Sirvi Autor "Marrandi, Hanna" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Keskkonnatemaatika teatris Taago Tubina ja Helen Rekkori lavastuste näitel
(Tartu Ülikool, 2021) Marrandi, Hanna; Toome, Hedi-Liis, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Bakalaureusetöö analüüsib keskkonnateemalist teatrit, kasutades näidetena viit Helen Rekkori ja Taago Tubina lavastust. Lavastuste analüüsi abil uuritakse, milliseid teatrimärke ökoloogiliste teemade edasiandmiseks eelkõige kasutatakse ning arutletakse, kas keskkonnateemaliste lavastuste puhul peaks sisu ja vorm omavahel kokku sobituma. Töö esimeses peatükis antakse ülevaade keskkonna ja teatri suhtest ning keskkonnateemalisest teatrist Eestis, teine peatükk tutvustab lähemalt kaht lavastajat ning teatrisemiootikat kui uurimismeetodit. Kolmandas peatükis analüüsitakse lavastusi, mis tegelevad mitmesuguste keskkonnateemadega - kliimaärevuse („Kopsud), inimese linnastumise ja loodusest võõrandumisega („Mister Green” ja „Minu haukuv koer”), maailmamere plastireostusega („Elias maa pealt”) ja ökoterrorismiga („Minu haukuv koer” ja „Tallinnville”).
Klassika kaasajastamise strateegiad Henrik Ibseni näidendite lavastustes Eesti nüüdisteatris
(Tartu Ülikool, 2025) Marrandi, Hanna; Epner, Luule, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste instituut; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Magistritöö käsitleb klassika kaasajastamist kolmes Eesti nüüdisteatri lavastuses, mis põhinevad Henrik Ibseni näidenditel. Analüüsitud lavastused on „Rahvavaenlane“ (2019), „Meister Solness“ (2022) ja „Nukumaja“ (2024). Uurimuse eesmärk on välja selgitada, milliseid strateegiaid klassikalise dramaturgia kaasajastamisel kasutatakse, kuidas aitab kaasajastamine tekitada seoseid tänapäevase ühiskonnaga ning millistes semiootilistes märgisüsteemides kaasajastamine ilmneb. Analüüs tugineb Gérard Genette’i tekstide muutmise strateegiatele, milleks on diegeetiline ja pragmaatiline ülekanne, transmotivatsioon ja transevalvatsioon. Magistritööst järeldub, et lavastustes avaldub kaasajastamine peamiselt visuaalsel, keelelisel ja näitlejatehnilisel tasandil. Kaasajastatud lavastustes võib lavastaja olla teadlikult võimendanud tänapäevaga suhestuvaid alustekstis esinevaid teemasid, näiteks naiste emantsipatsioon, lähisuhtevägivald ja meedia roll ühiskonnas.