Sirvi Kuupäev , alustades "2011-03-23" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Põlvkondadevahelist sotsiaalset mobiilsust kujundavate eluvalikute (life decisions) mõjutegurid noorukieas Pärnu noorte näitel
(2011-03-23) Ausna, Aile Rahel; TÜ Sotsiaal- ja haridusteaduskond Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut. Juhendaja: PhD Dagmar Kutsar
Käesolev magistritöö keskendus noorukite eluvalikute mõjutegurite uurimisele, lähtudes uuritavate endi kogemustest ja hinnangutest. Täpsemalt analüüsiti indiviidide sisemisi ja väliskeskkonnast tulenevaid mõjutegureid, mille tegevuse tulemusel langetatud eluvalikud põhjustavad põlvkondadevahelist sotsiaalset mobiilsust. Töö teoreetiliseks raamistikuks on elutee teooria (life course theory), mille kohaselt konstrueerivad indiviidid oma eluteed iseseisvate valikute langetamise ja tegutsemise kaudu, kuid on valikute langetamise protsessi käigus vastuvõtlikud erinevate väliste tegurite mõjule. Uurimuse eesmärgiks oli määratleda noorukite eluvalikute välised mõjutegurid ja nende toime ning iseseisvate valikute langetamise võimekuse (agency) kui sisemise mõjuteguri roll põlvkondadevahelise sotsiaalse mobiilsuse protsessis, kasutades selleks Euroopa Liidu 6. raamprogrammi poolt rahastatud rahvusvahelise projekti PROFIT – Põlvkondadevahelise päritud ebavõrdsuse leevendamisele suunatud poliitikad (Policy Responses Overcoming Factors in the Intergenerational Transmission of Inequalities) viimase uuringuetapi käigus 19. septembrist 6. oktoobrini 2006. aastal kogutud andmeid. Töös kajastatud põhiseisukohad: Põlvkondadevahelise sotsiaalse mobiilsuse suunda mõjutavad indiviidi poolt eluteel tehtavad haridus- ja karjäärivalikud. Indiviidide sisemistel mõjuteguritel on nende eluvalikute kujundamisel olnud suurem roll kui välistel mõjuteguritel. Indiviid kui tegutseja ja oma elutee kujundaja lähtub valikutes eelkõige isiklikest (ja jagatud kollektiivsetest) väärtushinnangutest, millest haridus- ja karjäärialaste valikute kujundajana domineerivad enesemääratlemise, stimulatsiooni ja saavutuse valdkonna väärtused. Perekondliku sotsiaalse, majandusliku ja inimkapitali piisav tase pakub indiviidile valikuks rohkem variante, ebapiisav kapitalitase kitsendab valikut. Seega suunab kapitalitase mobiilsust. Hariduse väärtustamine vanematekodus kujundab noorukite väärtushinnanguid, mis toetavad teise ja kolmanda taseme hariduse omandamist. See omakorda loob soodsad tingimused ülenevaks mobiilsuseks, kuna haridus on oluline põlvkondadevahelise sotsiaalse mobiilsuse eeldus. 1990. aastatel toimunud hariduse ekspansioon ja võimaluste paljusus loovad eelduse ülenevaks mobiilsuseks, samas kitsendab tasuline haridus piiratud majanduslike võimalustega päritoluperedest noorte valikuid, mis omakorda takistab ülenevat mobiilsust. Seega ei ole haridusvõimalused võrdsustunud. Sõbrad kui mõjutegur avaldab nooremas noorukieas mõju peamiselt ühistegevuste kaudu, vanemas noorukieas kasutatakse sõpru sageli sotsiaalse kapitalina vakantsete töökohtade otsingul. Riikliku ja kohaliku tasandi sotsiaalpoliitilistel otsustel on indiviidide eluvalikutele väike mõju. Sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus tekitab ebavõrdsust ka noorte valikutes, ning olgugi, et ühiskonnas on eelmise põlvkonna sotsiaalse keskkonnaga võrreldes valikuvariante rohkem, ei ole nad kõigi jaoks ühtmoodi ligipääsetavad. Antud töö pakub taustateadmist Eesti noorte eluvalikute mõjuteguritest nii sotsiaaltöötajale probleemides kliendi abistamiseks, noorukitega tegelevatele organisatsioonidele nende efektiivsemaks toetamiseks, aga ka sotsiaalpoliitika kujundajatele antud teema paremaks mõistmiseks.
Organizational Leadership Capability and its evaluation based on the example of Estonian service organizations
(2011-03-23) Kivipõld, Kurmet
Käesolev doktoritöö on keskendunud kollektiivse eestvedamise kui organisatsiooni terviksüsteemi salvestunud võimekuse uurimisele, defineerides seda organisatsioonilise eestvedamise võimekusena. Doktoritöö eesmärgiks on organisatsioonilise eestvedamise võimekuse mõõtmine ja hindamine näitlikustades seda tema organisatsioonilise efektiivsuse seosega Eesti teenindusorganisatsioonide näitel. Nimetatud eesmärgi esimene pool on pühendatud organisatsioonilise eestvedamise võimekuse hindamise meetodi väljatöötamisele ja teine pool illustreerib seda läbi tema seotuse organisatsioonilise efektiivsusega. Doktoritöö uudsuseks teoreetilises plaanis on nii organisatsioonilise eestvedamise võimekuse kontseptuaalse kui ka tema mõõtmise raamistiku loomine. Lisaks on doktoritöö uudsuseks teoreetilise baasi loomine organisatsioonilise eestvedamise võimekuse ja organisatsiooni toimimise efektiivsuse vaheliste seoste uurimiseks. Selleks, toetudes teoreetilisele kirjandusele ning sealt tulenevatele argumentidele, on välja töötatud uurimisväited, millised on suunatud paralleelselt nii organisatsiooni funktsioneerimisele kui ka tema tulemuslikkusele. Teine doktoritöö uudsus seisneb organisatsioonilise eestvedamise võimekuse mõõtmise instrumendi väljatöötamises. See on äärmiselt oluline, kuna organisatsiooni tegevusmustrisse salvestunud kollektiivse eestvedamise fenomeni uurimiseks sobiv mõõtmisinstrument siiani puudus. Doktoritöös väljatöötatud Organisatsioonilise Eestvedamise Võimekuse mõõtmisinstrument (i.k. Questionnaire of Organizational Leadership Capability) on oluline nii akadeemilise kui ka organisatsioonide praktilise töö seisukohtadelt. Akadeemilises kasutuses võimaldab see mõõtmise instrument uurida organisatsioonilise eestvedamise võimekuse fenomeni ja selle seotust organisatsiooni toimimise erinevate aspektidega – organisatsiooni efektiivsus ja tõhusus, organisatsiooni ülesehitus ja innovatsioon jms. Samuti võimaldab see mõõtmisinstrument hinnata organisatsioone nii terviklikult kui ka erinevate tasandite, gruppide, osakondade või üksuste lõikes. Selliselt saadud tulemused ja nende oskuslik tõlgendamine annavad olulist lisaväärtust ka juhtimispraktikutele nende igapäevases tegevuses organisatsioonide arendamise protsessis. Doktoritöös saadud tulemused saab jaotada kolm põhigruppi. Esiteks, eestvedamise kollektiivse kontseptsiooni edasiarendamine ja vastava teoreetilise raamistiku loomine selle fenomeni omaduste avamiseks ja mõõtmiseks. Teiseks, mõõtmise instrumendi väljatöötamine organisatsioonilise eestvedamise võimekuse hindamiseks, milline avab tee tema omaduste edasisteks uuringuteks. Kolmandaks, otsingulise uuringuga (i.k. exploratory study) organisatsioonilise eestvedamise võimekuse esmaste põhiomaduste väljatoomine.