Browsing by Author "Sutrop, Urmas, juhendaja"

Now showing 1 - 14 of 14

Colour terms in Turkish, Estonian and Russian: how many basic blue terms are there?
(2018-11-14) Rätsep, Kaidi; Sutrop, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Brent Berlin ja Paul Kay loodud põhivärvinimeteooria sai alguse ideest, et teatud värvinimed on universaalsed. Nad eeldasid, et igas keeles on olemas piiratud arv sõnu värvi tähistamiseks. Neid universaalseid värvinimesid nimetasid nad põhivärvinimedeks. Kas keeles võib olla vaid üks sinine? Eelnevad uurimused kinnitavad, et sinine võib jaguneda kaheks: vene keeles on omaette kategooriad kahele sinise kategooriale, SINIJ ‘sinine’ ja GOLUBOJ ‘helesinine’. Järelikult on ka teisi võimalusi peale üheainsa sinise kategooria. Sinise jagunemine toetab keelelise relatiivsuse teooriat. Kas ka eesti sinine jaguneb (ala)kategooriateks? Kas türgi keeles on samuti kaks sinise kategooriat, nagu eelnevad uurimused (vt Özgen ja Davies 1998) kinnitavad? Vastuse saamiseks küsitleti türgi (N=56), eesti (N=39), ja eestivene (N=30) keelejuhte. Neilt küsiti loetelukatses kõikide värvide kohta, mida nad teavad. Nimeandmiskatses esitati neile ükshaaval värvipaberiga kaetud tahvlikesi küsides: „Mis värvi see stimul on?“. Eesti ja eestivene keelejuhid osalesid loetelu-ja nimeandmiskatse vahe peal ka sorteerimiskatses, kus nad sorteerisid sarnasuse alusel tahvlikesi gruppidesse ja pärast sorteerimist andsid neile gruppidele nimed.
Eesnimed apellatiivsete keelenditena
(Tartu : Tartu Ülikool, 2002) Mäearu, Sirje; Sutrop, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Eesti keele osakond
Eesti keele kultuursõnavara arengujooni – eesti keel kui piirikeel
(2017-11-08) Soosaar, Sven-Erik; Ross, Kristiina, juhendaja; Sutrop, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Eesti keele sõnavara on oma päritolult väga mitmekesine ning selle uurimisel on pikaaegne traditsioon. Väitekirja eesmärk on selgitada, millised on eesti keele kultuursõnavara, sealhulgas vaimuliku kultuuri sõnavara kujunemise peamised tegurid, kuidas mõistete ja neile vastavate terminite kujunemist eesti keeles on mõjutanud kontaktid teiste keeltega ning millist rolli mängib selles eestlaste asuala ajalooline paiknemine mitme kultuurilise (õigeusu, katoliikluse, luterluse), keelelise (soome-ugri ja indo-euroopa) ja poliitilise (Venemaa, Saksa ordu, Rootsi jt) regiooni piirialal. Ühtlasi püütakse täpsustada eesti tüvevara päritolukihte ja nende mahtu tänapäeva teadmiste seisukohalt, võttes aluseks 2012. aastal ilmunud “Eesti etümoloogiasõnaraamatus” sisalduvat materjali. Uurimuses tehakse järeldus, et eesti keele sõnavara ja mõistesüsteemi on seni arvatust tugevamini mõjutanud ja kujundanud välised tegurid, mis ilmneb selles, et laentüvede osakaal eesti tüvevaras on suurem, kui varem arvatud, ning asjaolus, et kontaktkeeled on mõjutanud eesti sõnavara kujunemist suurel määral nii tõlkelaenude kui sõnamoodustuse vallas. Eesti sõnavara päritolu uurimisel on seejuures kombineeritud erinevaid meetodeid, sealhulgas võrdlev-ajaloolist meetodit, tähendusväljadel tuginevat semasioloogilist lähenemist ja vana kirjakeele tekstikriitilist analüüsi. Väitekirja põhiosa moodustavates artiklites võetakse ühelt poolt vaatluse alla üksikute eesti kirjakeele sõnade etümoloogia, kusjuures vaadeldavatest sõnadest kuuluvad armastus, põrgu, päästma ja ristima vaimuliku kultuuri sõnavara hulka ning krunn materiaalse kultuuri sõnavara hulka, ning teiselt poolt analüüsitakse eesti tüvevara etümoloogilist koostist tervikuna.
