Sirvi Autor "Valk, Heiki, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 20 21

Ajalooliste aerofotode kasutusvõimalusi arheoloogias: Maa-ameti Fotolao andmed
(Tartu Ülikool, 2020) Holter, Sigrid; Valk, Heiki, juhendaja; Kimber, Andres, juhendaja; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Arheoloogiliste ja folkloorsete allikate kooskasutusvõimalused: inimjäänused märgaladel
(2017-05-05) Kama, Pikne; Oras, Ester, juhendaja; Valk, Heiki, juhendaja; Fredengren, Christina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
On täiesti loomulik, et erinevad minevikust pärinevad allikaliigid kannavad endas edasi erinevat informatsiooni. Käesolevas doktoritöös vaadeldakse, kuidas suhestuvad omavahel arheoloogiline ja rahvaluuleline teave ning millised on võimalused nende kooskasutuseks. Arheoloogide uurimistöö on keskendunud mineviku materiaalsetele jäänustele, rahvaluuleteadlased aga uurivad informatsiooni, mis on üle põlvkondade edasi kandunud enamasti suusõnaliselt. Kui teadlase uurimisobjektiks on mineviku kultuur terviklikult, siis aitab erinevate allikate kasutus saada möödunud aegadest palju rikkama ja mitmekihilisema arusaama. Eesti materjali käsitleva doktoritöö juhtumuuring vaatleb teavet inimjäänuste tekkest ja vastavatest leidudest märgaladel. Peamise tähelepanu all on olnud sood. Niisuguse intrigeeriva ja senikäsitlemata teemavaliku põhjustasid sohu matmisi kirjeldavad rahvalaulud. Ka kohapärimuses on nii jutte matmisest sohu kui ka kirjeldusi uppumistest märgaladel. Arheoloogi jaoks tõstatab see küsimuse, kas ja mil määral võib niisugune pärimus kajastada sündmusi, mis on maha jätnud soolaipu? Lisaks kirjeldab kohapärimus inimsäilmete avastamist liigniiskest pinnasest, mille kohta arheoloogilist dokumentatsiooni ei leidu. Katse leida osadest pärimuspaikadest uusi arheoloogilisi tõendeid kahjuks ei õnnestunud. Mainitud välitööd illustreerivad hästi, kui keerukas ja raske on avastada märgaladelt arheoloogiliste leide. Samas, töö arhiiviallikate ja kirjandusega näitas, et eelnevalt on ka arheoloogiliselt registreeritud inimjäänuste leide liigniiskest pinnasest. Need leiud on aga väga erineva vanuse, konteksti ja tekkepõhjusega. Doktoritöö raames tehtud arheoloogiliste kaevamistega õnnestus Alasoo Varajemäel tuvastada turbas asuvaid leide, mis pärinesid tuleriidalt. Näib, et põletusmatustest järele jäänud asju viidi endisaegsesse järvevette. Niisugusest viikingiaegsest käitumisest Eesti arheoloogias seni tõendeid ei olnud. Seega esitab uurimus märgaladel leiduvate inimjäänustega seonduvat arheoloogilist ja rahvaluulelist informatsiooni. Mõlemas allikaliigis esinev informatsioon on küll üsna eriilmeline, kuid süstemaatiline uurimine on vähendanud nende vahelist lõhet ja samas aidanud mõtestada ka eripära, kuidas need allikad on tekkinud, edasi kandunud ning talletunud.
