Sirvi Autor "Sukk, Marit" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Meediarepertuaari uurimise võimalusi Q-meetodil
(Tartu Ülikool, 2015) Sukk, Marit; Kõuts, Ragne, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Q-meetod võib uurija käsutusse anda häid võimalusi põhjalike kvalitatiivsete andmeteni jõudmiseks, ent oluliseks eelduseks sellele on metodoloogia suurepärane tundmine. Q-metodoloogia rakendamine uuringutes eeldab põhjalikku ettevalmistust. Kriitilise tähtsusega on valimi e Q-hulga moodustamine, mis peab katma kogu võimaliku arvamuste „pinna“ nii põhjalikult, kui võimalik (Watts ja Stenner, 2012: 58). Käesolevas töös ilmnes, et valimi moodustamine on keerukas protsess - rahvusvahelise uudismeedia uuringu lõpliku Q-hulga kanalite nimekirja kokkuleppimiseks kulus ligi pool aastat ja isegi siis ei suudetud moodustada ammendavat hulka, kuna inimeste arusaamad uudistest on erinevad ja muutuvad pidevalt. Muidugi aeglustas seda protsessi suur uurijate arv erinevatest riikidest. Uurijate arvu miinus tuli välja ka üliõpilaste tööde analüüsimisel. Uuringuid läbi viinud üliõpilasi oli 47, mis tõi vaatamata selgetele juhtnööridele kaasa palju vigaseid ning hooletuid töid. Järeldusena võib öelda, et Q-meetod nõuab uurijalt kui mitte suurt kogemust, siis põhjalikku meetodiga tutvumist ning suurt hoolsust. Andmete kogumine on Q-meetodi puhul küll aeganõudev, ent võib osutuda oodatust huvitavamaks protsessiks, mis meeldib ka uuritavatele. Mitmed uuringus osalejad tõid välja, et kaartide sorteerimine oli meelelahutuslik ning pani hoolega kaasa mõtlema. Vaieldamatult üks raskemaid osi Q-metodoloogilise uuringu juures on andmete analüüs ning tulemuste tõlgendamine. Need, kel puudub varasem kokkupuude SPSS-iga, peaksid selle enne Q-meetodi juurde asumist kindlasti selgeks tegema, et saavutada vilumus – Q-kaarte, mis vajavad sisse kandmist, võib olla palju. Tulemuste tõlgendamine annab uurijale võimaluse näidata oma interpretatsiooniloogikat ning siin on oluline näha detaile ning luua nendest tervikpilt, sest Q-analüüs annab väga palju andmeid. Leian, et Q-meetod sobib Eesti meediamaastikul kasutamiseks küll, sest tema abil saab eristada mitmeid huvitavaid tendentse inimeste meediarepertuaaris. Näiteks eristusid Q-meetodi abil Meema uuringust erinevad tüübid. Meemaga kattuvaid tüüpe oli vähe ning nende omadused ei ühtinud tihti täielikult käesolevas töös välja tulnud tüüpidega — tekkisid n-ö hübriidtüübid. See näitab, et Eesti meediatarbijate repertuaari on raske üheselt kirjeldada — seda tänu inimeste meediarepertuaari killustatusele, mida on tõestanud nii varasemad uuringud kui ka käesolev töö. Lisaks tekkisid ka täiesti uued, selgelt eristuvad tüübid. Esimene neist on väliskanalitele ja rahvusvahelisele uudistele orienteeritud meediakasutaja, kes on haritud ja hea keeleoskusega. Teda iseloomustab soov valida ise tarbitavad kanalid, mitte rahulduda pakutavaga. Teise tekkinud tüübina võib välja tuua traditsioonilise põhjaga uue meedia kasutaja. Tema meediarepertuaar on väga lai, aga ta on selgelt enda jaoks avastanud tänapäevase tehnoloogia (näiteks interneti kiirus, mobiilsus, interaktiivsed artiklid jne) ja hindab seda kõrgelt. Huvitav tüüp on Yadamsuren-Erdelezi määratlusele vastav „kogu internet on uudis“ meediakasutaja. Tema torkab silma ebaühtlase ja juhusliku meediatarbimisega. Töös on läbivalt kõlanud mõte, et inimeste meediarepertuaar laieneb ja killustub pidevalt, seega võib põhjaliku analüüsi jaoks just Q-metodoloogiline meediarepertuaari uurimine olla vajalik ja Meema viiest tüübist ei pruugi piisata, et mõista inimeste keerulist meediakäitumist. Samas, meediarepertuaari killustatus tähendab ka seda, et suurt ja mitmekülgset valimit on keerukas uurida ja Q-meetodi faktoranalüüsil ei pruugigi faktoreid välja tuua – nagu juhtus käesolevas töös, kui püüti korraga analüüsida kõiki kogutud ja sobivaid ankeete. See loob piirangud Q-metodoloogia kasutamisele Eesti meediamaastikul. Selge võimalusena näen siiski meetodi kasutamist teatud kindlate gruppide meediarepertuaari analüüsimisel, et saada põhjalikku ja detailset ülevaadet ühe grupi meediatarbimise harjumustest. Mida põhjalikum on meediatarbijate tüüpide analüüs, seda parema pildi saame eestlaste meediatarbimisest ja selle põhjal võivad meediaga seotud inimesed ka oma arengusuundi paremini planeerida.
