Sirvi Autor "Pappel, Kristel, peatoimetaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Meisterdamise süsteemse meetodi väljatöötamine objektiteatrile
(Estonian Academy of Music and Theatre, 2024) Alalooga, Erik; Pesti, Madli, juhendaja; Pappel, Kristel, peatoimetaja; Jääts, Liina, keeletoimetaja; Parker, Theodore, keeletoimetaja; Schaper, Anu, toimetaja
Minu uurimistöö „Meisterdamise süsteemse meetodi väljatöötamine objektiteatrile“ („Developing a systemic method of tinkering for object theatre“) on osa doktoriõppe loovuurimuslikust projektist. Uurimistöö eesmärgiks on luua paindlik juhendamismeetod objektiteatri dramaturgile, suunamaks etendajat endale tehislike mängupartnerite meisterdamisel. Meisterdamine tähendab siin kunstiobjektide valmistamist juhuslikest ja kättesattuvatest esemetest ning materjalidest. Töö originaalsus seisneb intuitiivsena määratletavale loomemeetodile süsteemse alusstruktuuri loomises. Seda meetodit on võimalik rakendada objektiteatri lavastuste ettevalmistamisel, etendaja treeningul ning õpetajatöös. Uurimistöö kesksed küsimused on: • kuidas on võimalik esemelist keskkonda tahtlikult kujundades suunata selles tegutseva etendaja meisterdamisprotsessi? • missuguseks kujunevad dramaturgialoome printsiibid objektiteatri vormis, kus etendaja endale isiklikud mehhaanilised mängupartnerid meisterdab? • kuidas positsioneerub etendaja loodud helimasin kui manipuleeritav tehispartner uue nuku kontseptsiooni otsingutel kaasaegses nukukunstis? Uurimistöö küsimuste püstitamisel ning praktiliste eksperimentide ette valmistamisel kasutasin uurimismeetodina eneserefleksiooni, analüüsides enda loomingulisi ja õpetajatöö kogemusi. Meisterdamisprotsessi vaatlemiseks viisin läbi eksperimente. Sellist andmekogumise viisi nimetatakse eksperimentaalseks vaatluseks. Meisterdamisel kasutatud esemete ning neist valminud masinate analüüsimiseks kasutan kirjeldavat võrdlust. Vaatluse käigus kogutud info tõlgendusmeetodina kasutan eneserefleksiooni, tõlgendades seda läbi isiklike tõekspidamiste ja kogemuspagasi. Uurimuses kasutan ka tegevusuuringut – meetodit, mida iseloomustab uurimistulemuste ülekantavus ehk kohene rakendatavus. Samuti teostan performatiivset uurimust, esitledes valminud masinaid performatiivses vormis lavastuses. Teoreetiliselt toetun meisterdamise uuringutele antropoloogiast (Claude Lévi-Strauss) ja kunstist (Jyrki Siukonen, Andrus Laansalu). Tutvustan meisterdamiseks vajalikku mentaalset seisundit – vaikivat teadmist (Michael Polanyi, Jyrki Siukonen). Uudse baasi meisterdamise mõistmiseks loob sobimuste teooria (James Gibson). Teatriteoreetilist tausta luues toetun objektiteatri uuringutele (Richard Allen, Mike Pearson), kaasaegses nukuteatris aset leidvale „nukupöördele“ (Claudia Orenstein, Marek Waszkiel, Henryk Jurkowski) ning postdramaatilise teatri teooriale (Hans-Thies Lehmann, Erika Fischer-Lichte).
Practice Beyond Boundaries: Enhancing Musicianship through Historical Clarinet Affordances
(Estonian Academy of Music and Theatre, 2026) Ecclesia, Vittoria; Sarapuu, Peeter, juhendaja; Siitan, Toomas, juhendaja; Pappel, Kristel, peatoimetaja; Pappel, Kristel, toimetaja; Schaper, Anu, juhendaja
The thesis "Practice Beyond Boundaries: Enhancing Musicianship through Historical Clarinet Affordances" ("Piire ületav harjutamine: muusikalise meisterlikkuse arendamine ajaloolise klarneti pakutavate võimaluste kaudu") is part of a creative research doctoral project and it explores how practice and performance on modern clarinet are affected by the exploration of musical affordances on historical clarinet. The concept of affordances identifies the possibilities of action offered by an object to a subject interacting with it. The historical clarinet considered is a 13-keyed instrument, developed by the clarinettist and composer Iwan Müller at the beginning of the 19th century. The instrument represented a major breakthrough in the history of the clarinet, influencing its contemporaries and the players to come. While the initial interest towards this topic sparked from its history, in this research project Müller’s clarinet is not used as a historical instrument. It is taken into a modern context, and explored in practice sessions alongside its modern relative following a hybrid methodology. The practice process is organised following the principles of autobiographic design. This method, born in the field of human-computer interaction design, is used here as a support to organize a structured yet flexible series of practice sessions to explore the historical clarinet. The process is documented through a practical journal, which is then analysed following the principles of thematic analysis, identifying recurring relevant themes emerging in the practice. Finally, the whole process falls under an autoethnographic framework, to take into account the self of the researcher in the identification and later application of musical affordances. The process led to the identification of five main thematic areas encompassing different musical affordances of historical clarinet: technique, air and sound production, articulation, intonation, and interpretation and phrasing. In each area, the historical clarinet afforded different actions than the modern one, showing its potential as an individual instrument. The results showed how musical affordances could be applied in everyday practice, and how they influenced modern clarinet practice not only in its technical aspects but also more abstractly, in the mindset and approach to music. A similar process of exploration and experimentation could be followed on other instruments, breaking the boundaries of traditional practice on a broader level.
Set of audio examples for the dissertation "Practice Beyond Boundaries: Enhancing Musicianship through Historical Clarinet Affordances" by Vittoria Ecclesia
(Estonian Academy of Music and Theatre, 2026) Ecclesia, Vittoria; Guarini y Solà, Giulia; Lappalainen, Hilla; Plink, Kristian; Pappel, Kristel, peatoimetaja