Browsing by Author "Palmiste, Greete"
Now showing 1 - 2 of 2
Results Per Page
Sort Options
Item Eesti veebiajakirjanike ootused ajakirjanike teadmistele, oskustele ja pädevustele ning nende tegelik rakendamisvõimalus(Tartu Ülikool, 2017) Palmiste, Greete; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutMinu magistritöö koosneb kahest osast: eestikeelsest teooria, uurimismeetodi, tulemuste ja diskussiooni raamartiklist ning ingliskeelsest teadusartikli “Expectations and the actual performance of skills in online journalism” käsikirjast, mis on kirjutatud koos Marju Himma-Kadakaga. Raamartikli metoodika peatükis kirjeldan enda osa artikli valmimises. Uurimuse eesmärk oli võrrelda toimetuse juhtide ootusi Eesti veebireporterite oskustele ja teadmistele sellega, mida reporterid tegelikult töös kasutavad. Selleks analüüsisin 20 semistruktureeritud intervjuud, millest pooled on tehtud 2012. ja pooled 2015. aastal. Mõlemal aastal intervjueeriti viit veebireporterit ning viit toimetuse või meediaettevõtte juhti. Analüüsi põhjaks on kasutatud Micó (2006) paljuoskuslikkuse jaotust, mida on täiendatud Carpenteri oskuste ja teadmiste näidetega. Tulemustest selgub, et ootused ja tegelikkus ei kattu alati: reporterid kasutavad oma töös vähem oskuseid kui neil tegelikult on või kui neilt oodatakse. Kõige enam kattuvad ootused ja reaalsus tehniliste oskuste vallas, kõige vähem aga teemapõhise paljuoskuslikkuse alas. Viimane tähendab, et reporteritel ei ole võimalust rakendada ootust sotsiaalsete probleemide märkamisele, spetsiifiliste ja mitmekülgsete lugude tegemiseks. Võrreldes 2012. ja 2015. aastat on näha, et toimetustes on kasutusele võetud uusi rakendusi nt graafikute või interaktiivsete kaartide tegemiseks. Samas ei ole muutunud reporterite ega toimetuse juhtide arusaam selles osas, milliseid oskuseid läheb vaja, et teha multimeedia lugusid. See väljendub tõigas, et mainitakse küll selliste lugude tegemise tähtsust, kuid ei selgitata, kuidas reporter nende valmimiseks töötama peab. Meediamaastiku muutumisega on märgata ka meediajuhtide keskendumist uutele prioriteetidele. Ettevõtte arendamiseks keskendutakse nišiväljaannete ostmisele ning laiendamisele ajakirjandusmaastikust väljaspool. Ettevõtte profiili muutumisega on muutumas ka see, millisena nähakse reportereid: meediatöötajatena, kes peaks üha enam pidama silmas seda, kuidas toimetada ettevõttele kasumlikus suunas. Mõne meediajuhi arvates võib see tähendada ka seda, et piirid reklaami ja ajakirjanduse ning nn kollase ja valge sisu vahel hakkavad hägustuma; uue suunana nähakse ka sisuturnuduse kaasamist toimetuse töösse. Töö võtab kokku kõik suuremad Tartu Ülikoolis tehtud uuringud veebiajakirjanike töörutiinide ja töökeskkonna teemadel. See annab ka hea võrdlusmaterjali, et jälgida, kuidas veebiajakirjanduse arenedes muutuvad ka ajakirjanike tööprotsessid ning töös vajaminevad oskused.Item Eesti veebitoimetuste töökultuuri mõju sisu usaldusväärsusele(Tartu Ülikool, 2015) Palmiste, Greete; Himma-Kadakas, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutMinu bakalaureusetöö põhieesmärk oli kaardistada Eesti veebitoimetuste töökultuur ja visandada kultuuri iseloomust tulenev mõju portaalis avaldatavale sisule. Peale selle püüdsin leida, kes ning mil moel toimetuses avaldatud sisu eest vastutab. Lisaks märkisin, millised töökorralduslikud tegurid reporterite tööd enim mõjutavad. Empiirilise materjali kogusin kolmes veebitoimetuses semistruktureeritud intervjuusid läbi viies. Ilmneb, et toimetustes on selgelt paigas igapäevast tööjaotust puudutav. Käsuliini võib lihtsustatult visandada järgmiselt: peatoimetaja → päevatoimetaja → reporter. Põhiline suhtlus toimub aga päevatoimetaja ning reporteri vahel, mil esimene jagab reporteritele tööülesandeid kogu päeva vältel ning on reporteritele ka esmane kontakt kiireloomuliste küsimuste tekkimisel (vormistamisest allikate valiku ja eetikaküsimusteni). Kuigi täpne vastutuse jaotus välja ei joonistunud, võib väita, et artiklisiseste vigade eest vastutab reporter (kes ka neid vigu parandab) ning portaali esikülje välimuse (sisu mitmekesisuse kui ka esteetilisuse) ja päeva jooksul kajastatud teemade katmise eest vastutab päevatoimetaja. Reporterid tunnevad, et töötavad siiski portaali sisu luues meeskonnana, sest artiklite sisu üle arutletakse teineteisega aktiivselt. Samuti selgus, et toimetustes on puudulik rollijaotus ning läbimõtlemata ressursijuhtimine, samuti ei tunnustata reportereid kui organisatsiooni liikmeid. Reporterite vaatevinklist tuleb rollijaotuse puudulikkus esile tõigast, et reporterid on organisatsiooni juhtimisotsustest ja tegevussuundadest küllalt kauged. Peatoimetaja suhtleb töötajatega eelkõige sisu teemadel ja seetõttu ei toimu ka suhtlust töötaja probleemidest või soovidest. Ühtlasi tundub, et juhtide seisukohast peaks reporterid uusi tehnilisi oskusi omandama ja harjutama oma vabast ajast. Seegi viitab, et organisatsioon ei panusta oma töötajatesse kui inimressurssi. Reporterid tunnistasid, et neile ei anta tööajal piisavalt aega, et harjutada uute vahendite kasutamist, kuigi tööandja ootab neilt arengut. Olgugi, et reportereid ei keelata otseselt ühe uudisühiku tegemisel enam aega kulutamast, ei tunne nad, et see üldiselt soodustatud oleks. Mõned reporterid tunnistasid, et tahaksid teha rohkem erikujundusega lugusid. Kuid kuna tööl ei ole piisavalt reportereid ja toimetuses peetakse oluliseks võimalikult laia teemadehulga kajastamist, teevad nad pigem samas ajaühikus rohkem lugusid. Erilise lisandväärtuse (graafikute, infogrammide lisamine) andmisega tegeletakse siis, kui jääb aega üle või kui seda planeeritakse pikemalt ette. Seega, ajakirjanikud on formaalselt küll autonoomsed (neilt oodatakse endi originaalideede elluviimist ja põnevaid uusi lahendusi; kohustuslikku teemadevalikut ei ole), kuid puudulikud otsused organisatsiooni kõrgemal tasandil piiravad reporterite tegevusvabadust ja pärsivad innovaatilisust. Hetkel väljendub see eelkõige konkurentsiolukorrale keskendumises ning sellest tulenevalt kiirustamisest tekkivates trüki- ja ka mõningates faktivigades. Viimase põhjus võib peituda selles, et veebitoimetuste tööd nähakse ja suunatakse kui odavat ja kiiret massitootmist. Kriitilise poliitökonoomika teooria seisukohtadest on see vale lähenemine, sest muutunud meediamaastikul ja uute konkurentide kõrval (blogid, kodanikuajakirjanduse väljaanded) tegutsedes on võim nihkunud auditooriumi kätte. Seepärast võib edu võti peituda auditooriumiga koostöös, mitte pelgalt ühepoolses inforuumi täitmises. Näen, et reporterite tasandil on potentsiaal arenguks olemas. Oluline on märkida ka seda, et minu töös leitu moodustab vaid väikese osa töökultuuri eripäradest. Näen, et laiemaks ja põhjalikumaks veebitoimetuste kultuuride iseloomustamiseks tuleks kindlasti kaasata ka teisi aspekte peale reporterite töö ja positsiooni. Näiteks võiks minu hinnangul lisada rahvuspõhiste iseloomujoonte väljendumise (nt rakendades Hofstede’i rahvuse omaduste uuringu mudelit), portaalide peatoimetajate enesemääratluse, organisatsioonikultuuri ja rollijaotust puudutava ning kindlasti ka Eesti veebiväljaannete auditooriumi analüüsi. Viimane aitaks kindlasti just ettevõtete juhtidel mõista, millist sisu toota ja kuidas (arvestades ka finantsilisi väljakutseid).