Browsing by Author "Siegl, Florian"

Filter results by typing the first few letters
Now showing 1 - 2 of 2
  • Thumbnail Image
    Item
    Materials on Forest Enets, an indigenous language of Northern Siberia
    (2011-05-16) Siegl, Florian
    Käesolev grammatiline ülevaade kirjeldab viimaste metsaeenetsite keelt. Metsaeenetsi keel kuulub samojeedi keelte hulka, täpsemalt põhjasamojeedi allrühma. Samojeedi haru on üks kahest uurali keelkonna peaharust. Teine haru ehk soome-ugri haru on laiemalt tuntud. Kuigi Eestis rõhutatakse, et samojeedi keeled on eesti keele sugulaskeeled, on reaalsus see, et samojeedi keelte rääkijate jaoks on teiste Venemaa vähemuskeelte, eriti aga Siberi ja Vene Kaug-Ida keelte rääkijad hingelt lähedasemad kui eesti tavadiskursusest tuntud ugri-mugri sugulased. Ka käesolev töö ei kavatsenud metsaeenetsi keelt kuidagi mingisse imaginaarsesse soome-ugri/uurali raamistikku pressida, vaid käsitleb viimaste metsaeenetsite keelt metsaeenetsi keelena. Käesoleva grammatika jaoks kasutatud ainestik pärineb autori välitöödelt, mis viidi läbi Taimõri poolsaarel ajavahemikus 2006-2008 9 kuu jooksul. Teatud osa moodustab ka ainestik, mis saadi Zoja Bolina külaskäigu ajal Tartus 2008. a. detsembri keskel. Kogutud materjale, millele antud töö põhineb, hakatakse lähitulevikus DOBESi arhiivi (www.mpi.nl/dobes) üles laadima ning need on seal vaadatavad ja kasutatavad. Kuigi esimesed katsed kirjeldada metsaeenetsi keelt pärinevad juba 19. sajandist M. A. Castrénilt, jäid eeenetsid (nii metsaeenetsid kui ka tundraeenetsid) pikalt oma suurema naabri, tundraneenetsi keele varju. Mitmed uurijad, nii keeleteadlased kui ka etnoloogid, jätkasid 20. sajandi jooksul tööd nii metsa- kui ka tundraeenetsite seas, kuid siiski jäid mõlemad eenetsi keeled kuni 20. sajandi lõpuni sisuliselt tundmatuks. Sotsiaalsete, poliitiliste ja majanduslike muutuste tõttu sattusid metsaeenetsid 20. sajandi jooksul väljasuremise äärele. Materjalid antud grammatilise ülevaate jaoks pärinevad nendelt metsaeenetsitelt, kes on tänapäeval selle keele viimased rääkijad. Minu andmete põhjal on antud hetkel elus veel veidi alla 40 keelerääkija ja -mäletaja. Noorimad soravad rääkijad on üle 50 aasta vanad, vanimad rääkijad on alla 70. Minu välitööde ajal kui ka järgneval analüüsiperioodil hakkas kand. fil. Irina Sorokina, kes on teinud välitöid mõlemate eenetsite seas (1969, 1974, 1977, 1985), lõpuks oma materjale avaldama. Peamised tööd on teksti¬kogumik (Sorokina & Bolina 2004), täiendatud sõnaraamat (Sorokina & Bolina 2009) ning hiljuti ja käesoleva töö seisukohast liiga hilja ilmunud metsaeenetsi grammatika (Sorokina 2010). Kuigi enamik avaldatud materjalidest on Irina Sorokina kogutud, sisaldavad need ülesloetletud materjalid ka Irina Sorokina kaastöölise Dar’ja Bolina kogutud materjale. Siinkohal saagu mainitud, et käesolev monograafia põhineb 99% ulatuses autori poolt kogutud andmetele. Nagu juba öeldud, 2010. a. lõpus avaldas Irina Sorokina lõplikult oma suuremahulise metsaeenetsi grammatika, millele järgneb kohe käesolev monograafia. Sellega muutub vähem kui ühe aastaga metsaeenetsi keel tundmatust keelest ilmselgelt pikemaks ajaks kõige paremini kirjeldatud samojeedi keeleks. Olemas on nüüd kaks suuremahulist grammatilist kirjeldust; mõlemad põhinevad täielikult välitööde käigus autorite poolt kogutud materjalidele, mõlemad grammatikad kirjeldavad kahe erineva metsaeenetsi põlvkonna keelt ning mõlemad kirjeldused peegeldavad erinevaid lähenemisviise keeleteaduses. Sellist olukorda pole siiani samojedoloogias kunagi valitsenud. Samas erinevad mõlemad grammatikad üksteisest märkimisväärselt. Irina Sorokina esitus järgib tavalist vene traditsiooni – kirjeldada grammatikat