Elusloodus eesti keeles: prototüüpsus ning abstraktse taksonoomia konstrueerimine
(Tartu : Tartu Ülikool, 2012) Eessalu, Martin; Sutrop, Urmas, juhendaja; Uusküla, Mari, juhendaja; Tartu Ülikool. Üldkeeleteaduse osakond
Isiksuseomaduste sõnavara semantika eesti keeles
(2006) Orav, Heili; Õim, Haldur, juhendaja; Sutrop, Urmas, juhendaja
Lexical knowledge of emotions: the structure, variability and semantics of the Estonian emotion vocabulary
(2003) Vainik, Ene; Sutrop, Urmas, juhendaja
Naissoost isikuga seotud värvisõnad „Eesti rahvalaulude antoloogias“ I–IV
(Tartu Ülikool, 2020) Aalmann, Aliis; Sutrop, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Eesti ja üldkeeleteaduse instituut
Puu- ja põõsakategooria, hiiepuu võimaliku liigi ja metsa kirjeldused tänapäeva eesti keeles
(Tartu Ülikool, 2014) Algvere, Kristel; Sutrop, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Eesti ja üldkeeleteaduse instituut
Sinise ja rohelise värvikategooria piir eesti keeles
(Tartu Ülikool, 2018) Aalmann, Aliis; Sutrop, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Eesti ja üldkeeleteaduse instituut
Tänapäeva eesti keele sugulussõnavara
(Tartu Ülikool, 2013) Klemm, Jürgen; Sutrop, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Eesti keele osakond
Tsitaatsõnade häälduse esitus "Võõrsõnade leksikonis"
(2010-06-21T11:01:37Z) Paet, Tiina; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Eesti ja üldkeeleteaduse instituut; Pajupuu, Hille, juhendaja; Sutrop, Urmas, juhendaja
Värvinimed ungari keeles: põhinimed, nende struktuur ja kujunemine
(2005) Bogatkin, Mari; Seilenthal, Tõnu, juhendaja; Sutrop, Urmas, juhendaja
Võõrainese kinnistumine eesti keeles: keelekorralduslik ja leksikograafiline vaade
(2023-10-11) Paet, Tiina; Sutrop, Urmas, juhendaja; Päll, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Rahva keel ja ajalugu on omavahel seotud: sõnade laenamise kaudu ka nende rahvaste ajalooga, kellega oleme keeleliselt kokku puutunud. Sõnavara on keele kõige muutlikum osa, sest ühiskonna muutused kajastuvad kõige ehedamalt sõnavaras, teis(t)e keel(t)e mõju on tavaliselt kõige märgatavam sõnalaenudes. Siinse leksikoloogiaalase väitekirja uurimisobjekt on eesti keele võõrainese (tsitaatsõnade ja võõrsõnade) kasutamisega seonduv. Väitekirja eesmärk on näidata, mis soodustab võõrsõnade kirjakuju muutumist ja mis seda takistab, ning luua raamistik võõrainese käsitlemisele üldkeele sõnaraamatuis. Praktiline eesmärk on pakkuda eesti keelekorraldusele uuendatud põhimõtteid keelde tuleva võõrainese käsitlemiseks, eeskätt leksikograafilisel esitamisel Eesti Keele Instituudi (EKI) ühendsõnastiku (ÜS) ja 2025. aastal ilmuva ÕSi tarvis. Leksikograafiline esitus tähendab sõnavaraüksuste igakülgset kirjeldamist, mis hõlmab nii sõna vormi, sisu kui ka kasutamist. Asjaolu, et nüüdisaegseid sõnaraamatuid koostatakse veebis, tähendab ühtlasi selle protsessi avalikkust ja sellega kaasnevaid küsimusi. See kõik on kaasa toonud vajaduse uuendada ja sõnastada keelekorralduse põhimõtteid, seal hulgas võõrainese kohanemisega seonduvaid, nt seda, kust jookseb piir aktsepteeritava rööpvormi ja ortograafiavea vahel, kuidas käsitleda rööpseid kirjakujusid ja keelereeglitele mittevastavaid vormistusviise (nt tsitaatsõnade puhul), levinud mugandhääldusi, käändtüüpide segunemist, sõnatähenduste muutumist jms. Tänapäeva leksikograafias ja keelekorralduses lähtutakse küll järjest enam kasutuspõhisusest (nt keeletoimkonna otsustes) ja teadusliku uurimise tulemustest (muudatused ÜSis ja ÕSis 2025), ent seni pole piisavalt uuritud, kuidas normingud toimivad ja millised normingud ei tööta. Siinne väitekiri on osa sellesuunalisest uurimistööst. Peamine uurimismaterjal pärineb sõnastikest (eeskätt võõr- ja õigekeelsussõnastikest) ja sõnastike andmebaasidest, taustamaterjal EKI keelenõu andmebaasist. Väitekirjas on vaadeldud võõrsõnade kirjakuju muutumist saja aasta jooksul ja lähtutud kasutuspõhisest lähenemisviisist. Väitekirja tulemused näitavad, et see, kust läheb piir rööpvormi ja kirjavea vahel, on suuresti tunnetuslik ja kokkuleppeline. Ühest piiri aktsepteeritava keelemuutuse ja õigekirjavea vahel on raske kehtestada, ent kui kasutus näitab paljude keelekasutajate sagedast nö eksimist ühe vormi kasuks, siis on sellel põhjus, mis väärib uurimist. Uurimuse põhjal olen pakkunud hindamisaluse, millele võiks sõnaraamatutöös toetuda: kui norminguvastast varianti on võrreldes normingukohasega kogukasutuses vähemalt 20%, on alust kaaluda rööpvormi aktsepteerimist. Võõrsõnade kirjakuju muutumise olulisemad aspektid on lähtekeel (selle struktuur), laenu kuju lähtekeeles ja vahenduskeeles, laenamise situatsioon ning keelekorraldusotsused. Eesti keel on kõige ulatuslikumalt olnud kontaktis saksa ja vene keelega, suurem osa laentüvevarast on jõudnud eesti keelde saksa keele kaudu. Praegune dominantkeel on inglise keel, mille vahendusel toimub nn taaslaenamine, samuti on see peamine uuslaenude allikas. Väitekirjas olen jõudnud järeldusele, et üldkeele sõnaraamatus, nagu EKI ühendsõnastikus, saab deskriptiivseid ja preskriptiivseid infoüksusi põimida, lisades selgituse või soovituse ajaloo.
