Browsing by Author "Pool, Liisa"

Filter results by typing the first few letters
Now showing 1 - 1 of 1
  • Thumbnail Image
    Item
    Millest mõtleb teatris publik? Tartu Uue Teatri lavastuse "1987" retseptsiooniuuring
    (Tartu Ülikool, 2015) Pool, Liisa; Rämmer, Andu, juhendaja; Toome, Hedi-Liis, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
    Käesolev bakalaureusetöö heitis pilgu Eestis väga vähe uuritud valdkonnale – publiku mõtetele ja tõlgendustele pärast teatriskäiku, saamaks teada, kas ja kuidas representeerib teater kaasaja ühiskonda ja ühiskonnas kõne all olevaid teemasid. Tartu Uue Teatri lavastuse „1987“ publiku seas viidi läbi kuus süvaintervjuud 22–28aastaste vaatajatega, uurimaks, milliste sotsiaalsete representatsioonidega kaasaegsest ühiskonnast ja nõukogude ajast neil lavastus seostub ning kas lavastus üksnes kinnitab või ka muudab olemasolevaid representatsioone. Intervjuudest koorus välja kuus noorte jaoks olulist teemat (julgeolek ja sõjahirm, ühtsustunne, kontrolliühiskond, erinevalt tajutud elurütm ja sotsiaalsed rollid), millest rääkimisel seostati neid nii nõukogude ajast kui ka kaasajast pärit teemadega. See tähendab, et lavastus „1987“ oli vaatajate jaoks piisavalt ajakohane, et seostuda nõukogude aja kõrval ka kaasajaga. Nõukogude ajast rääkides kasutati üldlevinud sotsiaalseid representatsioone ning kirjeldati neid laialt levinud märksõnade kaudu, mis näitab, kuidas taasiseseisvumise järgses Eestis kasvanud noorte arusaam nõukogude ajast on kooli, vanemate ja meedia mõjul vormunud küllaltki sarnaseks, koosnedes korduvatest pigem pealiskaudsetest märkidest. Seejuures on oluline, et vastanud ei tunneta olnud ajaga isiklikku kokkupuudet ning peavad nõukogude ajast rääkimist ammendunud teemaks, mille kõrval peaks tähelepanu suunama pigem olevikule ja tulevikule. Uuringus osalejad said lavastusest valdavalt positiivse esteetilise elamuse, aga ka pigem mugava vaatamiskogemuse, mis tähendab, et lavastus kinnitas vaatajate sotsiaalseid representatsioone ning ei loonud sisulist poolt arvestades eriti uusi arusaamu. Lavastus pakkus uudset ja ebatraditsioonilist etenduskogemust, olles seeläbi vormiliselt väljakutset pakkuvam kui sisuliselt. See tõstatab aga omakorda uue küsimuse – mis peaks olema teatri eesmärk? Kas teater peab tingimata murdma kehtivaid arusaamu ja looma uusi sotsiaalseid representatsioone või on omaette väärtus ka domineerivate ideede kinnistamine? See teema vajaks kindlasti edasist põhjalikumat uurimist, et saada teada, millised on publiku ootused teatrile ja mis on publiku vaatenurgast vaadates teatri eesmärk.