Development of sheep populations in Estonia as indicated by archaeofaunal evidence and ancient mitochondrial DNA lineages from the Bronze Age to the Modern Period
(2016-10-18) Rannamäe, Eve; Valk, Heiki, juhendaja; Saarma, Urmas, juhendaja; Lõugas, Lembi, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Lammas (Ovis aries) on alates hilispronksiajast olnud üks enimkasvatatud kariloomi Eestis. Tänapäeval moodustab lambakasvatus Eestis väikese, kuid järjest olulisema osa põllumajandusest. Tuginedes zooarheoloogilisele leiuainesele ja geneetilisele andmestikule, on väitekirja eesmärk uurida lambakasvatust ning lammaste emaliinide ajalugu Eestis ja laiemalt Läänemere kultuuriruumis keskmisest pronksiajast (u 1200 eKr) tänapäevani. Töö zooarheoloogiline pool keskendub hilisrauaajale ja keskajale Viljandis ja Karksis ning loomsete saaduste tarbimisharjumustele ajas ja ruumis. Geneetiline osa analüüsib emaliini pidi pärandatavat mitokondriaalset DNA-d vanades lambaleidudes ja ka tänapäevastes Kihnu maalammastes. Uurimusest selgub, et lambakasvatus ja lammaste tarvitamine toiduks on Eestis olnud pronksiajast peale üsna järjepidev. Siiski ilmnevad mõned murranguajad, millele tuleb seletust otsida laiemal ajaloolisel taustal. Need muudatused seostuvad kahe perioodiga. Esiteks üleminek muinasajalt keskajale koos 13. sajandi alguse ristisõdadega. Geneetilises andmestikus väljendub see lambapopulatsiooni suurenemises, mis on toimunud kohaliku talumajanduse ja olemasolevate loomade baasil, ning mis võib olla tingitud sellest, et keskajal kasvas koos rahvaarvuga ka kariloomade hulk. Teine murrang ilmneb seoses suure tõuaretusega 19. sajandil, mil eeskätt Lääne-Euroopast sisse toodud tõugudega hakati kohalike lammaste liha- ja villatootlikkust parandama. Hoolimata sellest on algupärased põliste tunnustega maalambad, eeskätt Kihnu maalammas, säilinud tänapäevani, kuigi mõnevõrra väiksema geneetilise mitmekesisusega.
Edela-Eesti asustusmuster pronksiajast hilisrauaaja lõpuni
(Tartu Ülikool, 2013) Juurik, Riina; Valk, Heiki, juhendaja; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond
Eesti lohukivid pärimuses
(Tartu Ülikool, 2022) Uuemäe, Johanna; Kama, Pikne, juhendaja; Valk, Heiki, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
From individuality to regionality in the distribution area of tarand cemeteries in the Roman Iron Age
(2019-11-01) Olli, Maarja; Lang, Valter, juhendaja; Valk, Heiki, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö „Individuaalsusest regionaalsuseni tarandkalmete levikualas rooma rauaajal“ uurib tarandkalmetesse matnud inimeste kuuluvuse väljendust individuaalsel, kogukondlikul ja regionaalsel tasandil. Tarandkalmed olid kividest ehitatud monumentaalsed kogukondlikud matmispaigad, kus luud ja esemed on segatud ning fragmentaarsed ja seetõttu on üksikmatuste eristamine keerukas. Neid kalmeid kasutati umbes esimesel neljal sajandil pKr (rooma rauaaeg). Individuaalseid jooni sai eristada üksikute luupesade põhjal. Nende olemasolu viitab tõenäoliselt individuaalsetele etappidele surnu matmisel läbiviidud rituaalides, mille abil eristati neid sellel hetkel teistest kalmesse maetutest. Tarandkalmetes võib näha ka erinevusi kogukonna liikmete vahel. Monumentaalsetesse kalmetesse mitmeetapiliste ja aeganõudvate matuserituaalide käigus ning sageli uhkete panustega maetud kuulusid ilmselt ühiskonna eliiti. Viimsi I tarandkalmes ilmnes seos meessoost indiviidide ja ambsõlgede vahel, mis võib viidata, et mõnede sotsiaalsete rühmade esindajad kandsid grupiomaseid ehteid. Luud ja esemed paiknesid kalmetes teatud aladel – kõigel oli kalmes oma kindel koht ning samu matmistraditsioone järgiti sajandeid. Matmine tarandkalmetesse oli tõenäoliselt osa kogukonna kollektiivsest identiteedist. Regionaalsel tasandil ilmnes, et osades piirkondades eelistati kindlaid ehteid, millega võidi väljendada oma piirkonna ühtekuuluvust ja identiteeti. Samas polnud see tõenäoliselt ehete kandmise esmane ülesanne ja neil esemetel oli ka teisi tähendusi, mis ilmnesid vastavates sotsiaalsetes situatsioonides. Kohalikku kultuuri mõjutasid suuresti kaugsidemed lõunapoolsete aladega, eriti Läänemere ida- ja kagurannikuga. Kolmandal sajandil loodi kontaktid ka idapoolse Euroopa emailimiskeskustega. Omaks võeti vaid valitud uued ehtevormid, millest loodi lokaalseid erimeid ja mis arenesid edasi juba kohalikus kontekstis.
Intervjuu roll muististe leidmisel looduslike pühapaikade välitööde näitel
(Tartu Ülikool, 2016) Kaasik, Mana; Valk, Heiki, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
Juri Lotmani ja Tartu-Moskva kultuurisemiootika koolkonna põhikontseptsioonide rakendatavusest arheoloogilise materjali analüüsimisel
(Tartu Ülikool, 2013) Smirnova, Maria; Valk, Heiki, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
Kinnismuistised Rootsi maamõõtja Axel Holmi katastriplaanidel
(Tartu Ülikool, 2014) Sild, Timo; Valk, Heiki, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
Kose kihelkonna hilisrauaaegsed, kesk- ja varauusaegsed muistised ja asustus: arheoloogilised allikad ja rootsiaegsed kaardid
(Tartu Ülikool, 2017) Holter, Sigrid; Valk, Heiki, juhendaja; Veldi, Martti, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
Töö eesmärgiks on Kose kihelkonna asustusloost ülevaate andmine Rootsi kaartide põhjal hilisrauaajast kuni varauusajani. Analüüsi teostamiseks georefereeriti rootsiaegsed kaardid, mille tulemusena seoti rootsiaegne kaart tänapäevase kaardiga.
Muistisepärimuse muutumine ajas ajaloolise Võrumaa näitel
(Tartu Ülikool, 2022) Leitu, Anna-Maria; Valk, Heiki, juhendaja; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Muistisepärimuse muutumine ajas Võnnu kihelkonna näitel
(Tartu Ülikool, 2019) Leitu, Anna-Maria; Valk, Heiki, juhendaja; Kama, Pikne, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
Rooma rauaaegsed ehted ja ornamendid Eestis
(Tartu Ülikool, 2013) Olli, Maarja; Valk, Heiki, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
Rosma linnamäe väravakäigu kaevandi rekonstrueerimine fotogramm-meetria abil
(Tartu Ülikool, 2023) Mai, Karoline; Saage, Ragnar, juhendaja; Valk, Heiki, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
Ruumiarheoloogiline vaade asustusmustrile: fragment Kagu-Eesti eelviikingiajast hilisrauaajani (6.-13. saj)
(Tartu Ülikool, 2014) Haav, Allar; Valk, Heiki, juhendaja; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond
Sugulusanalüüs Eesti hilisrauaaegse ning keskaegse arheoloogilise materjali põhjal Kukruse ja Jõuga kalmistute näitel
(Tartu Ülikool, 2025) Roots, Irene; Tambets, Kristina, juhendaja; Sasso, Stefania, juhendaja; Valk, Heiki, juhendaja; Tõrv, Mari, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Molekulaar- ja rakubioloogia instituut
Arheoloogilise informatsiooni ja geneetiliste analüüside sidumine võimaldab kunagi elanud inimeste päritolu ja sotsiaalseid struktuure paremini mõista. Töös käsitleti Ida-Virumaal asuva hilisrauaaegse ja keskaegse arheoloogiliste leidude põhjal erineva Kukruse ja Jõuga kalmistu temaatikat ning võrreldi neid omavahel geneetiliste analüüside alusel, kasutades selleks vana DNA-d. Võrdluseks eraldati inimsäilmetest DNA, sekveneeriti see ning saadud tulemusi analüüsiti erinevate bioinformaatiliste tarkvaraprogrammidega populatsioonigeneetiliste ja sugulusanalüüside alusel. Kalmistutele maetud indiviidid erinesid üksteisest kultuuriliselt, päritolult ja leitud sugulussuhete poolest. Jõuga sugulusanalüüside põhjal sai koostada kolme põlvkonda hõlmava sugupuu ning leiti ka üks eraldiseisev esimese astme sugulaste paar. Kukruse indiviidide alusel tehtud sugulusanalüüsid tuvastasid kolm eraldiseisvat sugulussuhet.
Tekstiilileiud Tartu keskaegsetest jäätmekastidest: tehnoloogia, kaubandus ja tarbimine
(2015-11-13) Rammo, Riina; Valk, Heiki, juhendaja; Peets, Jüri, juhendaja; Russow, Erki, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond
Tekstiilidel oli keskaja ühiskonnas väga erinevaid ülesandeid, nii praktilisi kui ka tähenduslikke. Tekstiile vajasid iga päev kõik inimesed – rõivastuses, sisustuses, transpordis (nt purjed, pakkekangad). Eestis on üks suurimaid arheoloogiliste tekstiilide kogumeid pärit Tartu keskaegsetest jäätmekastidest, mis olid kasutusel lampkastide ja jäätmete äraviskamise kohana. Käesoleva töö aluseks on 3257 fragmenti. Tekstiilijäägid sattusid lampkasti kas käsitööjäätmetena või tarvitati neid tualettpaberi või hügieenisidemetena tänapäeva mõistes. Tartu keskaja kohta on säilinud vähe kirjalikke ja pildilisi allikaid, seega on leitud kangakatked võimalus uurida kangakaubandust ja -tootmist, samuti inimeste tarbimisharjumusi ja rõivastumistavasid. Keskaegse Tartu kodanikud on eelistanud kohalikele kangastele välismaiseid tooteid. Tartu keskaegse kangaturu kujundamisel oli kindlasti oluline hansakaubanduse roll. Jäätmekastide tekstiilijäänuste hulgas on ülekaalus mitmesugused peenvillased kangad, mis pärinevad tõenäoliselt Lääne-Euroopa tootmiskeskustest. Vähem esineb kangakatkeid, mille puhul võib oletada kohalikku päritolu. Suur osa leidudest on linnakultuurile iseloomulikust kangatüübist kalevist, mis oli vanutatud, karvastatud ja šääritud villane riie. Rõivastusega seotud leiud viitavad Tartu linnaelanike teadlikkusele Euroopa linnades valitsenud moest. Kõige elitaarsem leitud kangaste hulgas oli siid, millest tehtud kantide ja dekoratiivsete õmblustega kandja staatust rõhutati. Tartus suuremahulist villal põhinevat tekstiilitootmist keskaja jooksul ei tekkinud, ehkki ilmselt jõudsid siia professionaalse linnakäsitööga seotud uuendused (horisontaalsed teljed, kraasid, vokk). Maapiirkondadesse jõudsid välismaised linnatekstiilid suhteliselt harva, samuti ei levinud keskajal sinna ka tehnilised uuendused.
Traditsiooniliste rahvauskumuste hetkeseisust kooliõpilaste seas
(Tartu Ülikool, 2005) Reimann, Piret; Valk, Heiki, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
Ugandi kagupiir hilisrauaaegse arheoloogilise materjali põhjal
(Tartu Ülikool, 2025) Laasi, Beti; Valk, Heiki, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
Käesoleva bakalaureusetöö teemaks on Ugandi muinasmaakonna kagupiir hilisrauaaegse arheoloogilise materjali põhjal. Töös uuritakse, milline on hilisrauaaegsete leidude ja muististe levik hilisema Võrumaa alal, täpsemalt selle idaosas. Asustuslevikut analüüsitakse ja võrreldakse nii viikingi- kui ka keskaegsete leidude ja muististe paiknemisega arvestades ka Võru orundi paiknemist. Sellele tuginedes esitatakse Ugandi kagupiiri ulatus.
Viljandimaa linnuste kedrakeraamika hilisrauaajal (11. sajand – 13. sajandi algus)
(2010-08-12) Haak, Arvi; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Arheoloogia õppetool; Valk, Heiki, juhendaja