Browsing by Author "Morozov, Viacheslav, juhendaja"

Now showing 1 - 6 of 6

Constructing the external image of the European Union in the post-Lisbon environment: The official discourse of the high representative of the EU for foreign affairs and security policy / vice president of the commission
(Tartu Ülikooli Euroopa kolledž, 2014) Demant, Bret; Morozov, Viacheslav, juhendaja; Ruse, Ilze, juhendaja; Tartu Ülikool. Euroopa kolledž
This thesis aims to demonstrate how the institutional actor of High Representative of the EU for Foreign Affairs and Security Policy/Vice President of the Commission (HR/VP) contributed to the construction of EU’s external image during the period of January 2010 to July 2013. In order to deliver the research aim, the theory of Discursive Institutionalism (DI) is introduced along with the methodology of Dialectical-Relational Approach (DRA) of Critical Discourse Analysis. DRA foresees a three-level analysis guided by HR/VP-set three priorities for her time in office. After analysing semantic aspects of the six themes/concepts, inductively identified from the texts, the discourse analysis shows that the creation and the functioning of the European External Action Service (EEAS), as both a priority and a theme, became a common denominator with which all the remaining five themes and two priorities could be linked. It was depicted as a prerequisite to considerably enhance EU’s external performance, in fact it was depicted as an institution which delivers EU foreign policy altogether. Consequently, the relationship between the HR/VP discourse and the institutional practice of external representation is explained through DI theory. Firstly, it is argued that in the HR/VP communicative discourse the identified themes/concepts could be taken as the upgraded versions of role conceptions (established images of EU’s role and performance in international system). They were utilised as discursive tools to refrain from bringing attention to role prescriptions, i.e. the still prevalent institutional fragmentation in EU’s external policies the HR/VP is aware of while speaking on behalf of the Union. This makes understandable with which means it was possible to construct the EEAS as a source enabling advancements in the post-Lisbon EU’s external conductions. Secondly, the HR/VP symbolic act of setting three vague priorities in the communicative discourse enabled to depict this institutional actor as one of having true discretionary power to set goals for whole EU’s external action, which in reality is impossible according to institutional rules. Lastly, in the HR/VP communicative discourse links were made between the initially set guiding priorities, the EEAS and the EU’s foreign policy. The latter remains a clear discursive attempt to depict an institutionally inexistent phenomenon as something real and tangible. In sum, all the aforesaid allows to better understand how the EU’s external image was constructed during the period of interest.
Externally induced institutional change in the EU’s Eastern neighbourhood: migration and environment reforms in Ukraine and Moldova in 2010–2015
(2017-01-16) Nizhnikau, Ryhor; Morozov, Viacheslav, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
Alates Euroopa naabruspoliitika (ENP) ametlikust algatusest 2004. aastal on Euroopa Liidu (EL) eesmärgiks olnud toetada stabiilsuse ja jõukuse saavutamist oma naaberriikides. Idanaabrite hulgas on EL seda teinud euroopalikel väärtustel põhinevate reeglite ülekandmise kaudu, kuid sõltuvalt konkreetsest naaberriigist on EL-i poliitika edukus olnud erinev, seda isegi nendes valdkondades, kus tingimused reeglite ülekandmiseks on olnud soodsad. Doktoritöö käsitleb EL-i rolli reformide edendamisel Ukrainas ja Moldovas alates 2009. aastast, mil kutsuti ellu idapartnerluse poliitika. Töö peamiseks eesmärgiks on selgitada, miks mõlemas riigis läbi viidud migratsiooni- ja keskkonnakaitsevaldkondade reformid oma edukuselt erinesid. Uurimuse keskne tees on, et EL saab soodustada põhjalikke ja jätkusuutlikke reforme riikides nagu Ukraina ja Moldova, kaasates erinevaid kohalikke toimijaid, kes osaleksid uute institutsioonide loomises ning nende võimekuse ülesehitamises. Doktoritöö väidab, et selle saavutamiseks tuleb reformidele läheneda protsessi-, mitte tulemusekeskselt. Antud uurimus lähtub teesist, et selleks, et mõista ja lahendada ebaedukate ning vastukäivate reformide probleemi, tuleb esmalt välja selgitada, miks rahvusvaheliste toimijate (nagu EL, USA või Rahvusvaheline Valuutafond) sekkumine ei too tihtipeale kaasa soovitud institutsionaalset muutust. Seega püüab doktoritöö mõista, miks hoolimata arvukatest pingutustest on väljastpoolt soodustatud institutsionaalse muutuse keskseteks tunnusteks arenevates riikides (nagu Moldova või Ukraina) jätkuvalt kohalike toimijate poliitiliste ja majanduslike õiguste puudumine, vastutusvõimetu valitsus ning nõrgad ja manipuleeritavad institutsioonid. Välisriiklikud ja rahvusvahelised toimijad pakuvad kõikvõimalikke stiimuleid, esitavad sageli konkreetseid reformikriteeriumite loetelusid, millele kohalikud eliidid oma toetust avaldavad (ja töötavad omakorda välja loetelusid ja tegevuskavasid), kuid sellegipoolest on poliitiliste ja majanduslike reformide tulemuseks pelgalt illusioonid õiglastest ja vabadest valimistest, efektiivsetest riiklikest institutsioonidest, kaitstud omandiõigustest, olemasolevast ja toimivast turumajandusest ning iseseisvast kohtuvõimust. Käesolev Moldova- ja Ukraina-suunaliste EL-i poliitikate uurimus on heaks näiteks välistoimijate sekkumisega kaasnevatest probleemidest ja võimalustest. Ukrainat ja Moldovat peetakse kõige aktiivsemateks reformijateks endise Nõukogude Liidu aladel, samuti on nad suurimad EL-i välisabi saajad. Mõlema riigi jaoks on reformid olnud nii siseriiklikuks kui rahvusvaheliseks prioriteediks. EL mängib mõlemas riigis olulist rolli nii muutuse algatamises kui reformide kavandamises ja rakendamises. Idapartnerluse riikides on EL toetanud muutusi erinevate stiimulite ja eliidi sotsialiseerimise kaudu, olulisemateks näideteks siinkohal on põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubandusleping (DCFTA) ja viisavabaduse tegevuskava (VLAP) (Dimitrova & Dragneva 2009). EL pakub seega tõsiseltvõetavaid stiimuleid, selgeid eesmärke, monitooringut ja abi suutlikkuse tõstmiseks. Nii Maidani revolutsioon 2014. aastal Ukrainas kui ka laiaulatuslike valitsusvastaste ja euroopameelsete meeleavalduste järel moodustunud Euroopa integratsiooni toetav siseriiklik koalitsioon 2009. aastal Moldovas näitasid, kui suur oli toetus EL-i suunale neis riikides. Selle tulemusena tekkinud ühiskondlik teadlikkus ning huvi institutsionaalse muutuse vastu andis võimaluse vastutuse jagamiseks ja avalikuks osalemiseks reeglite loomisel ja järgimisel. Hoolimata soodustavatest tingimustest andsid EL-i poliitikad aga väga erinevaid tulemusi valdkondade lõikes. Seda varieeruvust põhjendatakse EL-i kasutatud reeglite loomise ja vastutuse jagamise strateegiate erinemisega valdkondlikul tasandil. Protsessile suunatud lähenemine aitab tegelda peamiste siseriiklike probleemidega nagu suure osa kohalike toimijate poliitiliste ja majanduslike õiguste puudumine ja eliidi ekspluateeriv käitumine, avatud konkurentsi puudumine, vähene arutelude pidamine ja otsustusprotsessidesse kaasamine, puudulikud tingimused huvirühmade õiguste saavutamiseks ja kaitseks. EL-i ja mitteriiklike toimijate omavaheline koostöö aitab luua kontrollimehhanisme võimulolijate ekspluateeriva käitumise piiramiseks ja läbipaistvuse ning vastutustundlikkuse suurendamiseks. Kui EL teeb valdavalt koostööd kohaliku eliidiga iseenda poolt määratud eesmärkide saavutamiseks (mis antud töö mõistes on tulemusele suunatud lähenemine), siis sellisel juhul on ka uute institutsioonidega võimalik edukalt manipuleerida status quo säilitamiseks. Tulemusele ja protsessile suunatud lähenemiste mõju uuritakse töös migratsiooni- ja keskkonnakaitsevaldkondade näitel. Töö analüütilised järeldused näitavad protsessile suunatud lähenemise positiivset mõju keskkonnakaitsesektoris, kus EL-i tegevuse tulemusena laienesid paljude kohalike toimijate õigused ja nende kaitse, saavutati valdkondlike organisatsioonide suurem läbipaistvus, avatus ja vastutustundlikkus. Olukord oli vastupidine migratsioonisektoris, kus EL kasutas tulemusele suunatud lähenemist, keskendudes formaalsete normide vastuvõtmisele ja riigiasutuste suutlikkuse suurendamisele, mis tekitas tugevat vastuseisu reformidele. Doktoritöö näitab institutsionaalset mitmekesisust, normide varieeruvust ühiskondades ning erinevaid institutsionaalseid lahendusi. EL püüab võita Moldova ja Ukraina valitsuste ja inimeste “südameid ja meeli”, kuid jätab tähelepanuta “südame ja meele harjumuspärade” erisused postsotsialistlikus ruumis. Et julgustada tegelikke reforme, peaksid väljastpoolt tulevad institutsionaalset muutust propageerivad poliitikad hoolikalt jälgima seda, milline on nende mõju kohalikele toimijatele ja nende ootustele, ning aitama kaasa õiguste ümberjagamisele ühiskonnas, suurendama läbipaistvust, looma vastutust ning usaldust. Need omadused on seni siseriiklikes institutsioonides halva institutsionaalse kogemuse ning nö röövkapitalistliku kontrolli tõttu puudunud. Doktoritöö tulemused on olulised nii poliitikaplaneerimise kui jätkuuurimuste seisukohalt. Esiteks kritiseerib töös väljapakutud selgitus Euroopa Komisjoni põhilist ehk ülevalt alla suunatud lähenemist, mis keskendub tingimuslikkusele ja vastutuse jagamisele oma võimu kindlustanud kohaliku eliidiga. Uurimuse peamine eesmärk on rõhutada institutsionaalse mitmekesisuse ning kaasamisvajaduse olulisust väljastpoolt tulevate institutsionaalse muutuse poliitikate juures. Muutused, mis ilmnevad Ukraina ja Moldova ühiskondades, on liitnud erinevaid ühiskondlikke gruppe ühtseks rindeks, mis on valmis toetama ja edendama lähenemist Euroopale. EL ei tohiks seda võtta iseenesestmõistetavana ning peaks pakkuma taolistele alt üles tekkinud liikumistele tuge oma poliitikate täiustamiseks ja tugevdamiseks. Teiseks on doktoritöö uurimistulemusi võimalik rakendada ka muude valdkondade ning riikide institutsionaalse muutuse arengu seletamiseks. EL-i strateegiad ja peamised siseriiklikud probleemid EL-i reeglite kohaldamisega Ukrainas ja Moldovas on sarnased teiste idapartnerluse riikide omadega. Samas tuleks teatud aspektide puhul antud raamistiku kasutamisel varieeruvuse selgitamiseks sellistes riikides nagu Armeenia või Valgevene võtta arvesse erisusi nagu pluralismi puudumine Valgevenes, režiimitüüp, Venemaa tugevam kohalolek ning mitteriiklike toimijate nõrkus, mis on eriti olulised Valgevene puhul. Teised valdkonnad erinevad migratsiooni- ja keskkonnakaitsesektoritest Venemaa mõju või aktiivsete huvirühmade tõttu, kuid, nagu korruptsioonivastased reformid keskkonnakaitsevaldkonnas on näidanud: võimust kinni hoidva eliidi tugevus ei välista tingimata reformi positiivset tulemust. Kolmandaks annab töö oma panuse ka kodanikuühiskonnaalasesse teaduskirjandusse, sest näitab, et reformimeelsete huvirühmade kaasamine avaldab positiivset mõju reformide kursile ning kiirusele. Kuigi kodanikuühiskonda on kirjanduses palju käsitletud, siis käesolev töö rõhutab mitteriiklike toimijate rolli reeglite loomise protsessis, sealhulgas eriti kaasamist reeglite vastuvõtmisse. Selleks, et mõista reformiprotsesse antud regioonis, oleks edaspidi oluline süstemaatiliselt uurida mitteriiklike huvirühmade kaasamise mõju reeglite vastuvõtmise riiklikus protsessis demokratiseeruvates riikides.
