Sirvi Kuupäev , alustades "2010-12-27" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Korteriomanike ühisus: piiritlemine, õigusvõime, vastutus
(2010-12-27) Pärna, Priidu
Korteriomanike ühisus (Wohnungseigentümergemeinschaft) on isikute paljusus, mis tekib kinnistusraamatus korteriomanditeks jagatud kortermajades. Korteriomandi koosseisus oleva reaalosaga (korteriga) on seotud lisaks kaasomandi osale ka liikmesusõigused ühisuses. See ühisus on sundühisus (Zwanggemeinschaft), mis tekib seaduse alusel, milline ei rajane erinevalt seltsingust lepingul ning mida ei saa lõpetada. Ühisuse liikmete vahelised võlaõiguslikud suhted määrab korteriomandiseadus, mille normid on reeglina dispositiivsed. Eesti korteriomandiseadus on laenanud oma põhialused Saksa WEG-lt. Ühisuse eesmärk on kortermajade ühine valitsemine. Korteriomanike ühisuse tunnuseks on organisatsiooniline ülesehitus üldkoosoleku, valitseja ja majanõukogu näol, mille poolest sarnaneb ühingutele (Gesellschaft). Korteriomanike kogutud vahendid on ühisuse liikmete ühisomandis (Gesamthand) ja osalus selles varas liigub kaasa korteriomandiga. Korteriomanike ühisus on seega eriliselt ülesehitatud määratlemata osadega isikute ühisus typus sui generis. Kortermajade valitsemisel eksisteerib dualistlik süsteem, kuna lisaks ühisusele on võimalik asutada valitsemiseks juriidiline isik – korteriühistu (Wohnungeigentümerverein). Korteriomanike ühisusele ei omistata õigusvõimet, mistõttu ei ole see lepingute ega kohtumenetluste osapool ega asjaõiguslikult õigustatud. Ühisusele õigusvõime andmine on praktilistel kaalutlustel vajalik. Õigusvõimet omistamine piiratud osaõigusvõimena (Teilrechtsfähigkeit) ei ole mõistlik. Kuna eesti seadusandja on täis- ja usaldusühingu lugenud juriidiliseks isikuks ja korteriomanike ühisusel on ühingu tunnuseid, siis tuleb ka korteriomanike ühisus konstrueerida juriidilise isiku vormis. See võimaldab loobuda kortermajade valitsemisel põhjendamatust dubleerivast süsteemist ja minna üle majandamisele üksnes seaduse alusel tekkiva korteriühistu kaudu. Korteriühistu on elamute valitsemisel sõlmitavate lepingute ja menetluste pooleks. Sellisele korteriühistule sui generis tuleb kohaldada tulundusühistu (Erwerbsgenossenschaft) sätteid ja säilitada võimalus määrata korteriühistu täitevorganiks valitseja. Kuna korteriühistul ei ole piisavalt vastutusvara, siis on õigustatud täisühingu eeskujul sisse viia korteriomanike lisavastutus. See lisavastutus oleks korteriomandi mõttelise osa suurusest lähtuv osavastutus (Teilhaftung), milline rakendub juhul, kui nõude esitamine korteriühistu vastu ei ole faktiliselt võimalik. Korteriomaniku lisavastus on vajalik ka seetõttu, et seaduse alusel tekkiva korteriühistu pankrotivõime tuleb selle lõpetamatuse tõttu välistada. Lisaks tuleb täisühingu eeskujul sätestada korteriomaniku järelvastutus (Nachhaftung) korteriomandi võõrandmisel ja uue omaniku vastutus eelmise omaniku täitmata kohustuste eest.
Põhja-Eesti arheoloogilised maastikud. Archaeological landscapes of North-Estonia
(2010-12-27) Vedru, Gurly
Doktoritöö käsitleb Põhja-Eesti muinasaegset inimasustust ning maastikukasutust pikaajalises perspektiivis alates kiviajast, mil tekkisid esimesed asulakohad, kuni keskajani, mil kohalikud külad ilmuvad järk-järgult kirjalikesse allikatesse. Põhitähelepanu on siiski pööratud ajale, mil inimesed esmakordselt teadlikult ja jäävalt hakkasid ümbritsevat maastikku muutma, st pronksi- ja eelrooma rauaajale. Tööd läbib maastikutemaatika, mis on nii siduvaks mõisteks kui ka töö lähtekohaks. Maastikuna mõistetakse tervikut, mille moodustavad loodus, inimtegevustest jäänud/tekkivad jäljed ning aeg. Viimane kujutab endast mõttelist telge, mille ümber koonduvad kultuurmaastiku erinevad kihid. Just maastik on sageli andnud tõuke mingiks kindlaks inimkäitumiseks ning olen püüdnud analüüsida muistist koos seda ümbritseva keskkonnaga, mille osaks ta on. Inimasustuse ja maastikukasutuse uurimiseks on töös kasutatud põhiliselt kahte lähenemisvõimalust, millest üks on inimene teda ümbritsevas looduskeskkonnas ning teine inimene ja maastik. Esimene kasutab konkreetset ning kitsamatki vaatenurka, teine aga laiemat ja üldistavamat. Mõlemad on siiski ennekõike seotud inimeste kohanemisega mingi kindla paigaga, mida iseloomustavad just sellele alale/kohale iseloomulikud tunnusjooned. Looduskeskkond on inimesi alati mõjutanud ning inimeste valikud ja tegevused sõltuvad paljuski sellest, mida ümbritsev keskkond neile pakub. Muistses maastikukasutuses ei saa siiski kõike põhjendada vaid konkreetsete toimetulekustrateegiatega, mistõttu on töös seda lähenemist ühendatud fenomenoloogiliste vaatenurkadega, mis rõhutavad inimeste maastikukogemust.