SSP kolmefaktoriline struktuur (neurootilisus, agressiivsus ja ekstravertsus) oli sarnane Rootsis saadud tulemustega. Teiseks vaatlesime PH-patsientide ja tervete inimeste isiksuseomadusi. Leidsime, et SSP faktorid neurootilisus ja agressiivsus, samuti somaatilise ärevuse alaskaala väärtused olid PH grupis oluliselt kõrgemad. Uuringus leidsime isiksusejooni kirjeldava SSP kõigi alaskaalade väärtuste langemise 12-nädalase farmakoloogilise ravi järel. Ükski SSP alaskaalade algväärtusest ei olnud statistiliselt oluliselt seotud ravivastusega. Ainult kõrgem impulsiivsus uuringu alguses oli lähedal olulisele tasemele ennustamaks halvemat ravitulemust. Järeldasime, et SSP eestikeelne versioon näitab aktsepteeritavaid psühhomeetrilisi omadusi. PH-patsientidel on mittekohaneva isiksuse jooni. Isiksusejoonte kõrvalekalle väljendub rohkem kaasuva meeleoluhäirega paanikahäirega patsientidel. Kuigi PH-patsientide isiksus näitas 12-nädalase farmakoloogilise ravi järel kindlat suunda normaliseerumisele, ei leidnud me SSP-ga mõõdetavate isiksusejoonte olulist seost ravitulemusega.
Cognitive functioning after first psychotic episode
(2017-04-26) Haring, Liina; Mõttus, René, juhendaja; Maron, Eduard, juhendaja; Zharkovsky, Alexander, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Psühhootiliste häirete puhul on tegemist bioloogiliste põhjustega aju toimimise eripäradega. Enamlevinud krooniline psühhootiline häire on skisofreenia, mille puhul võivad ilmneda psühhopatoloogilised ilmingud tajumises, mõtlemises, tunde- ja tahteelus. Üha suuremat kliinilist ja teadusuuringute põhist tähelepanu pööratakse häire avaldumise esmasele episoodile ning haiguse tuumsümptomina käsitletakse kognitiivse funktsionaalsuse omapära. Uurimustöö eesmärgiks oli iseloomustada esmase psühhootilise episoodi ilmnemise järgselt patsientide kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse eripärasid võrreldes tervete eakaaslastega. Lisaks, hinnata patsientide objektiivselt mõõdetud ja subjektiivselt hinnatud kognitiivset funktsionaalsust ajalises dünaamikas ning kirjeldada aju morfoloogiliste tunnuste (ajukoore paksuse ja pindala) seoseid aju funktsionaalse toimimisega. Uuritavate kognitiivseid funktsioone hinnati arvutipõhise neuropsühholoogilise testipatarei abil, mille patsiendid läbisid võimalusel kuuekuulise ajaintervalliga ka teistkordselt. Hinnatud kognitiivsete funktsioonide valdkonnad olid: visuaalne ja ruumiline äratundmismälu, õppimisvõime, tähelepanu ümberlülitumisvõime, tegevuse planeerimis- ja täidesaatmisvõimekus, töömälu maht, töömälus oleva infoga toimetamisvõimekus, strateegiate kasutus ning infotöötluskiirus. Lisaks andsid patsiendid tagasisidet subjektiivselt tajutud kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse kohta. Magnetresonantstomograafilise ajukuvamisuuringu kasutamine võimaldas määratleda osalejate ajukoore paksust ja pindala iseloomustavaid väärtuseid. Tulemustest selgus, et esmase psühhoosiepisoodi järgselt ilmneb patsientide grupi tasandil laiaulatuslik kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse langus võrreldes tervete eakaaslastega. Patsientidel avalduv kognitiivne düsfunktsionaalsus ei piirdu üksnes kvantitatiivsete muutustega, neil esinevad lisaks ka kvalitatiivsed ehk funktsionaalsuse struktuurilised erinevused. Lisaks selgitasime, et hinnatud kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse muutused ajas võivad ilmneda määra, viisi ja suuna erinevustes. Ilmnes, et objektiivselt mõõdetud ja subjektiivselt hinnatud vaimse tegevuse sooritussuutlikkus on teineteisest eristuvad ja tõenäoliselt teineteist täiendavad konstruktid. Saamaks laiapõhjalisemat ülevaadet patsiendi igapäevasest vaimsest toimimisest tuleks kasutada samaaegselt mõlemat lähenemist. Osalejate ajukuvamisuuringute ja neuropsühholoogiliste testide tulemuste seosteanalüüsidele tuginedes näitasime, et eeskätt morfoloogilised muutused eesaju, oimu- ja kiirusagara ning vöökääru aladel korreleeruvad kognitiivse funktsionaalsuse eripäradega. Lisaks ilmnesid erinevused aju struktuuri ja funktsiooni korrelatsioonimustrites haigete ja kontrollgruppi kuulujate osas. Uurimustöö tulemused rõhutavad kognitiivse düsfunktsionaalsuse kui haigusspetsiifilise tunnuse olemasolu juba kroonilise psühhootilise häire varajases staadiumis.