Browsing by Author "Remmel, Atko"
Now showing 1 - 2 of 2
Results Per Page
Sort Options
Item Ateismi ajaloost Eestis (XIX sajandi lõpust kuni aastani 1989)(2004) Remmel, Atko; Altnurme, Riho, juhendajaItem Religioonivastane võitlus Eesti NSV-s aastail 1957–1990. Tähtsamad institutsioonid ja nende tegevus(2011-07-20) Remmel, AtkoPeamiselt arhiiviallikatel baseeruv uurimus kirjeldab religioonivastasesse võitlusse kaasatud olulisemate ametkondade tegevust ja institutsionaalset arengut Nõukogude Eestis aastail 1957-1990. Stalini valitsemise perioodile järgnenud pingelangus tõi endaga kaasa teatava „religioosse renessanssi“, mis alarmeeris mõningaid kõrgemaid parteitegelasi. See ja utoopiline plaan jõuda paarikümne aastaga kommunistliku riigini – mille ühe peamise takistusena nähti „kodanlikke igandeid“, mille hulka kuulus ka religioon – vallandasid 1958. aastal religioonivastase kampaania, mis kestis kuni 1964. aastani. Kampaania käigus karmistati religioonialast seadusandlust ja kutsuti ellu mitmeid uusi religioonivastase võitluse üksusi, mis tegutsesid religioonialaste seaduste kontrollimise ja ateistliku propaganda valdkonnas – seda nii piirkondlikul kui ka ülevabariigilisel tasandil; ateismipropagandiste hakati ette valmistama nii rahvaülikoolides kui parteiharidussüsteemis. Pärast 1964. aastal toimunud muudatusi riigi juhtkonnas leidis riiklikus religioonipoliitikas aset teatud leevenemine, kuid negatiivne suhtumine religiooni jäi kestma nõukogude perioodi lõpuni – muutused selles suhtumises on märgatavad alles aastast 1988. Uuenenud religioonipoliitika ei toonud endaga kaasa mitte kampaania käigus loodud üksuste likvideerimist, vaid hoopis katseid neid nii efektiivsemalt kui ka varjatumalt tööle rakendada. Tõsi küll, edutult, sest arhiiviallikate põhjal ilmneb, et enamike riiklike organite ja asutuste ning ka parteiüksuste jaoks oli ateistlik võitlus täiesti ebaolulisel kohal. Võttes arvesse tegevuse olematut või puudulikku koordineerimist ning segaseid käsuliine, võib väita, et religioonivastase võitluse süsteem oli võrdlemisi ebaefektiivne ning taandus lõppkokkuvõttes ainult erinevate institutsioonidega seotud ateismientusiastide tegevusele. Uurimuses leiavad käsitlemist partei propaganda- ja haridussüsteem, usuasjade voliniku aparaat ühes talle allunud ususeadusandluse kontrollkomisjonidega, ühing „Teadus“ ja rahvaülikoolide süsteem – nende omavahelised sidemed, areng ja tegevus.