ADA :: sirvimine Kuupäev järgi

Doktoriväitekiri koosneb kolmest artiklist ning kokkuvõtvast ülevaateartiklist. Töö üldine eesmärk oli selgitada välja, millised on erinevused Eesti üldhariduskoolide õpetajate erinevate gruppide suhtlemisoskustes ja leida suhtlemiskompetentsuse struktuur. Tõstatati uurimisküsimused: Kas esineb erinevusi põhikooli ja keskkooli/gümnaasiumi õpilaste hinnangute vahel õpetaja käitumisviisidele klassiruumis? Kas esineb erinevusi selles, kuidas humanitaarainete ja loodusteadusainete õpetajad suhtlemiskompetentsust väljendavatele väidetele vastates end hindavad? Kas esineb erinevusi selles, kuidas mees- ja naissoost õpetajad suhtlemiskompetentsust väljendavatele väidetele vastates end hindavad? Missugune on Eesti õpetajate suhtlemiskompetentsuse struktuur? Uurimuse läbiviimiseks kasutati üht õpilaste küsitlust ja üht õpetajate küsitlust. Õpilaste küsitluse puhul hindas 1.044 õpilast 47 õpetaja käitumisviise, mis kuulusid kategooriatesse: hoolivus, valikute andmine ja kriitika lubamine, kehtestavus, ausus/õiglus ja agresssiivsus. Õpetajate küsitluse puhul hindas 592 õpetajat ennast, vastates 116-le suhtlemiskompetentsust väljendavale väitele. Tõstatatud uurimisküsimused said vastuse. Leiti statistiliselt olulisi erinevusi põhikooli ja keskkooli/gümnaasiumi õpilaste hinnangute vahel õpetaja käitumisviisidele klassiruumis. Leiti statistiliselt olulisi erinevusi selles, kuidas humanitaarainete ja loodusteadusainete õpetajad suhtlemiskompetentsust väljendavatele väidetele vastates end hindavad. Leiti statistiliselt olulisi erinevusi selles, kuidas mees- ja naisõpetajad suhtlemiskompetentsust väljendavatele väidetele vastates end hindavad. Erinevused, mis ilmnesid mees- ja naisõpetajate ning humanitaaraineid ja loodusteadusained õpetavate õpetajate enesehinnangutes, viitavad võimalusele, et õpetajate suhtlemisviisid on mõjutatud teatavatest ühiskonnas ja gruppides mõjuvatest teguritest. Saadud erinevuste edasine uurimine võimaldaks leida, kas ülalnimetatud tendentsid ilmnevad ka õpetajate reaalses käitumises. Viimasel juhul tuleb taolisi erinevusi õpetajate koolitusprogrammide arendamisel arvestada. Uuringu tulemusena leiti õpetaja suhtlemiskompetentsuse kolmeklastriline struktuur. Selgus, et struktuuri esimene klaster asetseb eraldi ülejäänud kahest, teine ja kolmas klaster on aga omavahelises seoses. Ilmnes, et õpetaja klassiruumis suhtlemist käsitlevad väited on tugevas seoses väidetega, mis puudutavad õpetaja suhtlemist täiskasvanutega väljaspool klassiruumi. Nimetatu viitab vajadusele pöörata tähelepanu nii suhtlemisoskuste uurimisel kui nende õpetamisel sellele, et õpetaja suhtlemisoskused ei piirdu vaid klassiruumi kontekstiga. Õpetaja sotsiaalse kompetentsuse struktuuri analüüsi põhjal saab esitada ka idee õpetada nii õpetajate ettevalmistamise tasemekoolituses kui täienduskoolituses ühtses kontekstis suhtlemisoskusi ja emotsionaalse sensitiivsusega seonduvat. Kokkuvõttena saab öelda, et käesoleva väitekirja raamides teostatud nii teoreetiliste kui empiiriliste uuringute tulemused esitavad mitmeid uusi lähtekohti edasisteks Eesti õpetajate suhtlemiskompetentsuse ja suhtlemisoskuste uuringuteks ja õpetajakoolituse suhtlemisvaldkonna arendamiseks.