Sirvi Autor "Pekko, Indrek" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik aastatel 1991–2015 – muutused, identiteet ja teoloogilised hoiakud
(2024-10-22) Pekko, Indrek; Altnurme, Lea, juhendaja; Rohtmets, Priit, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Eesti on tuntud kui üks kõige sekulaarsemaid ehk ilmalikumaid riike Euroopas. See tähendab, et organiseeritud religioonil – eelkõige just kristlusel – on inimeste elus väike roll. Eri kirikutesse ja konfessioonidesse kuulub hinnanguliselt umbes neljandik Eesti elanikkonnast, aktiivsete kirikuskäijate arv on veelgi väiksem. Teisalt ei saa Eesti elanikke pidada sugugi vähereligioosseteks, kes usuküsimuste vastu üldse huvi ei tunne. Eestlaste religioossus väljendub lihtsalt erinevates vormides väljaspool institutsionaalse religiooni piire. Milline on olnud sellistes muutustes kirikute positsioon? Kuidas on kirikud tulnud toime liikmeskonna kahanemise ja inimeste religioossuse teisenemisega? Millised on olnud sellega seoses teoloogiliste rõhuasetuste muutused vaimulike seas ja millised teoloogilised suundumused on kõige enam esile pääsenud ja kiriku arengut mõjutanud? Käesolev doktoritöö uurib Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut (EELK) aastatel 1991–2015. Käsitletakse muutusi liikmeskonna ja vaimulike seas, aga samuti luterlikku identiteeti, erinevaid vagaduslaade, kirikumudeleid ning EELK vahekorda ühiskonna ja riigiga. Kuigi kirikute liikmeskond kahaneb kõikjal Euroopas, sest inimeste religioossus ei vaja tänapäeval enam kiriklikku määratlemist, on kristlikud väärtused ja traditsioonid siiski veel olulised, ning seetõttu on nendega seonduv konservatiivsus kirikutele abiks liikmeskonna kahanemisega seotud muutustega toime tulemisel. Nõnda on ka EELK hakanud tugevamalt toetama konservatiivseid ja traditsioonilisi väärtusi ühiskonnas. Teoloogilistest vagaduslaadidest on kiriku juhtimises enam esile pääsenud kõrgkiriklik suund, mis lisaks jumalateenistuse korra uuendamisele on oluliseks pidanud kirikliku struktuuri ümberkorraldamist ja vaimuliku autoriteedi tõstmist. EELK ühiskondlik tähtsus ja roll on tänaseks päevaks marginaliseerunud: see ei ole enam normiks, vaid alternatiiviks. Senisest vabast rahvakirikust on saanud üks kirik teiste seas, mis ühiskonna eri osapoolte ühendamise ja lepitamise asemel on valinud konservatiivsete väärtuste esindamise tee. See on aga omakorda kaasa toonud suurema vastuolu ja vastandumise sekulariseerunud ühiskonnaga.