Novorossiya as metaphor: great powerness and the conservative revolution in the Russian political and discursive space
(Tartu Ülikooli Euroopa kolledž, 2015) Brand, Nathan; Morozov, Viacheslav, juhendaja
This thesis is focused on the construction of Novorossiya and its relation to great power identity and the conservative revolution in Russia. The aim of this thesis is to analyse the relationship between these three interlocutory discourses in a bid to determine the relationship between Novorossiya and the wider discursive field. Several key questions are answered: of what Novorossiya is an instance; how ideology is inflected in it by conservative revolutionaries; what politics logics are used to move the conservative revolution towards the political and discursive mainstream. The thesis is founded upon a poststructural ontological position and combines the thought of Laclauian discourse theory and TartuMoscow School semiotics of culture to underpin a semiotic model. The concepts of metaphor and metonymy are posited as key theoretical tools of analysis. They are employed in order to explain the conservative revolutionary challenge to liberal hegemony, the chaining of nationalist narratives into a contiguous link with great power identity, and the appearance of Novorossiya as a metaphorical phenomenon. Ideology is unpacked with reference to political logics which focus on forming an analogous relation between discursive and state frontiers. Due to the existence of Novorossiya as a small part of a greater conservative revolution across the Russian political and discursive space, this thesis seeks to provide greater understanding to a widely misunderstood political movement, whilst aiming to provoke a body of work on the new right in Russia.
Re-evaluating the role of representative institutions in radical democratic theory: lessons from democratic identity construction in Latvia
(2023-01-03) Luik, Lelde; Morozov, Viacheslav, juhendaja; Tartu Üikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Käesolev väitekiri panustab poliitilise esindatuse kontseptuaalsesse diskussiooni, osundades teatud puudujääkidele postfundamentalistlikus teoorias ja illustreerides seda Läti juhtumiuuringu kaudu. Doktoritöö uurib kodanike võõrandumist oma poliitilistest esindajatest ning usaldamatust nende vastu radikaalse demokraatia vaatenurgast. Radikaalsed teoreetikud peavad neid probleeme neoliberaalse demokraatia kriisi tagajärgedeks ja pooldavad uute kollektiivsete subjektsuste kujunemist, mis vastustaks olemasolevad hegemooniad. Selle lähenemise silmapaistvaks esindajaks on Ernesto Laclau ja tema koostöös Chantal Mouffe’iga välja arendatud populismi kontseptsioon ning hegemooniateooria. Doktoritöö analüüsib kriitiliselt esindusinstitutsioonide rolli Laclau töödes, käsitledes seda Läti juhtumi kontekstis, kus järjepidev valitsusvastane ja „rahva“-meelne diskursus ei ole suutnud tuua muutusi poliitilisele maastikule. Läti demokraatliku identiteedi konstrueerimine on toimunud hoopis esindusinstitutsioonide eitamise ja esindatuse tõrjumise kaudu, samas rõhutades „rahva“ demokraatlikku suveräänsust, mis tuleks saavutada otsedemokraatia kaudu. Läti riigi ja rahvuse pikaajalise diskursiivse konstrueerimise analüüsiga näidatakse, kuidas „rahva“ poliitiline subjektsus on moodustunud kas isolatsioonis või otseses vastuseisus esindusinstitutsioonidega nagu parlament, poliitilised parteid ja valitsus. Läti juhtum kinnitab demokraatlikus teoorias laialt levinud skeptitsismi otsedemokraatia kui esindusdemokraatia hädade parandaja suhtes. Samal ajal on see juhtum vastukaaluks paljudele radikaalse demokraatia suuna esindajatele omasele kriitikale, mille kohaselt on poliitilised institutsioonid pelgalt liberaalse demokraatia instrumentideks. Selle