Sirvi Autor "Polivanov, Konstantin" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

«Доктор Живаго» как исторический роман
(2015-04-28) Polivanov, Konstantin
Romaan „Doktor Živago“ avaldati esmakordselt 1957. aastal ja see kutsus esile vaidlused, mis pole vaibunud tänaseni. Romaan on olnud ka suure hulga teadustööde objektiks (C. Barnes, S. Witt, P.-A. Bodin, B. Gasparov, P. A. Jensen, A. Lavrov, M. Aucouturier, O. Raevskaya-Hughes, I. Smirnov, L. Fleišman, J. Štšeglov, A. Han jpt.). Ühelt poolt on kriitiliste märkuste allikaks küsimused Boris Pasternaki suhtumisest romaanis kirjeldatud sündmustesse, inimestesse ja olukordadesse, lähtuvalt tema religioossest historiosoofiast. Teisalt on diskussioonide keskpunktis romaani poeetika eripärad, eelkõige selle žanriline määratlus, romaani aja organiseerimise seaduspärad ja kesksete tegelaste prototüüpide probleem. Väitekirjas jõutakse järeldusele, et žanri (mida väitekirjas määratletakse kui uut tüüpi ajaloolist romaani) valik oli Pasternaki jaoks põhimõtteline ja see määras ära kogu romaani poeetika. Pasternak jätkab Walter Scotti traditsiooni, millest olid loobunud teised XX saj vene ajalugu kirjeldavad nõukogude kirjanikud. Alustades tööd romaani kallal, rõhutas Pasternak korduvalt, et soovib jäädvustada vene ajaloo kulgemise 20. sajandi esimesel poolel –„neljakümneviieaastaku“, nagu ta nimetas seda perioodi oma kirjades. Väitekirjas on näidatud kaasaja sündmuste loomingulise jäädvustamise viiside otsingud ja see, kuidas lõplik valik langes Walter Scotti traditsioonis ajaloolise romaani kasuks. Samuti on teoses jälgitavad Ch. Dickensi „Kahe linna loo“, Puškini „Kapteni tütre“ ja „Dubrovski“ ning Lev Tolstoi „Sõja ja rahu“ peegeldused ning terav poleemika autori kaasaegse nõukogude proosa ajalooliste katsetuste ja ideologiseeritud nõukogude historiograafiaga. Eraldi vaadeldakse väitekirjas, milliseid sündmusi, asjaolusid ja nimesid pidas Pasternak vajalikuks oma narratiivis välja tuua, pakkudes nii välja oma versiooni kirjeldatud aastakümnete sündmuste hierarhiast. Väitekirjas demonstreeritakse, kuidas „Doktor Živagos“ on ajalugu esitatud samaaegselt kui jõud, mis organiseerib inimeste tegevust ja vormib nende karaktereid, kui maailmavaade, kui sündmuste jada, mida tegelased mõtestavad ja hindavad, ning, lõpuks, kui inimolemuse vääramatu seaduspära, mida taastatakse loominguliste pingutustega, Juri Živago luuletustega. Živago luule aluseks on tema onu, filosoof Vedenjapini kujutelmad, mis määratlevad ajalugu kui kristliku ilmavaate osa. Nende tegelaste keskne koht romaanis määrab ära Pasternaki prototüüpide tehnika iseloomu, mis koondab tegelastes mitmete kaasaegsete vaateid, iseloomuomadusi ja saatusi (A. Belõi, A. Blok, D. Samarin, autor ise jt). Töö autor pakub välja seletuse paljudele anakronismidele, mis on ajaloost „välja kukkunud“ revolutsioonijärgse aja (1917–1943) seaduste edasiandmise vahendiks. Samuti näidatakse, kuidas romaani lõpetavas „Epiloogis“ ja „Juri Živago luuletustes“ taastatakse ajalooline aeg. Väitekirji on interdistsiplinaarne uurimus, milles kasutatakse kirjandusajaloolisi ja intertekstuaalse analüüsi meetodeid, selgitatakse välja mitmed Pasternaki romaani dokumentaalsed ning „vahepealsete“ žanrite (mälestused, päevikud jm) hulka kuuluvad allikad. Pasternaki teksti vaadeldakse Venemaa 20. sajandi esimese poole sotsiaalsete, kultuuriliste ja ajalooliste nähtuste kontekstis.