Sirvi Kuupäev , alustades "2010-09-15" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Word Guessing Test as measure of verbal ability. Use of the test in different contexts and groups
(2010-09-15) Männamaa, Mairi
Doktoriväitekiri põhineb kolmel artiklil ja sissejuhataval osal. Töö eesmärgiks oli välja töötada mõõtevahend – mõistete äraarvamise test algklasside laste verbaalsete võimete hindamiseks, mida võivad probleemsete ja riskirühma laste väljaselgitamiseks kasutada nii koolipsühholoogid, eripedagoogid kui ka õpetajad. Doktoriväitekirjas antakse ülevaade mõistete äraarvamise testi väljatöötamise protsessist, testi lühema ja pikema versiooni psühhomeetrilistest omadustest (reliaabluse ja valiidsuse näitajad) erinevates testisituatsioonides (grupp ja individuaalne) ja gruppides (õpiraskuste diagnoosiga ja diagnoosita lapsed). Testitulemuste ajas püsivuse ja individuaalsete erinevuste hindamiseks kasutatakse andmeanalüüsi meetodeid nii grupi kui indiviidi tasemel. Doktoritööst selgub, et mõistete äraarvamise testi tulemusi võib mõjutada hindamise kontekst. Laste tulemused olid klassiruumis läbiviidud testimisel paremad võrreldes individuaalselt läbiviidud testimisega. Doktoritöös leiti ka, et õpiraskustega lastel oli mõistete äraarvamine teiste verbaalsete testide tulemustega nõrgemalt seotud kui lastel, kellel õpiprobleeme polnud. Erinevad uuringud toetavad mõistete äraarvamise testi kasutamist ka õpitulemuste ennustajana matemaatikas ja emakeeles. Samas näidatakse töös ka seda, et nii testide tulemused, akadeemiline edukus kui ka võimete ja akadeemiliste tulemuste omavahelised seosed pole alati stabiilsed ja võivad erinevates akadeemilise edukuse gruppides varieeruda ning ajas erinevalt muutuda. Uuringust selgus, et grupi tasemel läbiviidud analüüside tulemused pole alati üldistatavad indiviididele erinevate gruppide sees. Sõnade äraarvamise testi tulemuste interpreteerimiseks ja üldistuste tegemiseks on soovitav kasutada erinevaid andmeanalüüsi meetodeid. Nii võimeid kui ka akadeemilist edukust tuleks hinnata dünaamikas.
Serotonin-related biomarkers and symptoms of eating disorders
(2010-09-15) Akkermann, Kirsti
Söömishäirete keskmeks on pealetungivad mõtted oma kehakaalust ja –kujust ning tugev hirm kehakaalu tõusu ees, mistõttu tehakse äärmuslikke katseid seda vältida. On näidatud, et suurenenud serotoniini süsteemi aktiivsus viib söömise piiramiseni ja alanenud serotoniini süsteemi aktiivsus kutsub esile liigsöömist. Samas on söömishäiretega patsientidel läbiviidud uurimused andnud vastuolulisi tulemusi, kuna raske on eristada toidu piiramisega kaasnenud serotonergilise aktiivsuse muutusi püsiomadustega kaasnevatest serotoniinisüsteemi eripäradest. Väitekiri püüab vastata küsimusele, kas serotoniinisüsteemi funktsioon seostub otseselt häirunud söömiskäitumisega või pigem nende püsivate omaduste kaudu, mis söömissümptomaatikat mõjutavad. Serotoniini transporteri (5-HTT) geen on üks kindlamaid kandidaate seletamaks bioloogilist haavatavust söömishäiretele. Selle lühikest alleeli (s-alleel) seostatakse võrreldes pika alleeliga (l-alleel) pärsitud serotoniini tagasihaardemehhanismiga ning afektiivse ebastabiilsuse ja impulsiivse käitumisega. Käesolevates uurimustes ilmnes, et söömishäirega naised, kellele on iseloomulikud kontrollimatud ülesöömishood ja kes on s-alleeli kandjad, kogevad enam tungi üle süüa ja kontrollimatuid ülesöömishooge, ning neil esineb rohkem emotsiooni ja käitumise regulatsiooni raskusi. Lühikese alleeli kandlus seostus ka suurenenud ülesöömisega varases täiskasvanueas, kui lapsepõlves kogeti keskmisest enam negatiivseid elusündmusi Uurides kahe serotoniinisüsteemi markeri, monoamiinide oksüdaasi (MAO) aktiivsuse ja 5-HTT geeni polümorfismi koosmõju söömishäirete sümptomaatikale, ilmnes, et l/l genotüübiga tüdrukud, kel on kõrge MAO aktiivsus, on oluliselt rohkem hõivatud dieedimõtetest. Sarnased tulemused leiti ka söömishäiretega patsientide valimil. Sõltumata söömishäire alatüübist seostus 5-HTT geeni l/l genotüüp suurema hõivatusega kehakaalust ja välimusest, ning eksimuste pärast muretsemisega. Kuna mõlemaid kognitiivseid nähtusi seostatakse suurenenud kognitiivse rigiidsusega, siis võivad need tulemused selgitada, miks l/l genotüübiga indiviididel kehakaaluga seonduvad mõtted ei taha taanduda, hoides alal probleemset söömiskäitumist. Toitumise piiramise ja ülesöömise vaheliste seoste uurimiseks vaadati aju kasvufaktori (BDNF) geeni Val66Met polümorfismi mõju. Tulemustest nähtub, et met-alleeli kandjatel, kes oma toitumist piiravad, esineb rohkem ülesöömishooge, mis võib selgitada, miks dieedi pidamine viib mõnedel inimestel ülesöömishoogudeni ja teistel mitte. Söömishäiretega patsientide seisund kujuneb mitmest vastastikku mõjutavast protsessist: toitumise piiramisest, impulsiivsete ja kompulsiivsete joonte mõjudest ning keskkonnategurite toimest. Käesoleva väitekirja tulemustest nähtub, et serotoniinisüsteemi markerid mõjutavad eelmainitud protsesside toimet söömissümptomitele, mis võib selgitada söömishäirete sümptomaatikas ja kaasuvates joontes ilmnevat märkimisväärset heterogeensust.
Eating disorders, personality, and cultural differences
(2010-09-15) Podar, Iris
Väitekirjas käsitletakse söömishäireid ja söömiskäitumist ning –hoiakuid mitmest erinevast aspektist. Esmalt kirjeldatakse Eating Disorder Inventory-2 (EDI-2) adapteerimist eesti keelde ja selle abil uuritud isiksuse eelsoodumuse ja emotsionaalse kogemuse osatähtsust söömiskäitumises ja –patoloogias. Söömishäiretega patsientide, kaalujälgijate ja kontrollgrupi testi tulemuste võrdlus kinnitas EDI-2 eestikeelse versiooni usaldusväärsust. Isiksuse eelsoodumus osutus söömishäirete kujunemises olulisemaks kui emotsionaalne kogemus. Seejärel käsitletakse nii isiksuseomaduste kui ka bioloogiliste markerite mõju söömispatoloogiaga seonduvatele sümptomitele, samuti uuritakse isiksuseomaduste ja bioloogilise markerite omavahelist seost ning stabiilsust. Leiti, et söömispatoloogiaga seonduvad sümptomid ja hoiakud on psühholoogilisest ja/või farmakoloogilisest sekkumisest hoolimata ajas väga püsivad. Olulisi seoseid isiksuse eelsoodumuse ja bioloogiliste markerite vahel ei leitud. Järgmises uurimuses võrreldakse erinevaid kultuure, analüüsides EDI andmeid 25 erinevast riigist, kokku 43,722 vastajalt, et selgitada välja kultuuri mõju söömishoiakutele ja –patoloogiale. Tulemus, mis saadi EDI andmete meta-analüüsi põhjal, oli üllatuslik, sest söömishäirete sümptomid väljendusid märgatavalt tugevamini mitte-Lääne kultuuris, võrreldes Lääne kultuuriga. Saadud tulemuste põhjal võib järeldada ka seda, et erinevates kultuurides on söömiskäitumises ja –hoiakutes pigem midagi üldist ja universaalset kui erinevat. Lõpuks võetakse vaatluse alla kaalukõikumine ja selle seos isiksuseomadustega. Uurimusest selgus, et vähese meelekindlusega inimesed võtavad kergesti kaalus juurde ja nende kaal kõigub sageli ja suurel määral. Meelekindlad ja hea enesedistsipliiniga inimesed kaaluvad ennast regulaarselt ja nende kaal püsib suhteliselt stabiilsena.