Online-osalus ja mitteosalus: Eesti noorte arvamused ja kogemused
(Tartu Ülikool, 2018) Sukk, Marit; Siibak, Andra, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Noorte osalus kui kontseptsioon ning demokraatia põhimõtted on omavahel tihedasti põimunud (Martinson, 2017). Martinson parafraseerib Roger Harti, kes leidis, et riik saab olla demokraatlik ainult selle piirini, kus tema kodanikud on kaasatud, eriti kogukonna ja kohalikul tasandil, ning sellest tulenevalt on vaja järk-järgult suurendada laste ja noorte osalusvõimalusi (ibid.). 2016. aasta noorte arengu indeks osundab aga sellele, et noored üle terve maailma löövad üha vähem formaalsetes osalusviisides kaasa (Commonwealth Secretariat, 2016: 71). Näiteks viitavad andmed sellele, et noored inimesed lähevad valima väiksema tõenäosusega kui vanemad inimesed. Teadlikult või mitte, aga paljud noored hoiduvad valimistest ja teistest formaalsetest osalusviisidest. Seega, formaalne osalus on kahanemas üle terve maailma, mis omakorda avab tee mitteformaalsele osalusele, olgu selleks siis blogimine, ühiskonnakriitiliste artiklite jagamine sotsiaalmeedias või tarbijaaktivism (ibid.). Mitmed uuringud näitavad, et digitaalsed tehnoogiaid pakuvad võimalusi noorte sotsiaalse ja poliitilise osaluse taaselustamiseks (Sipos & Pilkington, 2015: 52). Töö eesmärk oligi välja selgitada, kas ja kuidas toimub noorte osalus digitaalsetes keskkondades. Tegemist oli ühtlasi panusega rahvusvahelisse projekti, mis uuris interneti ohte ja võimalusi noortele. Töö raames viidi läbi neli fookusgruppi, andmeid analüüsi kvalitatiivselt. Fookusgruppidest selgus, et noorte online-osalus piirdub suuresti individuaalse sfääriga, olgu selleks siis blogimine või mõne ühiskonnakriitilise artikli jagamine sõbrale. Avaliku ja sotsiaalse osaluse all mõistsid noored eelkõige oma arvamuse avaldamist erinevatel platvormidel ning nendes sfäärides jääb noorte osalus nõrgaks. Magistritöö üks peamisi tulemusi ongi, et noorte osalus digitaalsetes keskondades on madal, ühtlasi sai kinnitust fakt, et noorte osaluse trend liigub pigem informaalse suunas. Noorte osaluse ja mitteosaluse põhjuseid on erisuguseid. Magistritöö leiud vastasid üldiselt Jansi ja De Backeri (2002) käsitusele, mille kohaselt tagab noorte osaluse tasakaal väljakutsete, võimete ja seotuse vahel. Suurt rõhku pöörati töös mitteosaluse põhjuste välja selgitamisele. Nende hulka kuuluvad näiteks isiklikud tegurid (ebakindlus, hirm); tegurid, mis taanduvad teistele inimestele (ja mõjutavad seeläbi isiklikke põhjusi) aga ka tegurid, mis tuginevad interneti spetsiifikale (inforohkus, turvariskid, anonüümsus). Noorte digitaalne osalus on keerukas protsess, mis sõltub mitmesugustest teguritest. Ühelt poolt tajuvad noored, et osalus, sh internetis, on oluline, ent teisalt ei harrastata digitaalsetes keskkondades tegevusi, mis seostuksid just sellise sotsiaalse ja avaliku osalusega. Uuringu põhjal saab veel väita, et noorte online-osalusmotivatsioon on madal, online-osaluse mõjukust hinnatakse väikseks ja noored ei näe tihti seoseid online-osaluse ja n-ö päriselus toimuva vahel.