Sirvi Autor "Monticelli, Daniele, juhendaja" järgi

Tulemuste filtreerimiseks trükkige paar esimest tähte
Nüüd näidatakse 1 - 2 2
  • Pisipilt
    Kirje
    Les métaphores conceptuelles dans l’autoréflexion des artistes sur le processus de la création
    (Tartu Ülikool, 2013) Hansar, Maria; Monticelli, Daniele, juhendaja; Treikelder, Anu, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Prantsuse filoloogia
  • Pisipilt
    Kirje
    On biopolitical subjectivity: Michel Foucaultʼs perspective on biopolitics and its semiotic aspects
    (2018-10-30) Puumeister, Ott; Ventsel, Andreas, juhendaja; Monticelli, Daniele, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
    Kuidas suhestuvad omavahel eluprotsessid ja tähendusloome? Biosemiootilisest vaatenurgast lähtudes võib elu määratleda semioosi alusel. Elutus maailmas tähendust ei eksisteeri. Tähenduste maailma ning elusa sfääri kokkulangevus muudab üllatavaks asjaolu, et biopoliitika ja biovõimu mõisteid on semiootikas niivõrd vähe käsitletud. Ometi on Michel Foucault' – nende mõistete kasutuselevõtja – üldisem võimukäsitlus poliitilise semiootika arengu oluliseks mõjutajaks. Doktoritöö eesmärgiks on uurida biopoliitika ja semiootika võimalikke ühenduspunkte. Sobivaimaks vaatepunktiks selle täitmiseks on Michel Foucault' oma. Tema arusaam biopoliitikast kui normalisatsiooni alusel toimivast valitsemisloogikast annab võimaluse tõlgendada elu haaramist võimu dispositiividesse või -aparaatidesse subjektide konstrueerimisena. See tähendab, biopoliitilises valitsemises konstrueeritakse normaliseeritud ning normaliseeritavat subjektsust. Aktiivne subjektivatsioon – eneseloome – toimub vastusena juba eksisteerivatele ja normaliseeritud subjektipositsioonidele. Normid on aga alati semiootilised vahendused, normide loomine on märgiline protsess. Normaliseeritud subjektsuse (subjektistamine) ja aktiivse eneseloome (subjektivatsioon) vahelist dialektilist suhet ei tohiks taandada ühele või teisele poolusele. Mõlemad protsessid on olulised, mõistmaks biopoliitikat just nimelt poliitikana, teisisõnu, protsessina, mille käigus konstrueeritakse ühiskondlikke suhteid ning olemisviise ning milles vastupanu on võimalik. Elu haaramine võimu dispositiividesse, või selle töö tõlgenduse alusel, inimeste kui elusolendite omailmade struktureerimine, on poliitiline protsess, mitte lihtne ühepoolne modifitseerimine või vägivallasuhe. Selline arusaam võimaldab meil biopoliitikast semiootilistes terminites kõnelda. Ometi ei tohiks (bio)semiootikat käsitleda kõikvõimsa kontseptuaalse vahendina, mille alusel oleks võimalik elu ja poliitika omavaheliste suhete täielik äraseletamine. Ehkki (bio)semiootilised mõisted nagu semiootiline lävi ja omailm on nii mõnestki aspektist kasulik ja vajalikud, võivad nad mõnikord ise olla kaasatud elu politiseerimisse. Mistõttu on kasulik igat elust kõnelevat teadust vaadelda ka biopoliitika-analüüsi kriitilisest perspektiivist.