Sirvi Autor "Ulst, Ingrid" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

Balancing the Rights of Consumers and Service Providers in Electronic Retail Lending in Estonia
(2011-09-27) Ulst, Ingrid
Käesoleva uurimuse eesmärgiks on otsida kinnitust väidetele, et elektrooniliste laenudega seotud ettemaksukaartide pakkumisel säilib tarbijakaitse tase; et elektrooniliste tarbijalaenude reguleerimisel Eestis on tarbijakaitse ja ettevõtlusvabaduse tasakaalustamise peamisteks kitsaskohtadeks klientide tuvastamise nõuded ja krediidi kulukuse määrale ülempiiri seadmine; ja et krediidi kulukuse määra piiramine riivab ülemääraselt teenusepakkujate põhiseadusega kaitstud ettevõtlusvabadusõigust. Laenuga kombineeritud ettemaksukaarti peaks õiguslikult käsitlema kui e-raha. Elektrooniliste laenude muutmine veelgi innovaatilisemaks nende kombineerimise kaudu ettemaksukaartidega kätkeb endas täiendavaid riske, kuid kuna sellega kaasnevad ka täiendavad avalik-õiguslikud piirangud kaardi väljastajatele kui reguleeritud ettevõtjatele, siis tarbijakaitse tase ei halvene. Kliendi isiku tuvastamise nõuete osas vaadati kohustust tuvastada esmakordselt ärisuhte loomisel kliendi isik viibides kliendiga samas kohas algselt kui ebamõistlikku takistust teenuste pakkumise vabadusele: see nõue kehtestati rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eesmärgil, samas kui väikesemahulised tarbijalaenud ei ole rahapesu- või terrorismi rahastamise riskiga tehingud. Jätkuanalüüs näitas aga, et vajadus vältida anonüümsust ja nende ohtlike kuritegude riski ning kaitsta kaasnevat suurt avalikku huvi õigustab äritegevuse iseloomust sõltumatult isikute õiguste piiramist. Seega on vahetu isikutuvastamise nõue proportsionaalne. Elektrooniliste tarbijalaenude valdkonnas kohaldatavatest olulisematest tarbijakaitsemeetmetest on krediidi kulukuse määra piiramine peamiseks kitsaskohaks, sest sisaldab tõendamiskoormuse ümberpööramist: kui laenuandja pakub laenu kõrgema krediidi kulukuse määraga kui etteantud ülempiir ja laenusaaja lepingu vaidlustab, siis peab laenuandja tõendama, et leping ei ole sõlmitud vastuolus heade kommetega ega seetõttu tühine. Üheks lähtekohaks laenuandja tõendamiskoormuse ulatuse määratlemisel võiks olla tuginemine mõistlikkuse ja tõhususe põhimõtetele. Vastavalt võiks laenuandjalt oodata, et ta tuvastaks hoolikalt laenusaaja profiili, selgitaks välja tema arusaamise ja tahte tehingu tegemiseks ning veenduks tema maksevõimes. Teenusepakkujale seatud ulatuslik, aga selgelt määratlemata tõendamiskoormus on tekitanud arutelu krediidi kulukuse piirangu võimalikust vastuolust põhiseadusega. Piirang riivab ebaproportsionaalselt teenusepakkujate põhiseadusega kaitstud ettevõtlusvabadusõigust. Esiteks, piiratakse sellega teenusepakkujate sissetulekut, vähendades seeläbi ettevõtlusvabadusõiguse majanduslikult mõistliku teostamise võimalust. Teiseks võib ettevõtlusvabadusõiguse teostamise piiramine mõjutada SMS-laenude parameetreid, vähendades teenuse tarbijasõbralikkust ja seeläbi kaudselt piirata tarbijate lepinguvabadust. Viimaseks, vastutustundliku laenuandmise põhimõtte kõrval peaks elektrooniliste tarbijalaenude keskseteks põhimõteteks olema ka vastutustundlik laenuvõtmine ja teadlikud tarbijaotsused, mis võimaldavad informeeritud tarbijatel kanda täit vastutust oma otsuste eest. Krediidi kulukuse piiramise asemel võiks pidada kohasemaks kõrgeid tarbijate teavitamise, olulise info avalikustamise ning vastutustundliku turundamise nõudeid, mis samas loovad eelduse vastutustundliku laenuvõtmise realiseerumiseks.