Sirvi Autor "Rattasepp, Silver" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 5 5

A cognitive semiotic reading of the model of homo semioticus
(Tartu Ülikool, 2018) Gülmez, Deniz; Pärn, Katre; Rattasepp, Silver; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Foraging the anthropocene: a mytho-political assemblage within decolonial semiosis
(Tartu Ülikool, 2025) Morais, Letícia; Rattasepp, Silver; Puumeister, Ott; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
The human mirror: a critique of the philosophical discourse on animals from the position of multispecies semiotics
(2018-10-26) Rattasepp, Silver; Maran, Timo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Töös lahatakse teatavat laialt levinud filosoofilist või teoreetilist arusaama suhetest inimeste ja loomade vahel. See „tavamõistuslik“ arusaam inimeste-loomade suhetest koosneb kuuest tahust, mis on kokku võetud allpool. Koos moodustavad need narratiivi, millel on problemaatilisi tagajärgi elurikkuse, omailmade ja inimeseksolemise mõistmisel. Seda sellepärast, et need kuus tahku näitavad, et selle tavamõistusliku diskursuse rolliks on teha teistest loomadest madalamat järku ja seega tähtsusetud olendid, mistõttu ei pöörata neile piisavat tähelepanu teatavaid teemasid, küsimusi ja mõisteid analüüsides, mida peetakse ainuomaselt inimlikeks. Tagajärjeks on antropotsentristlik usk inimese erandlikku loomusse, mille järgi inimesed oleksid justkui loodusest lahutatud ja elaksid eraldises kultuuri- või keelevallas. Töös ollakse seisukohal, et rohkem tähelepanu teistele loomadele võib pakkuda huvitavaid tulemusi filosoofiliste küsimuste arutamisel. Nimetatud kuus tahku, mis moodustavad „filosoofilise tavamõistuse“ on järgmised: 1. Inimeste ainulaadne loomus tuletatakse ainult inimest ennast uurides; 2. Loomade endi olulisimaks tunnuseks on, et neil puudub midagi ainuliselt inimomast; 3. Kui inimesi võrreldakse loomadega, kirjeldatakse inimesi nende suhtes ainulaadsetena, mitte pelgalt erinevatena; 4. Eristus inimeste ja loomade vahel on vaimne või taandatav vaimsele; 5. Loomi kirjeldatakse ühe suure ja ühtlase kategooriana, millesse kuuluvad kõik loomad tervikuna; 6. Tõeline inimeseksolemine saavutatakse siis, kui inimeses endas maha suruda loomalikkus. Töös kasutatakse posthumanistlikke arusaamu eelneva kriitiliseks analüüsiks. Posthumanistlik diskursus keskendub neile paljudele suhetele, mis inimestel on mitteinimestega, olgu need elusad või mitte. Olulisemad kriitilised kontseptsioonid töös on korrelatsionism ja antropoloogiline masin. Esimene neist kirjeldab olukorda filosoofias, mille järgi on meil võimalik vaid juurdepääs suhtele (korrelatsioonile) mõtlemise ja olemise vahel, kuid mitte kummalegi poolele eraldi. Korrelatsionistlik mõte on asümmeetriline, kuna inimese poolt peetakse tähendusloomes peamiseks. Antropoloogilise masina mõiste kirjeldab arusaama, mille järgi inimeste ja loomade erinevus ei ole liigipiiril, vaid pannakse määratlema inimest ennast. Niisugune olukord muudaks siis justkui oluliseks loomaliku poole mahasurumise inimeses. Töö katsub ühtlasi laiendada ja rakendada antropoloogia „ontoloogilist pööret“ teiste loomade omailmadele, võttes justkui tagasivaate inimmõtlemisele läbi teiste loomade pilgu, mille tulemiks oleks omamoodi „filosoofia teiste loomade pilgu läbi“.
Psühhedeelsete ainete kui teadvuse muutunud vormide esilekutsujate mõju inimese taju- ja mõjuilmale
(Tartu Ülikool, 2025) Raid, Marianne; Rattasepp, Silver; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Signs In Time: The Hypothesis Of Social Time For A Cultural Semiotic Analysis
(Tartu Ülikool, 2015) Lyra Alves, Marcus Antonius de; Rattasepp, Silver; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut