Browsing by Author "Vaaro, Ilmar, juhendaja"
Now showing 1 - 20 of 20
Results Per Page
Sort Options
Item Aastate 1918-1940 eestikeelsed haridus- ja kasvatusalased raamatud: bibliograafia : diplomitöö(Viljandi : Viljandi Kultuurikolledž, 2003) Plaksi, Sille; Vaaro, Ilmar, juhendajaItem Aastatel 1918-1940 ilmunud eestikeelsete separaatide bibliograafia(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 1996) Solo, Külli; Vaaro, Ilmar, juhendaja; TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia. Infohariduse osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkondItem Alutaguse valla rahvaraamatukogude areng haldusreformi kontekstis(Tartu Ülikool, 2019) Toss, Jaana; Vaaro, Ilmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutItem Andmebaas „Eesti Vabariigi ajal (1918–1940) ilmunud eestikeelsed separaadid“(Tartu Ülikool, 2024) Saukonen, Marina; Vaaro, Ilmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutLõputöö eesmärgiks oli koostada andmebaas Eesti Vabariigi ajal (1918–1940) ilmunud eestikeelsetest separaatidest ja koondunud andmete esmane analüüs. Andmebaas sisaldab infot nende arvukuse, jaotumise kohta väljaannete järgi ning kirjeldab nende omadusi. Vajadus andmebaas koostada tekkis lõputöö käigus, kui selgus, et olemasolev info separaatide kohta on minimaalne ning eelnevates projektides ja uuringutes kasutatud allikad on ajas ammendunud või enam ei eksisteeri. Selle teadmislünga täitmiseks loodi andmebaas kaasaegsete separaatide andmetega. Töös kasutati sekundaarandmeid teoreetilise tausta avamiseks ja praktilises osas e-kataloogi ESTER, mis on Eesti suuremate raamatukogude ühiskataloog. Töö teostamise käigus tegeles projekti autor Exceli tabeli kavandamise, andmete kogumise, andmete sisestamise ja andmeanalüüsiga. Eelnev aitas täita lõputöö püstitatud eesmärgid ja ülesanded, andes ülevaate Eesti Vabariigi ajal (1918–1940) ilmunud separaatide koguarvukusest, nende jaotumisest väljaannete vahel ning omadustest. Andmebaasist saab ülevaate, et Eesti Vabariigi ajal (1918–1940) ilmus kokku 2129 eestikeelset separaati. Nendest 1451 (68%) ilmus ajakirjandusest, 370 (17%) jätkväljaannetest ja 308 (14%) raamatutest. 51% separaatidest pärines rakendusteaduste valdkonnast (UDK 6). Kõige enam ehk 211 separaati ilmus 1938. aastal. Enim trükiti separaate Tartu ja Tallinna trükikodades, Tartus 1753 ja Tallinnas 312 separaati. Nimekirjas olevatest separaatidest trükiti enim ehk 690 K. Mattieseni trükikojas. Mahult olid üle poolte 5–15 leheküljelised ning 38% separaatidest sisaldas võõrkeelset kokkuvõtet. Koostatud andmebaasi abil on võimalik põhjalikult uurida ja analüüsida separaatide jaotumist väljaannete kaupa ning kirjeldada nende omadusi. Võib öelda, et koostatud andmebaas täidab olulise tühimiku vabariigi ajal ilmunud separaatide kohta, pakkudes ajakohaseid ja täpseid andmeid edasisteks uurimusteks.Item Árpád Arderi raamatukogu ja selle bibliofiilsed osised(Tartu Ülikool, 2022) Aimla–Volkov, Kristina; Vaaro, Ilmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutLõputöö „Árpád Arderi raamatukogu ja selle bibliofiilsed osised“ uurimisobjektiks oli Árpád Arderi eraraamatukogu. Uurimistöö eesmärk oli Árpád Arderi eraraamatukogust ja selle bibliofiilsetest osistest esmase ülevaate andmine. Eesmärgi saavutamiseks püstitati järgmised uurimisülesanded: • anda üldine ülevaade Árpád Arderi raamatukogust; • iseloomustada raamatukogu keeleliselt ja liigiliselt; • selgitada välja raamatukogu bibliofiilsed osised ning püüda neid võimaluse piires kirjeldada. Kuna kogu kohta olid olemas vaid väga üldised andmed, eelnes uurimisele andmete kogumine ja töötlemine nii, et neid oleks võimalik kvantitatiivselt analüüsida. Algne metoodika, mis seisnes andmete käsitsi Exceli tabelisse sisestamises, osutus aeganõudvaks. Kogutavate andmete hulka piirati ning töö automatiseeriti osaliselt programmi abil, mis siltidega märgistatud informatsiooni ühte mahukasse arvutustabelisse koondas. Täiendavalt koguti vaatluse käigus andmeid, mille abil otsiti ja uuriti seoseid raamatukogu, selles leiduvate trükiste ning kogu omaniku või trükiste varasemate omanike elukäigu vahel. Kogutud andmete analüüsimisel selgus, et raamatukogu sisaldab 10 966 trükist. Liigiti on kõige suurem esindatus liigil 2 (Religioon. Teoloogia) – 43%. Teisel kohal on liik 8 (Keel. Keeleteadus. Kirjandus) – 21% ning kolmandal liik 9 (Geograafia. Biograafiad. Ajalugu). Enim trükiseid on saksa keeles – 41%, järgnevad eestikeelsed – 35% ja venekeelsed – 10%. Trükiste bibliofiilsuse määramisel lähtuti teemat nii laiemalt kui ka kitsamalt käsitlenud tunnustatud autorite (Puksoo, Matjus, Annus, Liivak) välja pakutud printsiipidest. Bibliofiilseks määratletud usukirjanduse osa, mille puhul kogu rajaja bibliofiilne huvi oli teada, osutus lõputöö mahu raames käsitlemiseks liiga mahukaks ning fookus suunati ümber kahele isikukesksele, Eduard Laamani ja Ksenia Poska alakogule. Kogude uurimisel leiti, et nende sisu ilmestab raamatute kunagiste omanike elukäiku ja erialast tegevust, haakudes ühtlasi 20. sajandi esimese poole kultuuritausta ja ajaloosündmustega. Bibliofiilseid trükiseid oli kogus kokku 2367, selgepiirilisemaid bibliofiilseid alakogusid viis. Uuriti ka omanikumärke, mida esines 1596 juhul. Neist 910 olid bibliofiilseks määratletud trükistes. Uurimistöö käigus kogutud andmete ja kasutatud allikmaterjali toel saab Árpád Arderi raamatukogu üldiselt iseloomustades öelda, et tegemist on eristuva ja omanäolise koguga. Kogu sisaldab arvukalt väärtuslikke, haruldasi, isegi rariteetseid trükiseid, kuid ühtlasi ka palju sellist, mille väärtus tuleb esile alles õigetes kätes.Item Eesti mäluasutused sotsiaalmeedias: sisuloome ja kasutajate interaktsioon Facebookis Eesti Rahva Muuseumi näitel(Tartu Ülikool, 2017) Siilats, Maris; Vaaro, Ilmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutItem Eesti Vabariigi ajal (1918-1940) ilmunud eestikeelsed põhikirjad(Tartu Ülikool, 2017) Velitschinsky, Karmen; Vaaro, Ilmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut; põhikirjad; raamatud; Eesti; üliõpilastöödItem Eesti Vabariigi esimesel perioodil ilmunud eestikeelsed raamatud Harju- ja Raplamaa väikemuuseumites(Tartu Ülikool, 2021) Beljäev, Merle; Vaaro, Ilmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutItem Haldusreformi mõjud rahvaraamatukogudele ühinenud Otepää vallas(Tartu Ülikool, 2018) Reigo, Kristina; Vaaro, Ilmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutItem Ilukirjandus Betti Alveri ja Mart Lepiku memoriaalkogus(Tartu Ülikool, 2018) Oks, Kaie; Vaaro, Ilmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutItem Karilatsi Rahvaraamatukogu Seltsi „Edasi“ raamatukogunduslik tegevus(Tartu Ülikool, 2016) Kuik, Piret; Vaaro, Ilmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutRahvaraamatukogu seltsidel oli aastakümnete vältel eesti rahvuskultuuri edendamises suur osa. Koolijärgse hariduse edendamine, rahva vaimu arendamine ja kõlbeline kasvatus olid kultuuriseltside tähtsaimaks osaks eestluse kui rahvuse kujundamisel. Lõputöö on kirjutatud Karilatsi Rahvaraamatukogu Seltsi „Edasi“ raamatukogundusliku tegevuse uurimiseks, mis hõlmab aastaid 1920-1937, mil selts tegutses. Uurimus viidi läbi Rahvaraamatukogu Selts „Edasi“ näitel. Seltsitegevus hoogustus 1920. aastatel nii nagu ka üldiselt Eesti raamatukogunduslik tegevus peale Vabadussõda. Käsitletud perioodil suurenes nii lugejate kui ka raamatute arv. Seltsi liikmeteks on olnud teotahtelised ärksa vaimuga inimesed kes võtsid osa aktiivselt seltsi tööst ja organiseerisid seltsi tööd. Karilatsi Rahvaraamatukogu Seltsi „Edasi“ ajaloo uurimises olid suureks abiks Robert Vanatare mälestused. Esmased kokkupuuted raamatukoguga olid tal oma vanemate kaudu. Nii on teada, et 1917. a oli Karilatsis raamatukoguselts olemas. Robert Vanatare ei saanud oma nooruse tõttu raamatukogust veel raamatuid laenutada ja nii pidigi seda tema eest tegema ema. 1921. aastal hakati haridusministeeriumi eestvedamisel raamatukogusid plaanipäraselt arendama. Jõuti arusaamisele, et raamat tuleb viia rahva juurde. 1923. aastal loodi Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing. Uus ajajärk raamatukogude elus algas 1925. aastal, avalikkude raamatukogude seadusega. 20. sajandi algul olid Eesti rahvaraamatukogude arengus olulisemad tegijad seltsid. Karilatsi Rahvaraamatukogu Seltsi „Edasi“ esitas palve seltsi kinnitamiseks 29. märtsil 1920. aastal ning 30. märtsil 1920. aastal seltsi poolt esitatud palve kinnitati. Registris leiduvad andmed seltsi registreerimise kohta 29. aprilli 1920. Olemasolevatest dokumentidest nähtub, et Karilatsi Rahvaraamatukogu Seltsi „Edasi“ eesmärgiks oli üleüldise hariduse tõstmine. Seltsi põhikirjas olevatest ülesannetest ja eesmärkidest suudeti algusaastetel palju ka realiseerida. Selts korraldas sissetulekute saamiseks mitmesuguseid pidusid. Lisaks raamatute laenutamisele avati 41 lugemislaud, laste osakond. Hakati tellima ajalehti ja ajakirju lugemislauale. Otsiti erinevaid võimalusi raamatute hankimiseks. Kõikide tegevuste kohta peeti arvestust. Selgus, et 1930. aasta kevadeks oli seltsi liikmete arv ja kapitali suurus vähenenud. Olid tekkinud vastuolud erinevate kildkondade vahel ning täheldati üldist passiivsust. Üldkoosoleku protokollidest nähtub, et vähenenud oli seltsi liikmete osavõtt koosolekutest, tekkinud olid võlad raamatute muretsemisel. Selts oli sattunud raskustesse ja ei suutnud oma otseseid ülesandeid täita. 12. jaanuaril 1936 juhatuse otsusel liideti Karilatsi Rahvaraamatukogu Seltsi „Edasi“ Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Karilatsi osakonnaga. Arhiivis olemasolevatest materjalidest nähtub, et selts lõpetas oma tegevuse 20. mail 1937. Raamatukogude kujunemisel oli suureks probleemiks kirjanduse muretsemine. Rahvaraamatukogu Selts „Edasi“ sai kirjanduse soetamiseks toetust Haridusministeeriumist ja omavalitsuselt, raamatute ostuks kasutati seltsi raha. Lisaks toetusele saadi Haridusministeeriumilt raamatuid ka kingituseks. Raamatute kiire tootmine ja raamatukogude kitsad olud tegid raamatukoguhoidja valiku raskeks. Tihti ei olnud raamatukoguhoidjal võimalik raamatuid enne ostmist näha. Soovitatavate raamatute nimestikud aitasid raamatukoguhoidjal valikuid teha. Mitteväärtusliku kirjanduse muretsemise põhjuseks võis olla ka teadmatus ja kirjanduse mittetundmine. Uurimuse põhjal saame järeldada, et maaraamatukogu oli regionaalselt väga olulisteks kogukonna keskusteks. Raamatukogu paiknes elanikele lähedal ja oli maapiirkonnas rahva haridusliku ja kultuurilise elu täiendamiseks. Selts mille põhjal teostai uurimust paiknes Võrumaa väikseimas vallas. Vaatamata oma väiksusele oli selts aktiivne ja tegus ning toetas kultuurielu vallas. Käesolev uurimistöö käsitleb Karilatsi Rahvaraamatukogu Seltsi „Edasi“ tegevust. Uurimistöö võiks olla huvipakkuv laiemale ringkonnale ja uurijatele ajaloolisest vaatenurgast. Antud uurimust võib edaspidi kasutada Karilatsi raamatukogu ja Karilatsi küla ajaloo uurimisel ning kirjapanemisel. Selts omas tegutsemise ajal Karilasti küla elus suurt rolli rahva haridustaseme tõstmisel.Item Koroonapandeemia esimestel aastatel ettevõetud tegevuste mõju Lääne-Virumaa rahvaraamatukogude kasutajate näitel(Tartu Ülikool, 2024) Ansi, Gerda; Vaaro, Ilmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste instituut; Tartu Ülikool. Etnoloogia osakondItem Oskar Lutsu bibliograafia(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2013) Seppa, Ene; Vaaro, Ilmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Infohariduse osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Raamatukogundus ja infokeskkonnadItem Praeguste Lääne-Virumaa rahvaraamatukogude asupaigad aastatel 1940-1964(Tartu Ülikool, 2015) Lumiste, Imbi; Vaaro, Ilmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutItem Raasiku valla raamatukogude areng kuni aastani 1918(Tartu Ülikool, 2021) Jõõts, Aira; Vaaro, Ilmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutItem Tammistu Rahvaraamatukogu Seltsi raamatukogunduslik tegevus(Tartu Ülikool, 2017) Rätsep, Kaili; Vaaro, Ilmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool.Ühiskonnateaduste instituutItem Tartu antikvariaat bibliofiilse trükise ringluses(Tartu Ülikool, 2016) Volkonski, Immanuel; Vaaro, Ilmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutKäesolev uurimistöö keskendus ühele konkreetsele Eesti antikvariaadile, nimelt Tartu antikvariaadile, ja püstitas erinevad uurimisülesanded, millele töö käigus vastuseid püüti leida. Töö käigus selgines ka antikvariaadi ajalugu, välja suudeti selgitada selle täpne algus ja kujunemislugu ühes kolimiste ja töötajaskonnaga. Eesti vanaraamatu turgu nõukogude perioodil mõjutasid eelkõige tsensuur ja piirangud. Kuigi raamat oli üks olulisemaid