asemel võtab käesolev uurimus omaks Claude Lefort'i vaate demokraatliku võimu kohast (mis on institutsionaalselt määratletud) ja kasutab Läti juhtumit, näitamaks institutsioonide normatiivset ja praktilist väärtust demokraatia toimimise ja püsimajäämise seisukohast. "Rahva" oletatava vahetu kohalolu ja "rahva" institutsionaalse kehastuse vahelise esindatuse "lõhe" eitamine raskendab demokraatliku identiteedi ülesehitamist Lätis. Lefort'i jaoks on esindusinstitutsioonid peamiseks mehhanismiks, mis seda lõhet taastoodab. Doktoritöö kinnitab taas kord ja tõstab esile esindusinstitutsioonide sümboolset rolli radikaalse demokraatia teoorias. Lisaks avab doktoritöö uusi mõttesuundi demokraatlikust siirdest postkommunistlikus kontekstis. Levinumad teaduslikud käsitlused pigem ülehindavad kultuuriliste ja ajalooliste tegurite rolli Ida-Euroopas ning eeldavad hierarhilise suhte olemasolu Ida-Euroopa ja Lääne demokraatiate vahel. Piirkonna kultuurilised eripärad võivad tõepoolest aidata mõista seal esinevat rahulolematust demokraatiaga, kuid neid kultuurilisi eripärasid tuleb vaadelda kui identiteedi muutuvaid enesekäsitlusi, mitte kui monoliitseid plokke, milles poliitilised identiteedid on ette määratud. Doktoritöö väidab, et demokraatlike institutsioonide sümboolse rolli käsitlused vajavad värskendamist – need peaksid arvesse võtma olemasolevate poliitiliste süsteemide radikaalset kriitikat ja pakkuma uusi esindusinstitutsioonide vorme, tulemaks toime demokraatia nüüdisaegsete väljakutsetega.
Soft power and great power identity in Russian discourses
(Tartu Ülikooli Euroopa kolledž, 2014) Pukeliene, Marina; Morozov, Viacheslav, juhendaja; Tartu Ülikool. Euroopa kolledž
Trade unions, transformism and the survival of Russian authoritarianism
(2020-11-13) Kulaev, Maksim; Morozov, Viacheslav, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Väitekiri uurib Venemaal toimuvate sotsiaalsete ja tööprotestide ohjeldamise ja neutraliseerimise mehhanisme. Kuigi majandusraskused ja valitsuse poliitika põhjustavad regulaarselt rohujuuretasandil rahulolematust ja sütitavad konflikte, ei kujuta need režiimile mingit poliitilist katsumust. Nendest arvukatest protestidest mõned saavutavad formaalse võidu, kui võimud rahuldavad altpoolt esitatud nõudmisi. Samal ajal jääb see edu lokaalseks, mis aitab kaasa valitseva režiimi elujõulisusele ega suurenda protestijate mobiliseerimise võimet. Käesolev uuring põhineb transformismi kontseptsioonil, mille pakkus välja Antonio Gramsci ja mille poststrukturalistliku tõlgenduse esitas Ernesto Laclau. Transformism viitab protsessidele, mille käigus protestijate nõudmisi rahuldatakse valdava poliitilise ja ühiskondliku korra raames. Selle mõistega kaasneb demokraatliku ja populistliku poliitika eristamine. Demokraatlik poliitika areneb olemasoleva valitsussüsteemi piirides, populistlik poliitika on aga valitseva korra suhtes antagonistlik. Transformistliku paradigma lõksu jäädes tekitavad rohujuuretasandi protestid demokraatlikku poliitikat, kuna väldivad režiimi vastu astumist ega tegele populistliku poliitikaga. Väitekiri uurib transformismi toimimist Vene ametiühingute näitel. Analüüsitakse ametiühingute struktuuri, diskursusi ja seejärel keskendutakse konkreetsetele juhtumitele kolmes Loode-Venemaa regioonis ning 2018. aasta üleriigilisele pensionireformi vastasele kampaaniale. Ametiühingud osalevad regulaarselt sotsiaalsetes ja töökonfliktides, korraldades kohalikke proteste, mille käigus sageli võidetakse järeleandmisi nii tööandjatelt kui ka võimudelt. Läbirääkimiste jooksul suunatakse sotsiaalsed ja töökonfliktid aga lokaalsetesse kokkulepetesse võimude ja töötajate vahel. Seega neutraliseerib transformism protestiliikumised ja aitab kaasa autoritaarse režiimi püsimisele.