Sirvi Autor "Truuver, Karin" järgi

Tulemuste filtreerimiseks trükkige paar esimest tähte
Nüüd näidatakse 1 - 1 1
  • Pisipilt
    Kirje
    Ostracod associations of the Ordovician–Silurian boundary interval in Baltoscandia
    (2021-04-16) Truuver, Karin; Meidla, Tõnu, juhendaja; Tinn, Oive, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
    Ostrakoodid on Alam-Ordoviitsiumist pärinevad pisikesed, ~0.5–2 mm pikkused koorikloomad. Kuna nad on tugevasti seotud settekeskkonnaga, on nende fossiilid heaks abivahendiks paleokeskkondade rekonstrueerimisel, kuid siiski kasulikud ka biostratigraafilisetes korrelatsioonides. Ordoviitsiumi ajastu lõpus toimus suur Hirnanti jääaeg ja leidis aset ka samaaegne väljasuremissündmus, mis avaldas ostrakoodidele väga tugevat mõju. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli uurida Balti Paleobasseini (BPB) ostrakoodikoosluste taksonoomilist koosseisu ja muutusi Hilis-Ordoviitsiumis, vahetult enne Hirnanti jääaega, selle kestel ning peale selle lõppu. Ökoloogiline kriis tõi BPB ostrakoodikooslustes kaasa suured muutused. Basseini madalaveelist osa asustanud kooslus asendus endeemse, küllaltki liigivaese Medianella aequa ostrakoodikooslusega. Basseini sügavama osa ostrakoodikoosluse vahetas välja uus, külmaveeline Harpabollia harparum’i ostrakoodikooslus, mida peetakse laiemas mõttes kosmopoliitse Hirnantia fauna – spetsiifilise, Hirnanti jääajale iseloomuliku koosluse – osaks. Jäätumisjärgsel ajal BPB-i asustanud ostrakoodikooslus oli äärmiselt liigivaene, koosnedes vaid mõnest kõige kõrgema taluvusega ostrakoodiliigist. BPB-i ostrakoodikoosluste leviku ajaliste raamide täpsustamiseks kasutati käesolevas doktoritöös ka stabiilse süsiniku isotoopanalüüsi (δ13C ehk 13C/12C suhe, mida väljendatakse promillides). Merevees lahustunud anorgaanilise süsiniku δ13C kajastab muutusi mere süsinikuringluses. δ13C väärtuste tõus viitab muutustele, mis on tingitud CO2 taseme langusest atmosfääris. Sellised muutused loovad soodsad tingimused liustike arenguks. Kiire δ13C väärtuste tõus ja nende järk-järguline langus Hilis-Ordoviitsiumis peegeldab otseselt jäätumise arengut ja vastavaid meretaseme kõikumisi Hirnanti jääajal. Hirnanti jääaja ja väljasuremissündmuse vahel ei ole nii selget põhjuslikku seost, kui esmapilgul tundub. Enamikus käesoleva töö raames uuritud läbilõigetes hakkasid ostrakoodikooslused vaesustuma juba enne δ13C väärtuste järsku tõusu. See tähelepanek on kooskõlas varasema uurimusega, mille kohaselt Hirnanti massväljasuremine algas tõenäoliselt juba veidi enne jäätumise algust. Jäätumisjärgse ostrakoodikoosluse ülim liigivaesus viitab sellele, et tõenäoliselt on see pigem Hilis-Ordoviitsiumi nn. jäänukkooslus kui Vara-Siluri taastumiskooslus, nagu seni arvatud. Töö tulemused kinnitavad vajadust nihutada Ordoviitsiumi-Siluri piiri Baltoskandia piirkonnas ülespoole.