Browsing by Author "Torop, Peeter, juhendaja"

Now showing 1 - 19 of 19

Aeglane film: tunnused, vahendid ja narratiivne struktuur
(Tartu Ülikool, 2016) Rood, Kadri; Torop, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Aegluse poeetika filmis
(Tartu Ülikool, 2013) Rood, Kadri; Torop, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Cultural specification in translation: study of "The conference of the birds"
(Tartu Ülikool, 2014) Tavakoli, Fatemeh; Sütiste, Elin, juhendaja; Torop, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Cyrano de Bergerac — intersemiootiline tõlge
(Tartu Ülikool, 2016) Peiker, Randy; Torop, Peeter, juhendaja; Pappel, Kristel, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Digital books in literary education: a semiotic approach to analysis
(Tartu Ülikool, 2016) Milyakina, Alexandra; Torop, Peeter, juhendaja; Ojamaa, Maarja, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Digitalization of literary education in the context of cultural autocommunication
(2020-11-02) Milyakina, Alexandra; Torop, Peeter, juhendaja; Ojamaa, Maarja, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Vaatamata levinud arvamusele on noorte inimeste kirjanduselu aktiivsem kui kunagi varem. Kirjandusega suheldakse lihtsalt viisidel, mis ei pruugi alati laiemat tunnustamist leida. Digiajastul hõlmab kirjandusharidus erinevates meediumites loodud metatekstide mitmekesises võrgustikus navigeerimist ja nende pinnalt terviku integreerimist. Algtekstide esialgsel kujul lugemise asemel hangitakse selle kohta teadmisi nt ekraniseeringute, meemide, videomängude või isegi YouTube’i kommentaaride vahendusel. Verbaalsele, lineaarsele ja üksikautorluses trükiraamatule vastukaaluks on digitaalsed tekstid multimodaalsed, mittelineaarsed ja koosloomelised. Tekstide kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete omaduste muutuste kõrval on digitaliseerumine kaasa toonud nihked ka kirjandusharidust puudutavates sotsiaalsetes suhetes - loojad ja vastuvõtjad segunevad, kõike teadvatest õpetajatest saavad juhendajad iseseisvas teadmiste omandamise protsessis. Sellist olukorda võib vaadelda kultuurilise plahvatushetkena, kuid käesolev töö keskendub vastasküljele -- pidevale muutusele. Väitekiri käsitleb kirjandushariduse muutumist erinevate nurkade alt. Esiteks vaadeldakse eelnimetatud metatekstide rakendatavust kirjanduse õpetamisel. Teiseks sünteesitakse Tartu-Moskva semiootikakoolkonna ning multimodaalsuse uuringuid analüüsimaks kirjandusharidust nii kultuurilise autokommunikatsiooni kontekstis kui läbi sotsiaalsete suhete prisma. Viimaseks pakutakse välja pedagoogilisi ja tehnoloogilisi lahendusi, et ületada formaalse kirjandushariduse ja igapäevaste digitaalsete praktikate vahelist lõhet. Väitekirjas lähenetakse uurimisküsimustele eksperimentaalselt ning töö aluseks olev empiiriline materjal pärineb autori osalusel valminud digitaalselt õppeplatvormilt Haridus Ekraanil ja selle kasutamiskogemustest.
