Sirvi Kuupäev , alustades "2011-05-16" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 5 5

Graded q-differential algebras and algebraic models in noncommutative geometry
(2011-05-16) Liivapuu, Olga
Väitekirja uurimisvaldkonnaks on diferentsiaalgeomeetria. Diferentsiaalgeomeetria keskseteks mõisteteks on koahelate kompleks ja selle kohomoloogiad. Näiteks, siledal muutkonnal on määratud diferentsiaalvormide kompleks, mille kohomoloogiad on muutkonna topoloogia analüütiliseks karakteristikuks. Kohomoloogia mõiste baseerub diferentsiaali omadusel, et kaks korda rakendatud diferentsiaal annab nulli. Sellise geomeetrilise struktuuri algebraliseks mudeliks on diferentsiaalmoodul, miile diferentsiaali ruut võrdub nulliga. Käesolevas väitekirjas uuritakse diferentsiaalmooduli üldistust, kus diferentsiaal rahuldab tingimust, et diferentsiaal astmes võrdub nulliga, kus on täisarv, mis on suurem võrdne kahest. Antud üldistus tekkis mittekommutatiivse geomeetria raames ja selle teooria pani aluse sõltumatult M. Kapranov ja M. Dubois-Violette koos R. Kerneriga 1990. aastatel. Antud teooria tugineb mittekommutatiivses geomeetrias kasutatavale -deformeeritud struktuuridele: gradueeritud -kommutaator, gradueeritud -derivatsioon, gradueeritud -Leibnizi valem, kus on -inda astme algjuur. Selle teooria arengu tulemuseks olid välja töötatud järgmised struktuurid: -diferentsiaalkompleks, -simplitsiaalkompleks, koahelate -kompleks ja selle üldistatud kohomoloogiad, gradueeritud -diferentsiaalalgebra. Seostus ja tema kõverus on kihtkondade teooria põhimõisted ning mängivad olulist rolli mitte üksnes kaasaegses diferentsiaalgeomeetrias, vaid ka teoreetilises füüsikas, nimelt kalibratsiooniväljateoorias. Miitekommutatiivse geomeetria raames oli konstrueeritud seostuse üldistus, mida nimetatakse seostuseks moodulil. Käesolevas väitekirjas on pakutud seostuse moodulil üldistus, mida nimetatakse -seostuseks, meie lähenemine põhineb gradueeritud -diferentsiaalalgebral. Väitekirjas on defineeritud selle seostuse kõverus, on tõestatud, et kõverus rahuldab Bianchi samasuse analoogi, on näidatud, et igal projektiivsel moodulil eksisteerib -seostus. On uuritud -seostuse ja tema kõveruse lokaalne struktuur. -seostuse kõveruse komponendid on avaldatud -seostuse maatriksi kaudu. On toodud üks võimalus Cherni karakteri konstrueerimiseks -seostuse teooria raames.
Materials on Forest Enets, an indigenous language of Northern Siberia
(2011-05-16) Siegl, Florian
Käesolev grammatiline ülevaade kirjeldab viimaste metsaeenetsite keelt. Metsaeenetsi keel kuulub samojeedi keelte hulka, täpsemalt põhjasamojeedi allrühma. Samojeedi haru on üks kahest uurali keelkonna peaharust. Teine haru ehk soome-ugri haru on laiemalt tuntud. Kuigi Eestis rõhutatakse, et samojeedi keeled on eesti keele sugulaskeeled, on reaalsus see, et samojeedi keelte rääkijate jaoks on teiste Venemaa vähemuskeelte, eriti aga Siberi ja Vene Kaug-Ida keelte rääkijad hingelt lähedasemad kui eesti tavadiskursusest tuntud ugri-mugri sugulased. Ka käesolev töö ei kavatsenud metsaeenetsi keelt kuidagi mingisse imaginaarsesse soome-ugri/uurali raamistikku pressida, vaid käsitleb viimaste metsaeenetsite keelt metsaeenetsi keelena. Käesoleva grammatika jaoks kasutatud ainestik pärineb autori välitöödelt, mis viidi läbi Taimõri poolsaarel ajavahemikus 2006-2008 9 kuu jooksul. Teatud osa moodustab ka ainestik, mis saadi Zoja Bolina külaskäigu ajal Tartus 2008. a. detsembri keskel. Kogutud materjale, millele antud töö põhineb, hakatakse