Sirvi Autor "Volkonski, Immanuel" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Põrandaaluse kristliku kirjanduse levitamine ENSVs
(Tartu Ülikool, 2018) Volkonski, Immanuel; Remmel, Atko, juhendaja; Tartu Ülikool. Usuteaduskond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Ehkki Nõukogude Liidu konstitutsioon sätestas sõna-, usu- ja südametunnistusvabaduse, nähti riigi ametlikust ideoloogiast lähtuvalt religioonis kommunistliku maailmavaate antipoodi, selle vaenlast ja eemaldamist vajavat takistust, et luua ja üles ehitada täiuslik sotsialistlik ühiskond ja riik. Vastavalt sellele kujunes ka tegelik religioonipoliitika, mis praktikas osutus sootuks vastupidiseks põhiseaduses sätestatuga. Selline vastuolulisus seaduste ja tegeliku elu vahel oli iseloomulik nõukogude ajale üldiselt, kuid eriti teravalt puudutas see religiooniküsimusi. Üheks tõdemuseks, milleni uurimistöö käigus jõudsin, ongi Nõukogude ususeadusandluse segasus oma abstraktse ja mitmeti tõlgendatava sõnastusega. See tekitas olukorra, kus puudus juriidiliselt ühtne arusaam ning eri institutsioonid ja ametnikud juhindusid sageli isiklikust või hetkel sobivana tunduvast tõlgendusest: ühel ajal oli seadust võimalik tõlgendada nii religiooni poolt kui ka vastu. Kuna kommunistliku partei tõlgendus tugines ametlikule religioonivaenulikule ideoloogiale, siis kujunes valitsevaks just religioonivaenulik interpretatsioon, millest omakorda juhindusid teised institutsioonid ja ametnikud, sageli lihtsalt sisetunde või poliitkorrektsuse tõttu. Peamisteks instantsideks ususeaduste ellurakendamisel olid usuasjade volinik, julgeolekuorganid, Glavlit, tolliamet ja kohtusüsteem, kõik otseselt seotud uuritava teemaga. Uurimistöö käigus selgus tõsiasi, et kuigi üldiselt ollakse seisukohal, et usuline kirjandus oli nõukogude ajal otseselt keelatud, siis tegelikkuses see päris nii ei olnud. Et see praktikas nõnda välja kukkus, tuleneski mainitud tõlgendusvõimalustest. Iga trükis vajas ilmumiseks Glavliti luba, usuline kirjandus kui ideoloogiliselt ebasobiv aga seda muidugi ei saanud. Vajaduse korral võisid julgeolekuorganid usukirjanduse vormistada ebaseaduslikuks, nimetades seda nõukogudevastaseks, reaktsiooniliseks või usupropagandistlikuks, mis oli keelatud, ja selle alusel inimesi vangi mõista. Interpretatsioon sõltus vajadusest ja selles mõttes ei olnud kogu nõukogude aeg ühtlane, ajastuti kasutati erinevaid praktikaid ja tõlgendusviise, millest kõige valusamad olid 1940. aastate teisel poolel kasutatud meetodid, mil hävitati miljoneid raamatuid, sealhulgas erilise innuga usulisi, ja represseeriti tuhandeid inimesi. Ometi säilis inimestel usulisi raamatuid, mida alguses vähesel määral käsitsi ümber kirjutati. Kuna eri konfessioonid on oma ajalugu talletanud erinevas ulatuses ja tollane generatsioon on ammu surnud, on sõjajärgse perioodi kohta üsna vähe andmeid. Võib siiski öelda, et põrandaalune kirjastamine mingil kujul algas juba üsna pea pärast sõja lõppu. Organiseeritud ja sihipärasest tegevusest saab aga rääkida alles 1960. aastate teisest poolest, mil olud muutusid, peale kasvas uus generatsioon ja põrandaalune kirjastamine hakkas laiemalt levima, sest seda kui ainsat tsensuurivaba eneseväljendusviisi kasutasid ka sel ajal aktiivselt tegutsema hakanud dissidentlikud poliitilised liikumised. Eesti kristlaskonnal tuli vajaminevat kirjandust muretseda ja valmistada ise, sest puudusid igasugused muud võimalused kirjandust hankida. Kuigi osa sellest kirjandusest ei olnud otseselt illegaalne, tehti seda siiski salaja, sest ilma Glavliti loata väljaantud trükis liigitus juba ainuüksi loa puudumise tõttu mitteametlikuks, kui mitte ebaseaduslikuks. Seega toimus tegevus üsna konspiratiivselt. Põhiolemuselt toimus kirjastustegevustegevus kristlaskonna eri gruppides üsna sarnaselt, kuid erinesid allikad ja meetodid. Üldine ülesehitus oli järgmine: kujunesid inimesed, kes kirjastamisega tegelema hakkasid, leiti väliskontakt, kust saadi kirjandust, loodi süsteem selle kättesaamiseks, tõlgiti, paljundati, köideti ja lõpuks levitati.
Tartu antikvariaat bibliofiilse trükise ringluses
(Tartu Ülikool, 2016) Volkonski, Immanuel; Vaaro, Ilmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesolev uurimistöö keskendus ühele konkreetsele Eesti antikvariaadile, nimelt Tartu antikvariaadile, ja püstitas erinevad uurimisülesanded, millele töö käigus vastuseid püüti leida. Töö käigus selgines ka antikvariaadi ajalugu, välja suudeti selgitada selle täpne algus ja kujunemislugu ühes kolimiste ja töötajaskonnaga. Eesti vanaraamatu turgu nõukogude perioodil mõjutasid eelkõige tsensuur ja piirangud. Kuigi raamat oli üks olulisemaid propagandavahendeid ja sõjajärgselt tavaraamatukaupluste kasv hoogustus, siis antikvariaatide puhul see nii ei olnud ja neid jäi kuni 1976. aastani terve riigi peale kaks, misjärel loodi ka kolmas – Viljandi antikvariaat. Uurimistööst nähtub, et antikvariaadid olid spetsialiseerunud vanemale ja kasutatud trükisele ning vaid neil oli õigus enne 1947. aastat ilmunud trükistega kaubelda. Et aga antikvariaate terve nõukogude perioodi jooksul juurde ei tehtud, võib järeldada, et see oli valitseva võimu teadlik otsus ning nõnda püüti keelatud kirjandust võimalikult kontrolli all hoida. Ent kuna kohta, kuhu vanu raamatuid viia või kust neid osta, oli vaja, siis päris ilma nendeta ei saanud. Seda enam, et ka raamatukogud ja muuseumid oma kogusid antikvariaatide kaudu täiendasid. Siiski oli antikvariaatide sortimendi üle range kontroll ja kehtisid keelunimekirjad trükistest, mida osta ega müüa ei võinud. Need olid aga sageli bibliofiilsed. Kontrolli teostas 1940. aastal loodud Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsus, lühendiga Glavlit. Uurimistöö käigus tehtud intervjuude ja läbitöötatud materjalide põhjal võib väita, et hoolimata keeldudest ja kontrollist siiski antikvariaatides bibliofiilset ja keelatud trükist liikus. Viimaseid küll ainult isiklike tutvuste kaudu ja salaja. Keeruline on hinnata selle ulatust, kuna mingeid ametlikke dokumente selle kohta pole, kuid asjaosaliste mälestuste põhjal võib teha üldistusi. Seda arvestades võib tõdeda, et antikvariaat oli nõukogude ajal oluliseks transiidikeskuseks bibliofiilse trükise levikul, kuid seda suuresti tutvuste olemasolul. Kaupa liikus küll pidevalt, kuid rariteetsemad palad ei jõudnud enamasti avariiuleile, vaid otse soovinimekirja alusel antikvariaadi töötajatega soojemates suhetes olevate klientide kätte, kelleks olid nii bibliofiilid kui raamatukogud ja muuseumid. Töös käsitleti antikvariaadi tööülesandeid ja -korraldust ning kirjeldati seda käsiraamatute ja töötajate/klientide mälestuste põhjal, tuues välja erinevaid probleeme ja kitsendusi. Võrreldakse ühe tuntuima raamatuajaloolase Robert Darntoni loodud kommunikatsiooni skeemi nõukogudeaegse vanaraamatu kaubandusega ning antakse ülevaade nende paralleelidest. Välja selgitati ka antikvariaadi muutunud alluvussuhe. Et vanaraamatu kaubandus nõukogude ajal võimude poolt nii takistatud oli, siis tegeles ametlike kanalite kõrval ka mitmeid põrandaaluseid müügikohti, millest mitmed uurimistöö käigus tuvastatud said. Tartu kontekstis olid peamisteks vennad Elbed, kes nõukogude ajal üksteisest sõltumatult nö eraantikvariaate pidasid ja niihästi keelatud kirjandusega kui bibliofiilse trükisega kaubitsesid. Vennad Elbed olid laia haardega raamatukaupmehed, kelle kodulinnaks oli küll Tartu, kuid kelle haare ulatus üle Eesti. Taas on võimalik vaid üldistada ja tugineda meeste klientuuri mälestustele, mis maalib üsna selge pildi nende arvestatavast turuosast bibliofiilse trükise turul. Tegemist on markantsete kujudega, kelle tegemisi raamatuturul õnnestus uurimistöös välja selgitada kuni nende ettevõtete algusaegadesse Eesti Vabariigi esimesel perioodil. Üks olulisemaid avastusi, mille uurimistöö tegi, oli tõsiasi, et uuritav Tartu antikvariaat pärineb algselt muuhulgas just Elbede (täpsemalt Artur Elbe) kunagistest nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud antikvariaatidest. Lisaks viimati mainitutele, kes raamatuäriga elatist teenisid, tegelesid bibliofiilse trükisega bibliofiilid ise, kes omavahel raamatuid ostsid-müüsid-vahetasid. Intervjuudest nähtub, et suur osa trükise levikuteest kulges käest kätte kogujate endi vahel. Intervjuude põhjal selgus, et kollektsionäärid on väga kokkuhoidev ringkond ning neid siduv kitsas ja professionaalne huvi haruldase trükitoodangu vastu aitas mitte soosivast riigikorrast hoolimata oma huvisid rahuldada. Samuti selginesid uurimistöö tulemusel mõistete, bibliofiilia ja bibliofiilne trükis, tähendused. Töös leidsid analüüsimist nii kõne all olevad mõisted kui erinevad kogumisprintsiibid, mida ilmestavad rohked näited. Uurimistöö kaardistas ka peamised Tartu bibliofiilid ja selgitas välja igaühe põhilised kogumisteemad. Kokkuvõttes selgitas uurimistöö välja antikvariaadi ja selle alternatiivide osa bibliofiilse trükise ringluses koos seda mõjutanud teguritega, kirjeldas antikvariaadi tööülesandeid ja töökorraldust ning selgitas bibliofiiliaga seonduvat.