Sirvi Autor "Runnel, Kadri, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Metsafragmentide loodusväärtusi ohustavad välismõjud ja nende puhverdamine
(Tartu Ülikool, 2019) Pütsepp, Geili; Runnel, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Zoloogia osakond
Ökoloogilised konfliktsituatsioonid looduskaitses
(Tartu Ülikool, 2013) Reilent, Anett; Runnel, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond; Tartu Ülikool. Zooloogia osakond
Relevance of eDNA, citizen science, and species distribution modelling for fungal conservation
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-11) Copoț, Ovidiu; Runnel, Kadri, juhendaja; Lõhmus, Asko, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Seente looduskaitse on vähem välja arendatud kui taimede ja loomade kaitse, peamiselt seente peidulise eluviisi ja sellest tulenevate andmevajakute tõttu nende leviku ja mitmekesisuse kohta. Käesolev doktoritöö uurib, millised võimalused on kasutada seente looduskaitse jaoks uusi andmeallikaid, nagu DNA triipkoodistamise ja harrastusteaduse andmed. Töö esimene osa käsitleb niisuguste Eestis kogutud andmete kasutatavust seeneliikide ohustatuse hindamiseks ning koosluste mitmekesisuse seiramiseks inimmõjulistes maastikes. Selgitatakse, et mullaproovidest saadud keskkonna-DNA andmestik laiendab liikide viljakehade põhjal teada olevat levikupilti ning lisab olulisel määral ka uusi liike. Kuivendussüsteemidest välja voolavate kraavide veest DNA alusel määratud elustikukooslused olid väga varieeruvad, kuid teatav potentsiaal võib sellistel andmetel maastike jälgimiseks olla. Mõlemal juhul oli ilmne, et keskkonna-DNA andmestikke maksab kombineerida teiste andmetega. Sama kehtib harrastusteaduse kohta: see lisas kasulikku infot Eesti samblike seire jaoks, aga haruldaste liikide leidmine oli väga juhuslik. Töö teises pooles käsitletaksegi seeneliikide leviku modelleerimist Euroopas ühendatud andmestike põhjal. Näidatakse, et 33 ohustatud liigi senine kaitstus ei vasta Euroopa Liidu elurikkuse strateegia (aastani 2030) üldeesmärkidele ning eri riikidel on selles ka mõnevõrra erinev vastutus. Samas pole otstarbekas puudujääke igas EU riigis eraldi lahendada; pigem tuleks kaitset ja elupaikade taastamist piirkondlikult koordineerida. Vastutuse seisukohalt on olulised liikide leviku tulevikuprognoosid, millel on isegi samu algandmeid kasutades erinevaid tõlgendusvõimalusi. Kokkuvõttes näitab doktoritöö, et eDNA, kodanikuteadus ja liikide levikuprognoosid võivad koos täita olulisi teadmislünki ja tugevdada seente looduskaitset.