Марийская орнитонимическая лексика в этнолингвистическом освещении
(2016-07-05) Yuzieva, Kristina; Seilenthal, Tõnu, juhendaja; Sutrop, Urmas, juhendaja; Kuklin, Anatoli, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Väitekiri käsitleb kujutlusi lindudest traditsioonilises mari kultuuris ja sellega seotud sõnavara. Uurimuse objektiks on mari ornitonüümid, mida on vaadeldud etnolingvistilistes, sotsiolingvistilistes ja onomasioloogilises aspektis. Töö esimesel etapil määratletakse sotsioligvistilise analüüsi tulemusel ornitonüümse sõnavara tundmise määr mari keele idamurde rühmas ja teostatakse ornitonüümide onomasioloogiline analüüs. Esile tuuakse ornitonüümide nominatsiooni põhimõtted: nominatsioon objekti tunnuste järgi (hääl, suurus, väline kuju jms.) ja nominatsioon objekti kaudsete tunnuste järgi (linnu saabumise või äralennu aeg, linnu toitumine, lokaalne seotus jms.). Uurimuse teisel etapil viiakse läbi ornitonüümide semantilis-derivatsiooniline ja fraseoloogiline analüüs. Linnunimed on aluseks inimese (сузиге, sõnasõnalt «metsisepoeg» ʻteismelineʼ), taimede (коракмӧр, sõnasõnalt «varese mari» ʻmaikellukeʼ), haiguste (чывышинча, sõnasõnalt «kana silm» ʻkanapimedusʼ), tikandimustrite (агытан поч, sõnasõnalt «kukesaba»), tarbeesemete (турняшӱй, sõnasõnalt «kure kael» ʻvankri viltune prussʼ) jm. ornitonüümilisteks nimetusteks. Kodu- ja metsikute lindude käitumise vaatlused on aluseks ornitonüümilise komponendiga fraseologismide tekkele, mis peegeldavad inimese välimust, füüsilisi ja psüühilisi omadusi ning inimese tegevuse iseloomu. Ornitonüümilise leksika ja fraseoloogiliste üksuste põhjal loodud semantiliste derivaatide analüüsi tulemusel tõusevad esile kõige iseloomulikumad lindudele omased jooned keeles ja kultuuris. Selliste tunnuste enamik hõlmab lindude reaalseid omadusi (hääl, värv, suurus). Vähem iseloomulikud on tunnused, mis on lindudele antud rahvalike (mütoloogiliste, folkloorsete jne.) ettekujutuste põhjal – halb mälu, võime sündmusi ette ennustada. Töö kolmandas etapis võeti ette katse taastada linnukujundeid maride traditsioonilises kultuuris keeleliste (ka murdeliste) ja rahvaluule andmete järgi. Selgitati välja hulk mari traditsioonis esiletõusvaid kõige ilmekamaid linnukujundeid. Neile linnukujundeile on töös pühendatud 19 ülevaadet: vares, künnivares, hakk, ronk, harakas, öökull, part, hani, luik, kägu, kurg, tuvi, pääsuke, lõoke, vutt, ööbik, kuldnokk, västrik, rähn, kukk, kana. Väitekirja materjali allikad on olnud ilmunud leksikograafilised teosed, etnograafilised kirjeldused, rahvaluuletekstide kogumikud ja autori isiklikud välitööde materjalid. Uurimus on mõeldud fennogristidele ja etnolingvistidele, etnograafidele, folkloristidele, aga samuti kõigile, kes tunnevad huvi traditsioonilise mari kultuuri vastu.