Fairy tales in transmedia communication: fanfiction
(2020-01-17) Menise, Tatjana; Torop, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Traditsioonilised Euroopa muinasjutud nagu „Tuhkatriinu“, „Uinuv kaunitar“ või „Lumivalgeke“ on tuntud pea kõikjal maailmas. Sageli mõtestatakse neid tekste kui universaalsete väärtuste kandjaid, mida kultuuris üha uuesti korratakse, tõlgitakse erinevatesse keeltesse ja jutustatakse ümber uutes kontekstides ja kõikvõimalikes žanrites. Käesolevas väitekirjas otsime vastust küsimusele: Kuidas taolised lood üldises kultuuri dünaamikas muutuvad? Kuna muinasjutud eksisteerivad kaasajas väga erinevates variatsioonides pakuvad need suurepärast materjali, et paremini mõista ümberjutustamise protsessi olemust kultuuris. Kultuuris toimub pidev tekstide ümbertöötamine. Tähtsate ja kõigile tuntud lugude kordamine ja ümberjutustamine meenutab omamoodi keerulist mängu, milles erinevad autorid otsivad tekstidest varjatud tähendusi, katsetavad uusi väljendusviise või lihtsalt testivad juba laiemale avalikkusele tuttavate ideede aktuaalsust uutes kontekstides. Tänapäeval ei ole uute interpretatsioonide loomine enam vaid „professionaalsete“ autorite pärusmaa. Erinevate tõlgenduste võrgustikku täiendavad üha enam „amatöörautorid“ (ehk teisisõnu fännikirjanduse autorid); lisaks jutustatakse lugusid ümber ärilistel eesmärkidel ning suur osa ümberjutustustest leiab aset ka osaluskultuuri piirialadel. Publiku osalemine loometegevuses muudab kultuuri heterogeensemaks, kutsudes esile uusi kunstilisi praktikaid ja dialoogivõimalusi. Ühtlasi pakub fännikirjandus rikkalikku materjali uurijale, mille abil kujundada terviklikum ja nüansseeritum arusaam sellest, kuidas lood muutuvates kultuurikontekstides eksisteerivad. Doktoritöös vaatleme me ümberjutustust kui semiootilist probleemi ja modelleerime seda kui kommunikatsiooni inimeste, tekstide ja kultuuride vahel. Antud töö puhul ei ole eesmärgiks vaid üksikute süžeede analüüs, vaid püüame selgitada, kuidas toimub kultuuri transmeedialine kommunikatsioon ehk kuidas suhestuvad omavahel erinevates kultuurikeeltes kirjutatud tekstid kultuuri mentaalsel tasandil ja autori/publiku teadvuses. Peamiseks uurimismaterjaliks on vene fännikirjandus, mis on pühendatud Hans Christian Anderseni kirjapandud „Lumekuningannale“ (1844) kui klassikalisele muinasjutusüžeele. Väitekiri koosneb sissejuhatavast osast ja viiest originaalartiklist, mis on avaldatud viimase viie jooksul minu doktoriõpingute käigus.
Kodu ja kodutus Peeter Urbla filmis "Ma pole turist, ma elan siin"
(Tartu Ülikool, 2014) Maandi, Helen; Torop, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Lev Vygotsky’s approach in the contemporary semiotic research of learning, meaning-making and inner speech
(2022-07-15) Fadeev, Aleksandr; Torop, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö eesmärgiks on selgitada kaasaegse kultuuri juurutatud märkide ja märgisüsteemide rolli inimese kognitiivsete ja psühholoogiliste funktsioonide kujundamisel. Samuti rõhutab töö Lev Võgotski uurimissuuna aktuaalsust ja olulisust õppimise, tähendusloome ja sisekõne käsitlemisel tänapäevases semiootikas. Väitekirja esimene osa keskendub kaasaegse kultuuri märkide ja märgisüsteemide rollile õppimises, meeldejätmises ja tähendusloomes. Töös näidatakse uue meedia keskkonnas tekkinud märgisüsteemide pädevuse väärtust hariduse, psühholoogia ja arengu seisukohast. Kultuuri märgisüsteemide valdamine kognitiivsete tööriistadena pakub noortele õppijatele võimaluse kasutada neid vahenditena oma käitumise reguleerimiseks, teadmistele ligipääsemiseks ning tähendusliku dialoogi alalhoidmiseks kultuuris ja kultuuriga. Võgotski ja kultuurisemiootilise lähenemise rakendamine hariduslike metodoloogiate arendamiseks on võimaldanud luua õpikeskkonna, mis toetab digikultuuri märgisüsteemide omandamist kognitiivsete tööriistadena. Väitekirja argumentide toetamiseks toodud tõendusmaterjal pärineb autori osalusel TÜ transmeedia uurimisrühma poolt arendatavalt digiplatvormilt "Haridus ekraanil". Doktoritöö teine osa käsitleb sisekõnet näitena kultuuriliste märgisüsteemide, eelkõige loomulike keelte, kasutamisest kognitiivsetes ja psühholoogilistes funktsioonides. Arutluse all on sisekõne olulisus erinevates tähendusloomelistes protsessides. Seejuures ei piirduta sisekõne rolliga vaid igapäevaelu nähtuste mõistmisel, vaid käsitletakse selle osalust ka loomingulistes ja kunstilistes protsessides. Väitekiri põhjendab kaasaegse kultuuri arengu mõju sellele, kuidas individuaalne sisekõne ilmneb kultuuris kunstiliste tekstide kaudu, ning püstitab hüpoteesi digikultuuri mõjust sisekõne struktuurile ja fenomenoloogiale.
Mehe kuvand õllereklaamides Saku Originaali näitel
(Tartu Ülikool, 2013) Horm, Kädi; Torop, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
The myth of mythology: a semiotic reading of The Marriage of Cadmus and Harmony
(Tartu Ülikool, 2013) Salvoni, Montana; Torop, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Personaalse fotograafia funktsioonid kaasaegses visuaalkultuuris
(Tartu Ülikool, 2016) Tammeaid, Nele; Torop, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Pictorially simplified images as machine vision design tool: semiotics approach
(2017-07-04) Netchvolodov, Gleb; Torop, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesolevas väitekirjas modelleeritakse redutseeritud arhitektuuriga graafiliste kujutiste (RPA – Reduced Pictorial Architecture) võimalikke kasutusviise keeruliste ja abstraktsete mõisteliste kategooriate representeerimisel. Tehisintellekti arendus on võimatu ilma masinnägemise kui arvutite peamise vastuvõtukanali uuringuteta ja semiootiline lähenemisnurk antud probleemile avab uusi võimalusi masinnägemise instrumentide väljatöötamisel. Tänapäeval on masinnägemise disaini uuringud ja arendustöö koondunud peamiselt neuro- ja biomehaanika ja teiste nö täppisteaduste valdkonda. Semiootika ja eelkõige visuaalsemiootika kaasamine võimaldab teoreetiliselt mõtestada ja praktiliselt teostada graafiliselt redutseeritud kujutiste disaini strateegiat, mis analüüsib väljendus- ja sisuplaani, formaalsete ja semantiliste elementide kombinatoorikat. RPA-d käsitletakse kui teatud märgitüüpi, milles teadete edastamise ja nende tõlgendamise mehhanism väljub kujutise sisese plastilise keele ja kitsa semantilise konteksti raamest.
Raimond Valgre Eesti kultuurimälus lavastuse "Autori surm" näitel
(Tartu Ülikool, 2014) Sieberk, Liina; Torop, Peeter, juhendaja; Ojamaa, Maarja, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
The role of structure of accentuation in memorizing of narrative texts
(Tartu Ülikool, 2013) Sobchuk, Oleg; Torop, Peeter, juhendaja; Grišakova, Marina, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Semiotic Aspects of Historical-Comparative Linguistics and Linguistic Paleontology
(Tartu Ülikool, 2015) González Fernández, Jorge; Torop, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Semiotics of Nature Representations: On the Example of Nature Writing
(2017-06-06) Tüür, Kadri; Kull, Kalevi, juhendaja; Plath, Ulrike, juhendaja; Torop, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Töö eesmärgiks on avada uusi perspektiive looduskirjanduse uurimisel, kombineerides selleks semiootika ja ökokriitika vahendeid. Tartu-Moskva koolkonna semiootikutelt pärinevad primaarsete ja sekundaarsete modelleerivate süsteemide mõisted. Primaarseks modelleerivaks süsteemiks on nende käsitluses keel kui vahendatud inimsuhtluse põhiline vahend. Sekundaarsed modelleerivad süsteemid nagu kirjandus, film ning paljud teised kunstilise väljenduse liigid põhinevad keelel kui märgisüsteemil, tegeledes meid ümbritseva maailma kunstilise modelleerimisega. Ameerika semiootik Thomas A. Sebeok osutas, et neile, puhtalt inimliigile omastele modelleerivatele süsteemidele, eelneb nii inimeste kui teiste loomade puhul zoosemiootilise modelleerimise tasand, mis põhineb meie tajudel ja kehalisel kogemusel maailmaga suhestumisel. Jakob von Uexkülli mõistet kasutades põhineb zoosemiootiline modelleerimine omailmal (Umwelt) ehk liigispetsiifiliste taju- ja mõjuorganite koostoimel loodaval arusaamal oma keskkonnast ning sellega suhestumise viisidest. Seega võime lähtuda tõdemusest, et modelleerimine on igasuguse mõtestamis- ja kujutamistegevuse alus. Mudel on kommunikatsioonivahend, mis võimaldab nii kunstilist kui teaduslikku infoedastust. Inimliigile omane modelleerimine toimub peaasjalikult loomuliku keele ning selles keeles esitatavate representatsioonide abil. Representatsiooni all mõistan käesolevas töös keskkonna vahendatud esitamist inimkeele kasutamise erijuhu – kirjanduse – vahenditega. Oma töös uurin kirjanduse spestiifilist alaliiki – looduskirjandust. Eesti looduskirjandus kitsamas mõttes on algupäraselt eesti keeles kirjutatud dokumentaalproosa, mis põhineb autori isiklikel looduskogemustel ning loodusteaduslikul informatsioonil ja annab seda edasi kirjanduslikus keeles. Looduskirjandus on tekstuaalse ülesehituse põhimõtetelt sarnane ilukirjandusega, mistõttu teda saab uurida kirjandusteaduslike vahenditega, nagu seda teeb ökokriitika. Erinevalt kirjandustekstist suunab looduskirjandus oma lugejat tekstist läbi, tagasi selle reaalse (loodus)keskkonna juurde, mida tekstis on kujutatud. Iga tekst sisaldab varjatud või vähem varjatud kujul alati ka zoosemiootilise modelleerimise tasandit: tajud, teiste liikide omailmad, liikumis- ja toitumisviisid jm. Biosemiootika aitab seda kihistust nähtavaks teha. Lisaks on töös kasutatud ka teiste distsipliinide abi (botaanika, ajalugu). See ajendab töö viimases osas mõtisklusi distsipliinideülese koostöö võimalustest suunaga keskkonnahumanitaaria poole, et anda oma panus globaalsete keskkonnaprobleemide lahendamisse. Semiootilise mõttevahetuse seisukohalt on oluline töös esitatud mõistete tekst, omailm, mudel ja representatsioon omavaheline suhestamine näitamaks, kuidas looduskirjanduses nende abil tähendusi luuakse. Representatsiooni mõiste lähivaatluse abil jõuame parema arusaamani inimese kui liigi tähendusloomepraktikatest, aga ka nende kasutamisest liikideüleses kommunikatsioonis.
Towards complexity thinking with Juri Lotman: modelling cultural dynamics in educational systems
(2023-07-11) Rickberg, Merit; Torop, Peeter, juhendaja; Salupere, Silvi, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Haridussüsteemides nähakse sageli olulist platvormi globaalsete probleemide lahendamiseks ning ühiskondlike muutuste juhtimiseks. Samas ei pruugi haridusvaldkonnas toimuvad protsessid alati kulgeda lineaarselt õppekavadest soovitud muutusteni ühiskonnas. Vaatamata kõikvõimalikele püüdlustele planeerida, juhtida ja mõõta hariduse mitmetasandilisi protsesse võivad need siiski viia ootamatute tulemusteni. Üks võimalus taolisi arenguid kirjeldada on modelleerida haridust kui kompleksset süsteemi. Komplekssüsteemide uuringud pakuvad raamistikku, mille abil on võimalik mõtestada süsteemi osade vahelisest mittelineaarsest vastastikmõjust tingitud ennustamatust. Kuigi osade vaheliste keeruliste seoste kirjeldamine ei võimalda meil paremini ennustada täpseid arengusuundi, võib see aidata tuvastada muutuste mustreid sellistes süsteemides. Problemaatiline tundub aga olevat see, et komplekssuse mõistmise raamistikud on peamiselt inspireeritud loodus- ja täppisteaduste valdkondades tehtud uuringutest. Ehkki kõiki kompleksseid süsteeme saab kirjeldada mõningate ühiste põhimõtete alusel, on nende süsteemide käitumises ka suuri erinevusi, sõltuvalt sellest, kas me vaatleme komplekssust füüsilistes süsteemides või kultuuris. Doktoritöö käsitleb Juri Lotmani semiootilise teooria potentsiaali kultuuri kui kompleksse süsteemi eripära täpsustamiseks. Juri Lotmani kultuurisemiootikast tulenev komplekssuspõhine lähenemine suudab hoida kultuuri staatilis-dünaamilist mõõdet paradoksaalses pinges ning selle kaudu käsitleda ühtaegu nii lineaarseid protsesse kui ka ennustamatuid arenguid, vaadeldes neid üksteist vastastikku tingivatena. Doktoritöö selgitab, kuidas Lotmani komplekssusraamistik võimaldab modelleerida kultuuridünaamika ja kultuuri struktuurilise korralduse vahelist suhet ning võib seega pakkuda väärtuslikku sisendit haridusvaldkonna jaoks, kus küsimus erinevate mudelite suutlikkuse kohta soovitud muutuste esilekutsumiseks on kriitilise tähtsusega.
Transtekstuaalsus filmianalüüsis
(Tartu Ülikool, 2014) Strohm, Jürgen; Torop, Peeter, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut