Sirvi Kuupäev , alustades "2009-05-20" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 7 7

Kalle Kasemaa bibliograafia kuni 2009
(2009-05-20) Rein, Kaarina
Proceedings
(2009-05-20T09:04:04Z) Domeij, Rickard; Koskenniemi, Kimmo; Krauwer, Steven; Maegaard, Bente; Rögnvaldsson, Eiríkur; De Smedt, Koenraad
Model-based assessment to improve the use of remote sensing in recognition and quantitative mapping of cyanobacteria
(2009-05-20T10:24:13Z) Metsamaa, Liisa
In the present thesis bio-optical and radiative transfer models were used to show the remote sensing capabilities in pure culture conditions in the Baltic Sea area. Remote sensing instruments with sufficient spectral resolution (10 nm or better) and high radiometric sensitivity may be used for recognition and quantitative mapping of cyanobacteria. The absorption by phycocyanin is causing an appearance of a special feature in reflectance spectra that is typical to only cyanobacteria and can be detected with sufficient spectral resolution instruments. Modelled estimation and some in situ data for the typical open Baltic Sea waters show that the concentration of chlorophyll a should be around 8-10 mg/m3 so that the phycocyanin absorption feature would become detectable in reflectance spectra. Satellite sensor MERIS with suitable spectral bands could be a useful tool for detecting waters dominated by cyanobacteria and estimating phytoplankton biomass in blooms. MERIS bands 6 and 7 (620 and 665 nm respectively) allow detecting phycocyanin absorption feature around 620 nm. The vertical distributions of cyanobacteria also have a significant influence on remote sensing. The variability in reflectance spectra due to modelled different vertical distributions of cyanobacteria was significant in both cases of lower and higher concentrations of cyanobacterial biomass. Knowledge about the vertical distribution of cyanobacteria can help developing remote sensing algorithms and methods for quantitative mapping of cyanobacteria. Kuna tsüanobakterite õitsengud on ajas ja ruumis väga varieeruvad, siis võib nende uurimine in situ mõõtmiste abil võtta aastaid või isegi aastakümneid. Sellepärast on käesolevas töös põhiliselt kasutatud mudelarvutusi, mis baseeruvad labori ja in situ mõõtmistel ning võimaldavad simuleerida kaugseire sensoritega mõõdetavat signaali väga erinevates tingimustes. Töö tulemusena leiti, et piisava spektraalse lahutusvõimega (10 nm või vähem) ja kõrge tundlikkusega kaugseire instrumendid võimaldavad tsüanobakterite tuvastamist ainult tsüanobakteritele omase fükobiliproteiini, fükotsüaniini, kaudu. Mudelarvutuste tulemused näitavad, et Läänemere avaosale sarnaste optiliste omadustega vees peaks klorofüll a kontsentratsioon olema vähemalt 8-10 mg/m3, et fükotsüaniini põhjustatud neeldumine oleks vee heleduskoefitsiendi spektris tuvastatav hüperspektraalsete instrumentidega. Multispektraalsete sensoritega satelliitide, nagu ALI, Landsat ja MODIS, abil ei ole võimalik tsüanobaktereid teistest fütoplanktoni liikidest eristada kuna nendel sensoritel puuduvad 630 ja 650 nm piirkonnas spektrikanalid. Satelliitidest on vaid MERIS’el tsüanobakterite avastamiseks sobivad spektrikanalid. Lisaks näitavad käesoleva töö modelleerimistulemused, et kuigi MODIS’e esimene spektrikanal ei ole ette nähtud vee kaugseireks, saab siiski selle abil kaardistada tsüanobakterite õitsengute ulatust ja hinnata biomassi. Erinevalt teistest fütoplanktoni liikidest on tsüanobakterid suutelised reguleerima oma ujuvust. Modelleerimistulemused näitasid, et tsüanobakterite vertikaalsel jaotusel võib olla väga oluline mõju vee heleduskoefitsiendi spektritele ja ka kaugseire abil saadud biomassi hinnangutele. Tsüanobakterite biomassi uurimiseks ja/või kaugseire algoritmide välja töötamiseks tsüanobakterite biomassi hindamisel on oluline teada tsüanobakterite vertikaalset jaotust veesambas ning ei ole õige kasutada ühest sügavusest kogutud või segatud veeproovi.
Mapping benthic habitat with remote sensing in optically complex coastal enviroments
(2009-05-20T10:53:18Z) Vahtmäe, Ele
Benthic algal cover and trends in its changes are indicators of water state in coastal areas. Remote sensing could provide a tool for mapping bottom vegetation if the substrates are spectrally resolvable. We measured reflectance spectra and collected spectral library of typical bottom types of Estonian coastal waters concentrating mainly on red, green, and brown macroalgae. The spectral library together with a bio-optical model allows estimating the suitability of different remote sensing sensors for mapping Baltic Sea bottom types. The modelling results indicate that the maximum depths where hyperspectral remote sensing instruments could potentially detect the spectral differences between the three most typical green, brown and red benthic macroalgae are greater than the depths where the studied algae actually occur in Estonian coastal waters if the sensor’s SNR is better than 1000:1. To some extent it is possible to map green, red and brown algae with multispectral satellite sensors in turbid waters, which optical properties resemble those of the open Baltic Sea, but the depths where the macroalgae can be detected are usually shallower than the maximum depths where these macroalgae grow. Using multispectral satellite data with high spatial resolution is preferable to using hyperspectral medium resolution data in mapping benthic macroalgal cover in areas where the spatial heterogeneity is very high. In case of a single image and availability of in situ data multispectral sensors with high spatial resolution (QuickBird) can provide more detailed information about the benthic cover than was assumed based on the shape of reflectance spectra of different bottom types and spectral resolution of the sensor. However, lack of in situ data or using of multiple images may complicate the situation. Muutusi põhjataimestiku kooslustes on võimalik kasutada rannikumeres toimuvate keskkonnamuutuste hindamiseks. Uurimaks kaugseire kasutamise võimalusi põhjataimestiku kaardistamisel Läänemeres, on vaja teada erinevate põhjatüüpide (vetikad, liiv, kruus jne) optilisi omadusi. Käesolevas töös koguti Eesti rannikumeres esinevate põhjatüüpide heleduskoefitsientide spektriteek, kusjuures keskenduti puna-, rohe- ja pruunvetikatele. Kogutud spektriteek koos bio-optilise mudeliga võimaldab hinnata, kas ja millised kaugseire sensorid on sobilikud põhjatüüpide kaardistamiseks sellistes hägusates veekogudes nagu Läänemeri. Modelleerimise tulemused näitavad, et hüperspektraalsed sensorid, mille spektraalne lahutus on vähemalt sama hea nagu meie mudelil (10 nm) ning signaali ja müra suhe vähemalt 1000:1, suudavad kolme kõige tüüpilisemat põhjatüüpe üksteisest eristada. Seejuures on maksimaalne sügavus, kus see eristamine on võimalik, sügavamal kui nende vetikate esinemissügavus Eesti rannavetes. Multispektraalsed sensorid on võimelised vetikaid eristama madalam, kui maksimaalne sügavus, kus need vetikad Eesti rannikuvetes kasvavad. Põhjataimestiku suure ruumilise varieeruvuse tõttu on Eesti rannikumere põhjatüüpide kaardistamisel eelistatumad suure ruumilise lahutusvõimega sensorid. Suure ruumilise lahutusvõimega multispektraalne sensor QuickBird oli võimeline Eesti rannikumere põhjatüüpe eristama paremini, kui seda võis eeldada modelleerimistulemuste põhjal. Siiski võib olukord olla keerulisem juhul kui puuduvad in situ andmed uurimisalalt või kasutatakse mitmeid erinevaid satelliidi pilte.
[Kirurgiline foto]
(2009-05-20T14:14:54Z) Anonymous
Carc. lab. 24. I 1909
(2009-05-20T14:19:59Z) Anonymous
Nae... faciei Angioma lab. 5. II 1909
(2009-05-20T14:26:19Z) Anonymous