Sirvi Autor "Siitan, Toomas, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Practice beyond boundaries: enhancing musicianship through historical clarinet affordances
(Estonian Academy of Music and Theatre, 2024) Ecclesia, Vittoria; Sarapuu, Peeter, juhendaja; Siitan, Toomas, juhendaja
The thesis “Practice beyond boundaries: enhancing musicianship through historical clarinet affordances” (“Piire ületav harjutamine: muusikalise meisterlikkuse arendamine ajaloolise klarneti pakutavate võimaluste kaudu”) is part of a creative research doctoral project and it explores how practice and performance on modern clarinet are affected by the exploration of musical affordances on historical clarinet. The concept of affordances identifies the possibilities of action offered by an object to a subject interacting with it. The historical clarinet considered is a 13-keyed instrument, developed by the clarinettist and composer Iwan Müller at the beginning of the 19th Century. The instrument represented a major breakthrough in the history of the clarinet, influencing its contemporaries and the players to come. While the initial interest towards this topic sparked from its history, in this research project Müller’s clarinet is not used as a historical instrument. It is taken into a modern context, and explored in practice sessions alongside its modern relative following a hybrid methodology. The practice process is organised following the principles of autobiographic design. This method, born in the field of human-computer interaction design, is used here as a support to organize a structured yet flexible series of practice sessions to explore the historical clarinet. The process is documented through a practical journal, which is then analysed following the principles of thematic analysis, identifying recurring relevant themes emerging in the practice. Finally, the whole process falls under an autoethnographic framework, to take into account the self of the researcher in the identification and later application of musical affordances. The process led to the identification of five main thematic areas encompassing different musical affordances of historical clarinet: technique, air and sound production, articulation, intonation, and interpretation and phrasing. In each area, the historical clarinet afforded different actions than the modern one, showing its potential as an individual instrument. The results showed how musical affordances could be applied in everyday practice, and how they influenced modern clarinet practice not only in its technical aspects but also more abstractly, in the mindset and approach to music. A similar process of exploration and experimentation could be followed on other instruments, breaking the boundaries of traditional practice on a broader level.
Tempo ja retooriline ajastamine 17.–18. sajandi instrumentaalmuusika esituses
(Estonian Academy of Music and Theatre, 2020) Fischer, Saale; Siitan, Toomas, juhendaja
Doktoritöös „Tempo ja retooriline ajastamine 17.–18. sajandi instrumentaalmuusika esituses“ („Tempo and Rhetorical Timing in Performance of the 17th and 18th Century Instrumental Music“) uuritakse küsimust, kuidas kujundada temposid ning ajastada kompositsioonilisi elemente 17.–18. sajandi instrumentaalmuusikas. Doktoritöö on osa doktoriõppe loomingulise suuna uurimusest. Doktoritöös vastustatakse 20. sajandi akadeemilises kirjanduses levinud normatiivset metronoomikeskset lähenemist barokkmuusika tempode määramisel, sõnastatakse normatiivse lähenemise puudused ning pakutakse välja 17. ja 18. sajandi algupärastele materjalidele tuginevad alternatiivid muusika temporaalse struktuuri kujundamiseks. Töö teine pool käsitleb retoorilise muusika kompositsiooniliste üksikelementide retoorilist ajastamist kui ekspressiivse ajastamise ühte alaliiki. Doktoritöö on ajaliselt piiritletud daatumitega, mis raamistavad stiililiselt heterogeenset, kuid esteetilises mõttes homogeenset epohhi muusikaloos. Baroki- ehk generaalbassiajastu mõtteliseks alguseks võib lugeda Giulio Caccini laulukogumiku „Le nuove musiche“ esmatrüki ilmumist aastal 1602 ning lõpuks Johann Sebastian Bachi surma-aastat 1750. Umbes 150-aastase perioodi jooksul loodud muusika ühiseks nimetajaks on kompositsioonilise ja esitusliku esteetika ning ideede tugev sidusus klassikalise retoorikakunstiga. Töö kirjutamisel on arvesse võetud nimetatud perioodi jooksul aset leidnud muutusi loodusfilosoofias, st aristotelliku aja mõtestamise asendumist njuutonliku paradigmaga absoluutsest ajast, samuti muutusi noodikirja ülestähendamise viisis ning lugemises. Samuti lähtub töö eeldusest, et ajastu partituurid pakuvad oma (esitusjuhisteta) originaalkujul küllaldaselt informatsiooni interpretatsiooniliste otsuste langetamiseks. Doktoritöö tugineb esmajoones 20. sajandi muusikute ning muusikast mõtlejate Bruce Haynesi, Judy Tarlingi ning Andrew Lawrence-Kingi töödele, samuti 17.–18. sajandi allikatele kui ka autori enda muusikukogemusele.
Tempo ja retooriline ajastamine 17.–18. sajandi instrumentaalmuusika esituses
(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kirjastus, 2022) Fischer, Saale; Siitan, Toomas, juhendaja; Schaper, Anu, toimetaja; Pappel, Kristel , peatoimetaja
Doktoritöös „Tempo ja retooriline ajastamine 17.–18. sajandi instrumentaalmuusika esituses“ („Tempo and Rhetorical Timing in Performance of the 17th and 18th Century Instrumental Music“) uuritakse küsimust, kuidas kujundada temposid ning ajastada kompositsioonilisi elemente 17.–18. sajandi instrumentaalmuusikas. Doktoritöö on osa doktoriõppe loomingulise suuna uurimusest. Doktoritöös vastustatakse 20. sajandi akadeemilises kirjanduses levinud normatiivset metronoomikeskset lähenemist barokkmuusika tempode määramisel, sõnastatakse normatiivse lähenemise puudused ning pakutakse välja 17. ja 18. sajandi algupärastele materjalidele tuginevad alternatiivid muusika temporaalse struktuuri kujundamiseks. Töö teine pool käsitleb retoorilise muusika kompositsiooniliste üksikelementide retoorilist ajastamist kui ekspressiivse ajastamise ühte alaliiki. Doktoritöö on ajaliselt piiritletud daatumitega, mis raamistavad stiililiselt heterogeenset, kuid esteetilises mõttes homogeenset epohhi muusikaloos. Baroki- ehk generaalbassiajastu mõtteliseks alguseks võib lugeda Giulio Caccini laulukogumiku „Le nuove musiche“ esmatrüki ilmumist aastal 1602 ning lõpuks Johann Sebastian Bachi surma-aastat 1750. Umbes 150-aastase perioodi jooksul loodud muusika ühiseks nimetajaks on kompositsioonilise ja esitusliku esteetika ning ideede tugev sidusus klassikalise retoorikakunstiga. Töö kirjutamisel on arvesse võetud nimetatud perioodi jooksul aset leidnud muutusi loodusfilosoofias, st aristotelliku ajamõtestamise asendumist njuutonliku paradigmaga absoluutsest ajast, samuti muutusi noodikirja ülestähendamise viisis ning lugemises. Samuti lähtub töö eeldusest, et ajastu partituurid pakuvad oma (esitusjuhisteta) originaalkujul küllaldaselt informatsiooni interpretatsiooniliste otsuste langetamiseks. Doktoritöö tugineb esmajoones 20. sajandi muusikute ning muusikast mõtlejate Bruce Haynesi, Judy Tarlingi ning Andrew Lawrence-Kingi töödele, samuti 17.–18. sajandi allikatele kui ka autori enda muusikukogemusele.