Sirvi Autor "Sarycheva, Kristina" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

Восприятие Ф. И. Тютчева и А. А. Фета в русской литературной критике 1870-х – 1900-х гг.
(2016-06-29) Sarycheva, Kristina; Pild, Lea, juhendaja; Leibov, Roman, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Töö eesmärgiks on vene poeetide A. Feti ja F. Tjuttševi 1870.–1900. aastate kirjanduskriitilise kanonisatsiooniprotsessi uurimine. See ajaperiood on tähelepanuväärne seetõttu, et 1870.–1880. aastatel on täheldatav huvi tõus kahe poeedi loomingu vastu, mis on tingitud mitmetest ajaloolis-kultuurilistest põhjustest. Olulisim neist on vene sümbolismi kujunemine ja areng aastatel 1890.–1900. Just tänu sümbolismile kinnistub Feti ja Tjuttševi lüürika lõplikult vene kirjanduskaanonis. Väitekiri koosneb neljast peatükist. Esimene peatükk оn pühendatud Tjuttševi kirjandusliku maine kujunemisele tema surma- järgses kirjanduskriitikas (1870.–1890. aastad). Tähelepanu keskmes on siin kaks olulist teost, mis mõjutasid Tjuttševi loomingu edasist vastuvõttu: I. Aksakovi kirjutatud biograafia “Fjodor Ivanovitš Tjuttšev” (1874) ja Vl. Solovjovi artikkel “F. I. Tjuttševi luule” (1895). Tjuttševi kirjanduslik maine võis muutuda Aksakovi koostatud biograafia mõjul. Tegelikkuses aga toimus muutus tänu Vl. Solovjovi artiklitele, millele on pühendatud eraldi alapeatükk. Filosoof pakkus neis välja mitte ainult oma nägemuse Tjuttševist, vaid mõtestas ümber ka Aksakovi ideed. Teine peatükk uurib Feti luule retseptsiooni ning luuletaja kirjandusliku maine kujunemist 1880.–1890. aastate kirjanduskriitikas. Peatükis räägitakse “Õhtuste tulede” kriitikast ja selle suhestumisest Feti enda esteetilise positsiooniga. 1880. a-tel sai tema looming erinevate koolkondade kriitikute tähelepanuobjektiks. Ühelt poolt heideti talle ette ühetaolisust, arengu puudumist, ühiskondlikest teemadest hoidumist (nt sellised perioodilised väljaanded nagu «Отечественныe записки», «Дело», «Русская мысль», «Вестник Европы»). Teisalt hindasid need kriitikud, kes jagasid Feti esteetilisi vaateid (N. Strahhov, A. Goleništšev-Kutuzov, V. Burenin), positiivselt just teemade ja poeetilise meetodi muutumatust. Kolmandas peatükis analüüsitakse Tjuttševi ja Feti loomingu kajastamist “vanemate” sümbolistide kriitikas “uue kunsti” kontseptsiooni vormumise kontekstis. Näidatakse, et konstrueerides vene luule ajalugu, vaatlesid “vanemad” sümbolistid Merežkovski, Brjussov, Volõnski, Konevskoi seda kui ettevalmistavat etappi “uue kunsti” tekkimisel. Eriti ilmekad on selles osas Brjussovi värsiteoreetilised uurimused, mida ta viis läbi Tjutševi luule materjalil. “Vanemad” sümbolistid püüdsid tõlgendada Tjuttševi ja Feti poeetilist keelt sümbolismi keelena. Just nemad valmistasid ette Tjuttševi ja Feti vastuvõtu noorsümbolistide poolt. Neljandas peatükis on uurimisobjektiks noorsümbolistide kriitiline proosa, mis eksisteeris 1900ndatel paralleelselt “vanema” sümbolismi kriitikaga ja oli osaliselt selle järeltulija, kuid arendas teistlaadi kirjanduskriitilist meetodit. Tjuttševi ja Feti looming ehitub siin noorsümbolistide müstilisteurgilistesse müütidesse. Peatükis näidatakse, mil moel Tjuttševi ja Feti vastuvõtt ning hinnang mõjutasid A. Bloki, Andrei Belõi ja Vjatš. Ivanovi kriitilise proosa keelt. Tjuttševi ja Feti luule oli aktuaalne kogu vene sümbolismi jaoks. “Vanemad” sümbolistid tegid Tjuttševist ja Fetist sümbolistlikud poeedid, kelle luulekeel ja üksikud tsitaadid võeti üle, mõtestati ümber ja arendati edasi juba “uues kunstis”. Noorsümbolistid võtavad omakorda üle selle retseptsiooni ja kirjeldavad oma artiklites retrospektiivselt vene luule ajalugu, sümbolismi teket ning Tjuttševi ja Feti rolli selles kirjandussuunas.