propagandavahendeid ja sõjajärgselt tavaraamatukaupluste kasv hoogustus, siis antikvariaatide puhul see nii ei olnud ja neid jäi kuni 1976. aastani terve riigi peale kaks, misjärel loodi ka kolmas – Viljandi antikvariaat. Uurimistööst nähtub, et antikvariaadid olid spetsialiseerunud vanemale ja kasutatud trükisele ning vaid neil oli õigus enne 1947. aastat ilmunud trükistega kaubelda. Et aga antikvariaate terve nõukogude perioodi jooksul juurde ei tehtud, võib järeldada, et see oli valitseva võimu teadlik otsus ning nõnda püüti keelatud kirjandust võimalikult kontrolli all hoida. Ent kuna kohta, kuhu vanu raamatuid viia või kust neid osta, oli vaja, siis päris ilma nendeta ei saanud. Seda enam, et ka raamatukogud ja muuseumid oma kogusid antikvariaatide kaudu täiendasid. Siiski oli antikvariaatide sortimendi üle range kontroll ja kehtisid keelunimekirjad trükistest, mida osta ega müüa ei võinud. Need olid aga sageli bibliofiilsed. Kontrolli teostas 1940. aastal loodud Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsus, lühendiga Glavlit. Uurimistöö käigus tehtud intervjuude ja läbitöötatud materjalide põhjal võib väita, et hoolimata keeldudest ja kontrollist siiski antikvariaatides bibliofiilset ja keelatud trükist liikus. Viimaseid küll ainult isiklike tutvuste kaudu ja salaja. Keeruline on hinnata selle ulatust, kuna mingeid ametlikke dokumente selle kohta pole, kuid asjaosaliste mälestuste põhjal võib teha üldistusi. Seda arvestades võib tõdeda, et antikvariaat oli nõukogude ajal oluliseks transiidikeskuseks bibliofiilse trükise levikul, kuid seda suuresti tutvuste olemasolul. Kaupa liikus küll pidevalt, kuid rariteetsemad palad ei jõudnud enamasti avariiuleile, vaid otse soovinimekirja alusel antikvariaadi töötajatega soojemates suhetes olevate klientide kätte, kelleks olid nii bibliofiilid kui raamatukogud ja muuseumid. Töös käsitleti antikvariaadi tööülesandeid ja -korraldust ning kirjeldati seda käsiraamatute ja töötajate/klientide mälestuste põhjal, tuues välja erinevaid probleeme ja kitsendusi. Võrreldakse ühe tuntuima raamatuajaloolase Robert Darntoni loodud kommunikatsiooni skeemi nõukogudeaegse vanaraamatu kaubandusega ning antakse ülevaade nende paralleelidest. Välja selgitati ka antikvariaadi muutunud alluvussuhe. Et vanaraamatu kaubandus nõukogude ajal võimude poolt nii takistatud oli, siis tegeles ametlike kanalite kõrval ka mitmeid põrandaaluseid müügikohti, millest mitmed uurimistöö käigus tuvastatud said. Tartu kontekstis olid peamisteks vennad Elbed, kes nõukogude ajal üksteisest sõltumatult nö eraantikvariaate pidasid ja niihästi keelatud kirjandusega kui bibliofiilse trükisega kaubitsesid. Vennad Elbed olid laia haardega raamatukaupmehed, kelle kodulinnaks oli küll Tartu, kuid kelle haare ulatus üle Eesti. Taas on võimalik vaid üldistada ja tugineda meeste klientuuri mälestustele, mis maalib üsna selge pildi nende arvestatavast turuosast bibliofiilse trükise turul. Tegemist on markantsete kujudega, kelle tegemisi raamatuturul õnnestus uurimistöös välja selgitada kuni nende ettevõtete algusaegadesse Eesti Vabariigi esimesel perioodil. Üks olulisemaid avastusi, mille uurimistöö tegi, oli tõsiasi, et uuritav Tartu antikvariaat pärineb algselt muuhulgas just Elbede (täpsemalt Artur Elbe) kunagistest nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud antikvariaatidest. Lisaks viimati mainitutele, kes raamatuäriga elatist teenisid, tegelesid bibliofiilse trükisega bibliofiilid ise, kes omavahel raamatuid ostsid-müüsid-vahetasid. Intervjuudest nähtub, et suur osa trükise levikuteest kulges käest kätte kogujate endi vahel. Intervjuude põhjal selgus, et kollektsionäärid on väga kokkuhoidev ringkond ning neid siduv kitsas ja professionaalne huvi haruldase trükitoodangu vastu aitas mitte soosivast riigikorrast hoolimata oma huvisid rahuldada. Samuti selginesid uurimistöö tulemusel mõistete, bibliofiilia ja bibliofiilne trükis, tähendused. Töös leidsid analüüsimist nii kõne all olevad mõisted kui erinevad kogumisprintsiibid, mida ilmestavad rohked näited. Uurimistöö kaardistas ka peamised Tartu bibliofiilid ja selgitas välja igaühe põhilised kogumisteemad. Kokkuvõttes selgitas uurimistöö välja antikvariaadi ja selle alternatiivide osa bibliofiilse trükise ringluses koos seda mõjutanud teguritega, kirjeldas antikvariaadi tööülesandeid ja töökorraldust ning selgitas bibliofiiliaga seonduvat.Item Viru-Nigula valla rahvaraamatukogude areng aastatel 1901-1991(Tartu Ülikool, 2018) Lilleoja, Mervi; Vaaro, Ilmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutItem Voldemar Kuljus: bibliograafia(Tartu Ülikool, 2016) Väljaotsa, Hille; Vaaro, Ilmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituutUsu-, ühiskonna- ja kultuuritegelane, kirjanik ja publitsist Voldemar Kuljus sündis 2. oktoobril 1898. Esimene kajastus tema kohta ilmus 1917. aastal ajalehes Tallinna Teataja seoses tema gümnaasiumi lõpetamisega. Alates 1921. aastast on Voldemar Kuljuse looming ja kirjutised tema kohta näinud trükivalgust regulaarselt nii üle-eestilistes väljaannetes, kui ka maakondlikus ja kohalikus ajakirjanduses. Lisaks trükiväljaannetele leidub tema loomingut ka käsikirjades ja audiovisuaalsalvestistel. Voldemar Kuljuse looming on väga mitmekesine. Tema sulest on ilmunud nii jutlustekogusid, tõlkeid, luuletusi, proosapalasid, mõtisklusi kui publitsistikat. Kuljuse omaloomingut, nii trükiväljaannetes kui käsikirjadena, leidub 158 kirjutist, millest jutlusi 54, artikleid 53 ja ilukirjandust 22, teisi tekste tunduvalt vähem. Trükisõnas kajastamist leidnud kirjutistest on suur osakaal jutlustel, mida võiks liigitada ka ilukirjanduse alla. Suurem osa jutlustest on publitseeritud erinevates perioodikaväljaannetes, peamiselt häälekandjas Protestantlik Maailm (aastani 1934 Protestantlline Ilm), mille toimetajaks Voldemar Kuljus alates 1935. aastast oli. Jutlused ilmusid ka ajalehtedes Vaba Maa, Virumaa Teataja ja Uus Eesti Narva Uudised ning ajakirjades Ilo ja Romaan. Voldemar Kuljus on raamatutena avaldanud kolm jutlustekogu: „Lunastatud albatrossid“, „Juudasuudlus“ ja „Maa sool“. Jääb üle ainult nõustuda Kuljuse kaasaegsete arvamusega tema jutlustest kui tekstidest, mis olid huviga kuulatavad, arusaadavad ning elamust pakkuvad, kuna neisse oli põimitud ilukirjanduslikke fraase, tuntud kirjameeste ütlusi, tsitaate jne, mida ta asjatundlikult sidus pühakirjaga. Olles teatrikunsti alal pädev isik, suutis Voldemar Kuljus oma kõnesid ja jutlusi ka oskuslikult edasi anda, mis olid omal ajal kindlasti põnevusega jälgitavad. Ka tõlkijana oli Kuljus väga viljakas (trükisõnas ilmunud 54 juhul), tõlkides eeskätt saksa, kuid ka vene keelest. Peamised tema poolt tõlgitud autorid olid Hans Christian Andersen, Wilhelm Bousset, Friedrich Delitzch, Carl Jatho, Walter Köhler, André Riebeling Theodore Seward, Ewald Stier, Rabindranath Tagore, Gottfried Traub jt. Voldemar Kuljuse tõlkelooming sisaldab enamasti vaimuliku sisuga tekste, milles sisalduvad ka usuluule, jutlused, artiklid ja muud kirjutised; kuid ta on tõlkinud ka legende, muinasjutte, näidendeid jm. Palju ilmus tema nime alt ka publitsistikat, eeskätt sellistes perioodikaväljaannetes nagu Protestantlik Maailm, Virumaa Teataja ja Vaba Maa. Peamiselt on tegu artiklite ja vastukajadega, ülevaateid-sõnumeid leidub vähem. Trükivalgust on näinud ka Kuljuse tõlgitud näidendid Herman Heijermansi „Hingedepäev“ ja Gunnar Heimbergi „Kulla võim“. Kirjutisi Voldemar Kuljuse kohta leidub väga suurel hulgal, nii trükiväljaannetes, käsikirjades kui AV-salvestistel. Nimestik sisaldab 1328 kirjet. Kirjutised on trükivalgust näinud peamiselt perioodikaväljaannetes Vaba Maa, Virumaa Teataja, Päevaleht, ja Postimees. Vähem kajastatakse Voldemar Kuljuse tegevust ajalehtedes Kaja, Sakala ja Eesti Kirik. Nimetada võib veel Järva Teatajat, Uudislehte, Uus Eesti Narva Uudiseid, Maa Häält jpt. Raamatutes leidub kirjutisi 49 ja käsikirjades 20 juhul. Voldemar Kuljuse kohta leiab kirjutisi erinevatelt autoritelt. Kõige enam on kirjutajana esinenud tema kaasteeline Theodor Tallmeister, kuid ka teised – Jakob Aunver, Anton Jürgenstein, Hugo Bernhard Rahamägi jt. Ajakirjanduse veergudel on seoses Kuljusega sõna võtnud ka Karl August Hindrey, August Kitzberg, Jaan Lattik ja Leopold Raudkepp jt. Retsensioone on Voldemar Kuljuse teostele kirjutanud August Anni[st], Richard Janno, Ilmar Reiman, jt. Enamik perioodil 1917–1940 Voldemar Kuljuse kohta ilmunud kirjutistest on kas allkirjastamata või esinevad autoritena pseudonüümide all kirjutavad isikud, kelle tuvastamine pole antud seminaritöö raames paljudel juhtudel õnnestunud. Hilisema perioodi autoritest võib nimetada Helend Peepu, Ottomar Pellot, Riho Saardi, ja teisi. Enim Voldemar Kuljuse loometöid on dateeritud aastakümnendist 1931–1940 (88) ja tema kohta enim kirjutatut leiab aastatest 1917–1930 (637), hilisematel kümnenditel tunduvalt vähem. Huvi suurenemist seoses Kuljusega on märgata aastatest 2000–2015, mis sisaldab 58 kirjutist, ligi pooled neist raamatutes ja kogumikes. Nimestikku on lisatud ka eraldi fotod Voldemar Kuljusest ja tema Iisaku Kirjanduse ja Muusika Seltsi näitejuhina lavastatud näidendid. Käesolev bibliograafia on koostatud austusest kohaliku suurmehe – usu-, ühiskonna- ja kultuuritegelase Voldemar Kuljuse vastu. Väärtustades kogukondlikku kodu- ja kultuurilugu soovib autor Voldemar Kuljuse bibliograafia koostamisega anda selleks omapoolse panuse.Item Võro- ja setokeelsed trükised 1987–2017: bibliograafia(Tartu Ülikool, 2018) Tullus, Kaja; Vaaro, Ilmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut