Sirvi Autor "Rekkor, Tuudur-Jaan" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Lugeja representatsioon teatrikriitilistes kirjutistes 2014-2015
(Tartu Ülikool, 2016) Rekkor, Tuudur-Jaan; Kõuts-Klemm, Ragne, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva magistritöö eesmärk on kvalitatiivse tekstianalüüsi abil tuvastada kultuuriväljaannete Sirp ja Müürileht ning päevalehtede Postimees ja Eesti Päevaleht lugejatüübid. Teoreetiliste ja empiiriliste lähtekohtade peatükis annan teoreetilise tausta millelt tuletan analüüsiskeemi, mida esitlen meetodi peatükis. Analüüsiskeemi rakendamisel ilmnevad läbi jälgitud kategooriate erinevad lugejatüübid. Töös on kokku analüüsitud 16 erinevat teatrikriitilist artiklit. Artiklid pärinevad 2014 november kuni 2015 jaanuar vahemikust (kolm kuud). Valimisse kuulusid Postimees, Eesti Päevaleht, Sirp ja Müürileht ning igast väljaandest kuulus analüüsi neli artiklit. Lähtuvalt empiirilistest ja teoreetilistest lähtekohtadest on töö käigus konstrueeritud neli erinevat lugejatüüpi: valdkonnalojaalne asjatundja, uudistav kultuurihuviline, kriitiline asjatundja ja negativistlik oponent. Analüüsist selgus, et igas tekstis ja väljaandes on mitmed erinevad lugejaid tuvastatavad korraga. Üldistades võib siiski näha, et väljaanded suunavad end mingile tüübile rohkem kui teistele. Näiteks Sirp on suunatud peamiselt kriitilisele asjatundjale ja Müürileht uudistavale kultuurihuvilisele. Ühtlasi selgus, et teatrikriitika osas ei saa sisuliselt liigitada Sirpi ja Müürilehte sarnasteks kultuuriväljanneteks. Müürilehe tekstid on väga autorikesksed ja ajalised, pigem päevalehelikud. Samuti selgus, et Eesti Päevaleht ja Postimees ei käsitle teatrikriitikat kuigi sarnaselt. Päevalehe tekstid on Postimehega võrreldes keerukamad, rohkem teadmisi eeldavad. Tundub, et autorite valikuga on Päevaleht mõneti püüdmas Sirbiga sarnast lugejat. Sirbi üldine suunitlus on kriitilisele asjatundjale, aga samas ei saa öelda, et Sirp teiste lugejatüüpidega üldse ei tegeleks. Edasiste uurimise osas tasub kaaluda valimi suurendamist (ennekõike rohkem ja eriilmelisemaid autoreid) ning uurida ka autorite poolt lähemalt – näiteks intervjuude abil. Sedasi saaks tulemusi paremini kontrollida.
Teatrikriitika trükiajakirjanduses ja blogides
(Tartu Ülikool, 2014) Rekkor, Tuudur-Jaan; Lauristin, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva bakalaureusetöö esimene eesmärk on kvalitatiivse tekstianalüüsi teel tuvastada erinevused kultuurileht Sirbi, päevalehtede Postimees ja Eesti Päevaleht ning erinevate teatriblogide teatrikriitilistes kirjutistes. Teine eesmärk on uurida läbi intervjuude, kuidas teatripraktikud tänase kriitikaga suhestuvad. Tekstianalüüsiga proovin selgitada, kuidas ühes võis teises kanalis teatrikriitikat esitatakse ning mida eri lavastuste juures oluliseks peetakse. Intervjuude tulemuste laiem eesmärk on selgitada millised ootused on teatripraktikutel teatrikriitika ja kriitikute suhtes. Töös on kokku analüüsitud 42 teatrikriitilist artiklit eri kanalitest, mis ilmusid Sirbis, päevalehtedes ja blogides 2013 aastal kolme kuu jooksul (17.sept-17.dets). Intervjuud on tehtud 9 teatrivälja agendiga. Neist kolm on lavastajad, kolm näitlejad ning kolm teatrikriitikud. Uurimuse tulemustest selgub, et Sirp keskendub etenduste valikul peamiselt Tallinnale, päevalehed samuti Tallinnale, aga ka suurematele teatritele üldiselt. Blogide kriitika hõlmab kvantitatiivselt Eesti teatripilti laiemalt. Kõige autoriterohkem kanal on Sirp, sealsed autorid peavad etendustest kirjutamisel oluliseks seda, kuivõrd lavastus suhestub publikuga ja kui palju teda kõnetab. Päevalehed on Sirbist autorkonnalt väiksemad, sealsed autorid peavad oluliseks uudsust ja innovatiivsust, samuti võimsat narratiivi. Blogide autorkonna määramisel tekitab raskusi see, et ligi pooled on anonüümsed. Blogides hinnatakse etendusi subjektiivsel meeldis-ei meeldinud skaalal. Teatritegijad ise tarbivad reeglina traditsioonilist meediat, eelkõige Sirpi ja päevalehti. Blogisid järjepidevalt ei loeta. Samuti on teatritegijatele määravaks see, kellest või millest on kriitikas juttu. Tähelepanu saavad tekstid, kus konkreetne praktik saab enda kohta lugeda. Kriitika tarbimine paistab teatritegijate seas olevat otseses seoses vanusega: nooremad loevad rohkem, vanemad vähem. Kriitikud ise näevad Eesti teatrikriitikast rääkides probleemi liigset alluvust ajakirjanduslikele trendidele: see tähendab löövaid pealkirju, lihtsat ja kergesti seeditavat sisu, orienteeritust kasumile. Probleemi võtab hästi kokku vene kirjaniku F.M Dostojevski öeldu: “Peamine häda tuleb sellest, et kirjanduselt nõutakse ajakirjanduslikkust. Kirjandusel kui vägeval jõul on omad seadused.” Nii näib see Bourdieu väljakontseptsioonis olevat ka teatrikriitikaga. Töö võimaldaks edasi uurida sama teemat näiteks publiku poolelt, milliseid kanaleid tarbivad teatrikülastajad ja kui palju see mõjutab nende repertuaarivalikut. Lisaks võiks valimisse võtta alternatiivsetest kanalitest mitte ainult blogid, vaid ka alternatiivsemad väljaanded nagu näiteks Müürileht.