Sirvi Autor "Nizhnikau, Ryhor" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4

Empowerment of Domestic Stakeholders: From Outcome-oriented to Processoriented Europeanization in the ENP Countries
(Routledge, London, New York, 2017, 2017) Nizhnikau, Ryhor
This chapter examines the strategies of the European Union (EU) that aim at promoting institutional reforms in neighbouring countries such as Ukraine. It particularly addresses the question why does rule convergence vary at the sectoral level in Ukraine. It argues that EU policies are more efficient if they aim at flexible adaptation of rules to local needs and empower domestic actors to actively participate in reforms. However, the EU’s dominant approach instead promotes institutional monocropping and reinforces the capacities of the entrenched elites, which aim at the preservation of the status quo. The EU’s strategies are analyzed regarding the examples of anti-corruption reforms in the migration and environmental sectors in Ukraine.
Externally induced institutional change in the EU’s Eastern neighbourhood: migration and environment reforms in Ukraine and Moldova in 2010–2015
(2017-01-16) Nizhnikau, Ryhor; Morozov, Viacheslav, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
Alates Euroopa naabruspoliitika (ENP) ametlikust algatusest 2004. aastal on Euroopa Liidu (EL) eesmärgiks olnud toetada stabiilsuse ja jõukuse saavutamist oma naaberriikides. Idanaabrite hulgas on EL seda teinud euroopalikel väärtustel põhinevate reeglite ülekandmise kaudu, kuid sõltuvalt konkreetsest naaberriigist on EL-i poliitika edukus olnud erinev, seda isegi nendes valdkondades, kus tingimused reeglite ülekandmiseks on olnud soodsad. Doktoritöö käsitleb EL-i rolli reformide edendamisel Ukrainas ja Moldovas alates 2009. aastast, mil kutsuti ellu idapartnerluse poliitika. Töö peamiseks eesmärgiks on selgitada, miks mõlemas riigis läbi viidud migratsiooni- ja keskkonnakaitsevaldkondade reformid oma edukuselt erinesid. Uurimuse keskne tees on, et EL saab soodustada põhjalikke ja jätkusuutlikke reforme riikides nagu Ukraina ja Moldova, kaasates erinevaid kohalikke toimijaid, kes osaleksid uute institutsioonide loomises ning nende võimekuse ülesehitamises. Doktoritöö väidab, et selle saavutamiseks tuleb reformidele läheneda protsessi-, mitte tulemusekeskselt. Antud uurimus lähtub teesist, et selleks, et mõista ja lahendada ebaedukate ning vastukäivate reformide probleemi, tuleb esmalt välja selgitada, miks rahvusvaheliste toimijate (nagu EL, USA või Rahvusvaheline Valuutafond) sekkumine ei too tihtipeale kaasa soovitud institutsionaalset muutust. Seega püüab doktoritöö mõista, miks hoolimata arvukatest pingutustest on väljastpoolt soodustatud institutsionaalse muutuse keskseteks tunnusteks arenevates riikides (nagu Moldova või Ukraina) jätkuvalt kohalike toimijate poliitiliste ja majanduslike õiguste puudumine, vastutusvõimetu valitsus ning nõrgad ja manipuleeritavad institutsioonid. Välisriiklikud ja rahvusvahelised toimijad pakuvad kõikvõimalikke stiimuleid, esitavad sageli konkreetseid reformikriteeriumite loetelusid, millele kohalikud eliidid oma toetust avaldavad (ja töötavad omakorda välja loetelusid ja tegevuskavasid), kuid sellegipoolest on poliitiliste ja majanduslike reformide tulemuseks pelgalt illusioonid õiglastest ja vabadest valimistest, efektiivsetest riiklikest institutsioonidest, kaitstud omandiõigustest, olemasolevast ja toimivast turumajandusest ning iseseisvast kohtuvõimust. Käesolev Moldova- ja Ukraina-suunaliste EL-i poliitikate uurimus on heaks näiteks välistoimijate sekkumisega kaasnevatest probleemidest ja võimalustest. Ukrainat ja Moldovat peetakse kõige aktiivsemateks reformijateks endise Nõukogude Liidu aladel, samuti on nad suurimad EL-i välisabi saajad. Mõlema riigi jaoks on reformid olnud nii siseriiklikuks kui rahvusvaheliseks prioriteediks. EL mängib mõlemas riigis olulist rolli nii muutuse algatamises kui reformide kavandamises ja rakendamises. Idapartnerluse riikides on EL toetanud muutusi erinevate stiimulite ja eliidi sotsialiseerimise kaudu, olulisemateks näideteks siinkohal on põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubandusleping (DCFTA) ja viisavabaduse tegevuskava (VLAP) (Dimitrova & Dragneva 2009). EL pakub seega tõsiseltvõetavaid stiimuleid, selgeid eesmärke, monitooringut ja abi suutlikkuse tõstmiseks. Nii Maidani revolutsioon 2014. aastal Ukrainas kui ka laiaulatuslike valitsusvastaste ja euroopameelsete meeleavalduste järel moodustunud Euroopa integratsiooni toetav siseriiklik koalitsioon 2009. aastal Moldovas näitasid, kui suur oli toetus EL-i suunale neis riikides. Selle tulemusena tekkinud ühiskondlik teadlikkus ning huvi institutsionaalse muutuse vastu andis võimaluse vastutuse jagamiseks ja avalikuks osalemiseks reeglite loomisel ja järgimisel. Hoolimata soodustavatest tingimustest andsid EL-i poliitikad aga väga erinevaid tulemusi valdkondade lõikes. Seda varieeruvust põhjendatakse EL-i kasutatud reeglite loomise ja vastutuse jagamise strateegiate erinemisega valdkondlikul tasandil. Protsessile suunatud lähenemine aitab tegelda peamiste siseriiklike probleemidega nagu suure osa kohalike toimijate poliitiliste ja majanduslike õiguste puudumine ja eliidi ekspluateeriv käitumine, avatud konkurentsi puudumine, vähene arutelude pidamine ja otsustusprotsessidesse kaasamine, puudulikud tingimused huvirühmade õiguste saavutamiseks ja kaitseks. EL-i ja mitteriiklike toimijate omavaheline koostöö aitab luua kontrollimehhanisme võimulolijate ekspluateeriva käitumise piiramiseks ja läbipaistvuse ning vastutustundlikkuse suurendamiseks. Kui EL teeb valdavalt koostööd kohaliku eliidiga iseenda poolt määratud eesmärkide saavutamiseks (mis antud töö mõistes on tulemusele suunatud lähenemine), siis sellisel juhul on ka uute institutsioonidega võimalik edukalt manipuleerida status quo säilitamiseks. Tulemusele ja protsessile suunatud lähenemiste mõju uuritakse töös migratsiooni- ja keskkonnakaitsevaldkondade näitel. Töö analüütilised järeldused näitavad protsessile suunatud lähenemise positiivset mõju keskkonnakaitsesektoris, kus EL-i tegevuse tulemusena laienesid paljude kohalike toimijate õigused ja nende kaitse, saavutati valdkondlike organisatsioonide suurem läbipaistvus, avatus ja vastutustundlikkus. Olukord oli vastupidine migratsioonisektoris, kus EL kasutas tulemusele suunatud lähenemist, keskendudes formaalsete normide vastuvõtmisele ja riigiasutuste suutlikkuse suurendamisele, mis tekitas tugevat vastuseisu reformidele. Doktoritöö näitab institutsionaalset mitmekesisust, normide varieeruvust ühiskondades ning erinevaid institutsionaalseid lahendusi. EL püüab võita Moldova ja Ukraina valitsuste ja inimeste “südameid ja meeli”, kuid jätab tähelepanuta “südame ja meele harjumuspärade” erisused postsotsialistlikus ruumis. Et julgustada tegelikke reforme, peaksid väljastpoolt tulevad institutsionaalset muutust propageerivad poliitikad hoolikalt jälgima seda, milline on nende mõju kohalikele toimijatele ja nende ootustele, ning aitama kaasa õiguste ümberjagamisele ühiskonnas, suurendama läbipaistvust, looma vastutust ning usaldust. Need omadused on seni siseriiklikes institutsioonides halva institutsionaalse kogemuse ning nö röövkapitalistliku kontrolli tõttu puudunud. Doktoritöö tulemused on olulised nii poliitikaplaneerimise kui jätkuuurimuste seisukohalt. Esiteks kritiseerib töös väljapakutud selgitus Euroopa Komisjoni põhilist ehk ülevalt alla suunatud lähenemist, mis keskendub tingimuslikkusele ja vastutuse jagamisele oma võimu kindlustanud kohaliku eliidiga. Uurimuse peamine eesmärk on rõhutada institutsionaalse mitmekesisuse ning kaasamisvajaduse olulisust väljastpoolt tulevate institutsionaalse muutuse poliitikate juures. Muutused, mis ilmnevad Ukraina ja