morfosüntaktiliselt, seega puudub nt koherentne süntaktiline ülevaade. Samuti pole näitelaused glosseeritud ega ole võimalik kindlaks teha, kas näitelause pärineb grammatilisest küsitlusest või narratiivist. Lisaks pole võimalik konkreetsete näidete puhul keelejuhi isikut tuvastada. See on kahetsusväärne, kuna mõned Irina Sorokina kesksetest keelejuhtidest olid kakskeelsed (metsaeenetsi-tundraneenetsi), kes produtseerisid vorme, mis ei sobinud eenetsi struktuuriga eriti kokku. Esitusviis käesolevas monograafias põhineb teistel alustel. Esiteks, minu kesksed keelejuhid kasvasid üles ükskeelsetes metsaeenetsi peredes, seega on interferents tundraneenetsi keelega välistatav. Kõik näitelaused on glosseeritud ning lühendite järgi on tuvastatav, kas tegemist on näitelausega, mis pärineb küsitlusest või näitest suulisest ja lindistatud narratiivist. Seega peaks olema tagatud, et antud monograafia võimalik lugejaskond ei piirdu samojeedi keelte uurijatega. Kuigi metsaeenetsi keele grammatikas leidub mitmeid nähtuseid, mis võivad olla teatud morfoloogia- ja süntaksiteooria jaoks problemaatilised (nt asesõnade struktuur, limitatiivi infiksilaadne käitumine, tempus nii verbimorfoloogias kui ka predikatiivses konjugatsioonis, benefaktiiv), kirjeldati grammatikat ohustatud keelte dokumentatsiooni vaatevinklist. Seega pole grammatiline kirjeldus mitte üleliigselt teoretiseeritud, vaid esitleb metsaeenetsi grammatikat võimalikult teoorianeutraalselt. Selle taga peitub ka arusaam, et käesolev ingliskeelne monograafia võib jääda pikemaks ajaks ainsaks ulatuslikuks kirjelduseks, mis peab olema loetav nii 20 kui ka 40 aasta pärast. Käesoleva monograafia temaatika tõttu pole siin võimalik sisu kohta ammendavat ülevaadet pakkuda, kuna kokkuvõttest kasvaks kiiresti välja omaette eestikeelne metsaeenetsi keele lühigrammatika. Järgnevalt tutvustatakse põgusalt töö ülesehitust. Monograafia on jaotatud kolmeks sisuliseks osaks. Esimeses osas kirjeldatakse metsaeenetsite ajaloo ja etno¬graafia põhijooni, millele lisanduvad väike ülevaade sotsiolingvistilisest olukorrast ning uuringulooline ülevaade. Mahukas teises osas presenteeritakse metsaeenetsi grammatika põhijooni. Peatükk 1 pakub väikese tüpoloogilise ülevaate metsaeenetsi grammatikast. Peatükkides 2 ja 3 kirjeldatakse metsaeenetsi fonoloogiat, morfofonoloogiat ja morfoloogiat. Sellele järgneb peatükk 4 sõnaliikidest. Peatükk 5 esitleb nominaalsete kategooriate morfosüntaksit, nende kategooriate süntaksit kirjeldatakse peatükis 6, kus vaadeldakse täiendavalt nimisõnafraasi süntaksit. Seitsmes peatükk verbikompleksist on kõige ulatuslikum, kuid kahtlemata mitte veel lõplik, sest verbimorfoloogia mitmekesisuse tõttu on siin tulevikus veel palju lisatööd ees. Kaheksas peatükk käsitleb infiniitseid kategooriad nagu partitsiibid, konverbid ja nominalisatsioonid; sellega lõpeb morfosüntaktiline osa. Peatükk 9 sisaldab ülevaadet lausetüüpidest, grammatilistest relatsioonidest ning vaatleb lühidalt informatsioonistruktuuri baasomadusi. Peatükid 10, 11 ja 12 käsitlevad teatud süntaktilisi nähtusi lähemalt, benefaktiiv (peatükk 10), passiiv (peatükk 11) ja komplekslaused (12), mis kõik on suuremal määral terra incognita. Monograafia kolmandas osas on esitatud kolm täielikult glosseeritud teksti kesksetelt keelejuhtidelt. Tekstidele järgneb veel neli lisa. Nendes rekonstrueeritakse tähtsamad sammud, kuidas metsaeenetsi keelt hakati kirja panema ja kuidas metsaeenetsid ise oma emakeeles kirjutavad. Eelviimases lisas leidub natuke biograafilisi andmeid keelejuhtide kohta ning viimases lisas on toodud esile teatud vene keele sõnavara, mida on kasutatud käesolevas monograafias teatud kontseptide ja esemete kirjeldustes.
  • Thumbnail Image
    Item