Sirvi Autor "Teppan, Sten" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Eesti Rahvusringhäälingu legitiimsed alused muutumises: praegusaeg ja visioonid
(Tartu Ülikool, 2015) Teppan, Sten; Kõuts-Klemm, Ragne, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Magistritöö „Eesti Rahvusringhäälingu legitiimsed alused muutumises: praegusaeg ja visioonid“ eesmärk on kaardistada organisatsiooni suhtes mõjukal positsioonil olevate inimeste vaateid, kuidas ERR vastaks paremini muutunud keskkonna nõudmistele, ja hinnangute analüüsi põhjal pakkuda välja võimalikud lahendused avalik-õigusliku ringhäälingu legitiimsuse tugevdamiseks. Töö otsib vastuseid järgmistele uurimisküsimustele: millised nägemused eristuvad rahvusringhäälingu rollist ja funktsioonist praegusajas; missuguseid ohte nähakse rahvusringhäälingu legitiimsusele; kuidas hinnatakse vajadust legitiimseid aluseid uuesti põhjendada; millisel positsioonil asub rahvusringhääling antud koostööd tehes; millised probleemid tuuakse välja koostööd takistavate teguritena; missugune on koostöö üle otsustamise protseduur; millistel tasanditel langetatakse valikuid. Mitmed nendest küsimustest kerkisid kevadel 2014 rahvusringhäälingu sporditoimetuse ja spordiringkondade vastasseisus. Ajakirjanduslike valikute konfliktist arenes välja juhtimiskriis, milles meedia alusväärtused (autonoomia, erapooletus jt) põrkusid avalikkuse ootustega ja välise sekkumisega. Konfliktiga seoses arutleti ERRi olemuse ja tuleviku üle teistes meediakanalites – ilmusid artiklid Postimehes, Eesti Päevalehes, Õhtulehes ja Eesti Ekspressis ning arutleti publitsistlikes raadiosaadetes („Olukorrast riigis“ Raadio 2, „Nädala tegija“ ja „Keskpäevatund“ Raadio Kuku, „Rahva teenrid“ Vikerraadio“. Neid kasutati analüüsis. Lisaks viidi märtsis 2015 läbi kuus intervjuud avalik-õigusliku ringhäälingu suhtes mõjukatel positsioonidel olevate inimestega (Daniel Vaarik, Margus Allikmaa, Agu Uudelepp, Andres Jõesaar, Hanno Tomberg, Heidi Pruuli ja Heiki Sepp). Magistritööst selgus, et avalik-õigusliku ringhäälingu funktsioonidest räägitakse ühest küljest ajastuüleses võtmes (erameediast katmata infovälja tugevdamine ja rahvuskultuuri hoidmine), teisest küljest aga tehnoloogiliste ja ühiskondlike muutuste valguses (rahvusringhääling kui julgeolekuressurss ja informatsiooni filtreerija paljude kanalitega keskkonnas). Ohtu ERRi legitiimsusele nähti kahes trendis. Intervjueeritute arvates kasvab poliitikute soov kontrollida ERRi toodetud informatsiooni. Politiseerituse kuvand raskendab avalikkuse tunnustusel põhineva legitimatsiooni saavutamist. Teise ohuna toodi välja ERRi väidetav suund konkurentsile ja sellega kaasnevad küsitavused avaliku meediateenuse põhiprintsiipide järgimise osas. Intervjueeritavate arvates näitab ERRi kõrge usaldusväärsus ühiskonnas, et tema legitiimsed alused ei vaja uuestisõnastamist. Rahvusringhäälingu puhul eristus neli rohkem või vähem passiivset koostööpositsiooni: a) ERR kui valikutegija (organisatsiooni valik, keda ja kui palju kajastada); b) ERR kui vastanduja (ei luba välist sekkumist, tuues ettekäändeks sõltumatuse); c) ERR kui reageerija (aktiviseerub ainult kriitika peale); d) ERR kui ootaja (vastutus koostöö õnnestumiseks pannakse partnerile, kes peab eelnevalt tõestama enda legitiimsust). Intervjuude põhjal võib ERRil koostöösuhete arendamise juures välja tuua kaks takistust: kartus avatusega kaasneva sõltumatuse vähenemise või kaotamise ees, ning sisulise ja tehnilise kvaliteedi tagasiminek. Koostöö üle otsustamise protseduuri kirjeldamisel on asjatundjad üksmeelel, et see peaks olema toimetuse- ja programmijuhi kompetents. Hinnangud sellele, kuidas otsustamise protseduur praktikas toimub, lähevad lahku. Erinevad seisukohad valitsevad küsimuses, kas ja mil määral sekkub protseduuri organisatsiooni juhatus. Analüüsides vajadust leida avalikkusest liitlasi teeb autor ettepaneku rakendada Eesti avalik-õigusliku ringhäälingu legitiimsuse tugevdamiseks kaasavat eelarvet. Intervjueeritavad jäid avalikkuse kaasamise otstarbekuses erinevatele seisukohtadele.
Organisatsiooni funktsioonide ja toimetaja rollide muutumise tajumine rahvusringhäälingus pika staažiga ajakirjanike käsitluses
(Tartu Ülikool, 2013) Teppan, Sten; Lõhmus, Maarja, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli uurida avalik-õigusliku ringhäälingu funktsioone ja ajakirjaniku rolli muutumise tajumist pika staažiga töötajate puhul. Soovisin leida vastused küsimustele, kuidas tunnetavad ajakirjanikud Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni, praeguse ühendorganisatsiooni Eesti Rahvusringhääling ühiskondlikke funktsioone ning millisena nähakse ajakirjaniku panuse arengut ajas. Uuritav periood jagunes kolmeks: nõukogude aeg, taasiseseisvumise aeg ja vabariigi aeg. Analüüsiks vajalike andmete kogumiseks kasutasin meetodina semistruktureeritud intervjuud ja dokumendianalüüsi. Töö õnnestumise eelduseks oli adekvaatne valim. Kaasasin protsessi staažikad ringhäälingutöötajad, kelle puhul võis eeldada tahet ja võimet muutusi kolme perioodi jooksul sõnastada. Nende hulka kuulusid mõned endised, aga enamjaolt praeguseni praktiseerivad ajakirjanikud ja toimetajad. Terviku parema tunnetamise huvides avardasin uuringut ajastu erinevuste tuvastamise kõrval veel kahe mõõtmega. Esiteks, televisiooni ja raadio kui McLuhani järgi külma ja kuuma meediumi15 erinev iseloom. Teiseks, valdkondade (poliitika, sport, lastesaated jne) spetsiifika. Nõnda olid valimisse pääsenud 11 ajakirjaniku-toimetaja seas esindatud nii tele- kui raadiotöötajad, kes omakorda jagunesid viie eri valdkonna spetsialistideks. Intervjuude analüüsimise järel võib märkida, et ajakirjanike seas on avalik-õiguslikkusele kolm peamist tõlgendusviisi: müstifitseeriv, normatiivne ja praktilisi ülesandeid rõhutav. Viide müstifitseerivale tõlgendusviisile on näiteks institutsiooni võrdlemine rahvusraamatukoguga kui millegi kõrge ja eetilisega. Normatiivset lähenemist on märgata mõttekäigus, et ERR peab õpetama õigesti elama, süvendama teatud mõttelaadi. Kui tsiteerida Peeter Kaldret, siis kodanikke „õigel rajal hoidma“. Ning kolmandaks praktilised ülesanded nagu informeerimine, eesti keele ja kultuuri kaitsmine ja säilitamine. Kuigi funktsioonide sõnastamisel ei jäädud hätta, võib toonist, mil moel seda tehti, välja lugeda muret või nõutust rahvusringhäälingu ühiskondliku positsiooni ja väärtuste suhtes. Turumajanduslikus situatsioonis 1990. aastate alguses sai analüüsiobjektiks avalik-õigusliku ringhäälingu sisuline enesemääratlus. Intervjueeritavad viitasid nende jaoks uuele nähtusele nagu konkurents, seda nii organisatsioonisiseselt kui –väliselt. Ringhäälingustruktuurides tekkis konkurents toimetuste süsteemi asendamisel produtsentide süsteemiga. Erakanalite saabumine tõi meediaturule uued standardid, mille mõjudest ei jäänud puutumata ka Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni programm. Ajakirjanike arusaam on, et nõukogude ajast pärit ringhäälingu tugev hariduslik roll taandus tasapisi, esile tõusis meelelahutuslik roll. Kui kommertslik erameedia on sundinud ringhäälingut end uuesti määratlema ühiskondlike väärtuste positsioonilt, siis interneti massiline levik sunnib üle vaatama meedia olulisemate kriteeriumite hulka kuuluvat operatiivsust. Üks on kindel – minevikus asendamatust infoallikast on tänaseks kujunenud üks alternatiividest paljude hulgas. Lisaks ajakirjanike tõdemus, et raadio pretendeerib olulise ja operatiivse meediumi staatusele tänapäeval vaid kriisisituatsioonides. Seega – rahvusringhäälingu roll on pisenenud nii infokandjana kui operatiivse allikana, leiavad ajakirjanikud. Rääkides ajakirjaniku ja toimetaja rollist, tajuvad intervjueeritavad, et nõukogude ajal ringhäälingut iseloomustanud elu korraldav roll on poliitilise süsteemi muutudes hääbunud. Toimetaja, kelle funktsioon nõukogude ajal oli autori ja peatoimetaja vahendamine, n-ö padjaks olemine, on struktuurimuudatuse tõttu organisatsiooni sees ametite hierarhiast toonases tähenduses kadunud. Nii nagu võib täheldada kogenud ringhäälingutöötajate mõningast nõutust ERR-i ühiskondlike funktsioonide suhtes, on selgelt märgata murelikkus seoses tendentside ja arengutega organisatsiooni sees. Ilmselt ei saa õhkkonda päris terveks pidada, kui räägitakse ERR-i muutumisest ametnike asutuseks, kus bürokraatia tase on kõrgem kui enne taasiseseisvumist. Tõenäoliselt mõjutab tugeva meeskonnavaimu kaudu defineeritud nõukogude aegse õhustiku jahenemist ka juba mainitud struktuurimuutusest tingitud sisemise konkurentsi võimendumine. Võimalik, et siit tuleks otsida põhjust, miks rahvusringhäälingu puhul räägitakse ühendatud, aga mitte ühtsest organisatsioonist.