Moldova ühiskondades, on liitnud erinevaid ühiskondlikke gruppe ühtseks rindeks, mis on valmis toetama ja edendama lähenemist Euroopale. EL ei tohiks seda võtta iseenesestmõistetavana ning peaks pakkuma taolistele alt üles tekkinud liikumistele tuge oma poliitikate täiustamiseks ja tugevdamiseks. Teiseks on doktoritöö uurimistulemusi võimalik rakendada ka muude valdkondade ning riikide institutsionaalse muutuse arengu seletamiseks. EL-i strateegiad ja peamised siseriiklikud probleemid EL-i reeglite kohaldamisega Ukrainas ja Moldovas on sarnased teiste idapartnerluse riikide omadega. Samas tuleks teatud aspektide puhul antud raamistiku kasutamisel varieeruvuse selgitamiseks sellistes riikides nagu Armeenia või Valgevene võtta arvesse erisusi nagu pluralismi puudumine Valgevenes, režiimitüüp, Venemaa tugevam kohalolek ning mitteriiklike toimijate nõrkus, mis on eriti olulised Valgevene puhul. Teised valdkonnad erinevad migratsiooni- ja keskkonnakaitsesektoritest Venemaa mõju või aktiivsete huvirühmade tõttu, kuid, nagu korruptsioonivastased reformid keskkonnakaitsevaldkonnas on näidanud: võimust kinni hoidva eliidi tugevus ei välista tingimata reformi positiivset tulemust. Kolmandaks annab töö oma panuse ka kodanikuühiskonnaalasesse teaduskirjandusse, sest näitab, et reformimeelsete huvirühmade kaasamine avaldab positiivset mõju reformide kursile ning kiirusele. Kuigi kodanikuühiskonda on kirjanduses palju käsitletud, siis käesolev töö rõhutab mitteriiklike toimijate rolli reeglite loomise protsessis, sealhulgas eriti kaasamist reeglite vastuvõtmisse. Selleks, et mõista reformiprotsesse antud regioonis, oleks edaspidi oluline süstemaatiliselt uurida mitteriiklike huvirühmade kaasamise mõju reeglite vastuvõtmise riiklikus protsessis demokratiseeruvates riikides.
Ice Hockey World Championship in Belarus: Political Context
(2016) Nizhnikau, Ryhor
The chapter claims that promotion of mass and elite sport has a special place in Lukashenka’s domestic policies, which made the 2014 Ice Hockey World Championship in Minsk a politically important event for the regime. The authors show how the Belorussian government uses sports to promote its domestic and international agenda and those aims which the state attains through hosting the World Championship. The chapter discusses different facets of politicization of this event.
When Goliath Meets Goliath: How Russia and the EU Created the Vicious Circle of Instability in Moldova
(Global Affairs, 2016) Nizhnikau, Ryhor
Moldova (like most of the post-Soviet countries) suffers from state capture, endemic corruption and a lack of prosperity. This article examines the policies of the EU and Russia in Moldova and in particular how they have contributed to the dysfunctional institutions, political instability and social unrest that have become a permanent feature in the country’s development. Comparing Russia’s and the EU’s policies on the eve of and after the Parliamentary elections in Moldova of 2014, it argues that Russian and EU policies in Moldova are similar in their strategies. They both focus on creating a support base for their vision of Moldova’s future among local elites and both thereby become involved in domestic politics. The winners are the domestic elites that use external assistance to maintain existing structures and institutions that support an inefficient state which continues to extract rents and through which they manage to stay in power. A consequence of the preservation of inefficient state structures and mechanisms is the uneven distribution of power and resources, flourishing corruption and the impoverishment of the population. The elite-oriented policies of both Russia and the EU reinforce, rather than improve, the status quo in Moldova and contribute thereby to greater domestic instability, prevent substantial economic growth and increase existing social problems in the country.