lähitulevikus DOBESi arhiivi (www.mpi.nl/dobes) üles laadima ning need on seal vaadatavad ja kasutatavad. Kuigi esimesed katsed kirjeldada metsaeenetsi keelt pärinevad juba 19. sajandist M. A. Castrénilt, jäid eeenetsid (nii metsaeenetsid kui ka tundraeenetsid) pikalt oma suurema naabri, tundraneenetsi keele varju. Mitmed uurijad, nii keeleteadlased kui ka etnoloogid, jätkasid 20. sajandi jooksul tööd nii metsa- kui ka tundraeenetsite seas, kuid siiski jäid mõlemad eenetsi keeled kuni 20. sajandi lõpuni sisuliselt tundmatuks. Sotsiaalsete, poliitiliste ja majanduslike muutuste tõttu sattusid metsaeenetsid 20. sajandi jooksul väljasuremise äärele. Materjalid antud grammatilise ülevaate jaoks pärinevad nendelt metsaeenetsitelt, kes on tänapäeval selle keele viimased rääkijad. Minu andmete põhjal on antud hetkel elus veel veidi alla 40 keelerääkija ja -mäletaja. Noorimad soravad rääkijad on üle 50 aasta vanad, vanimad rääkijad on alla 70. Minu välitööde ajal kui ka järgneval analüüsiperioodil hakkas kand. fil. Irina Sorokina, kes on teinud välitöid mõlemate eenetsite seas (1969, 1974, 1977, 1985), lõpuks oma materjale avaldama. Peamised tööd on teksti¬kogumik (Sorokina & Bolina 2004), täiendatud sõnaraamat (Sorokina & Bolina 2009) ning hiljuti ja käesoleva töö seisukohast liiga hilja ilmunud metsaeenetsi grammatika (Sorokina 2010). Kuigi enamik avaldatud materjalidest on Irina Sorokina kogutud, sisaldavad need ülesloetletud materjalid ka Irina Sorokina kaastöölise Dar’ja Bolina kogutud materjale. Siinkohal saagu mainitud, et käesolev monograafia põhineb 99% ulatuses autori poolt kogutud andmetele. Nagu juba öeldud, 2010. a. lõpus avaldas Irina Sorokina lõplikult oma suuremahulise metsaeenetsi grammatika, millele järgneb kohe käesolev monograafia. Sellega muutub vähem kui ühe aastaga metsaeenetsi keel tundmatust keelest ilmselgelt pikemaks ajaks kõige paremini kirjeldatud samojeedi keeleks. Olemas on nüüd kaks suuremahulist grammatilist kirjeldust; mõlemad põhinevad täielikult välitööde käigus autorite poolt kogutud materjalidele, mõlemad grammatikad kirjeldavad kahe erineva metsaeenetsi põlvkonna keelt ning mõlemad kirjeldused peegeldavad erinevaid lähenemisviise keeleteaduses. Sellist olukorda pole siiani samojedoloogias kunagi valitsenud. Samas erinevad mõlemad grammatikad üksteisest märkimisväärselt. Irina Sorokina esitus järgib tavalist vene traditsiooni – kirjeldada grammatikat morfosüntaktiliselt, seega puudub nt koherentne süntaktiline ülevaade. Samuti pole näitelaused glosseeritud ega ole võimalik kindlaks teha, kas näitelause pärineb grammatilisest küsitlusest või narratiivist. Lisaks pole võimalik konkreetsete näidete puhul keelejuhi isikut tuvastada. See on kahetsusväärne, kuna mõned Irina Sorokina kesksetest keelejuhtidest olid kakskeelsed (metsaeenetsi-tundraneenetsi), kes produtseerisid vorme, mis ei sobinud eenetsi struktuuriga eriti kokku. Esitusviis käesolevas monograafias põhineb teistel alustel. Esiteks, minu kesksed keelejuhid kasvasid üles ükskeelsetes metsaeenetsi peredes, seega on interferents tundraneenetsi keelega välistatav. Kõik näitelaused on glosseeritud ning lühendite järgi on tuvastatav, kas tegemist on näitelausega, mis pärineb küsitlusest või näitest suulisest ja lindistatud narratiivist. Seega peaks olema tagatud, et antud monograafia võimalik lugejaskond ei piirdu samojeedi keelte uurijatega. Kuigi metsaeenetsi keele grammatikas leidub mitmeid nähtuseid, mis võivad olla teatud morfoloogia- ja süntaksiteooria jaoks problemaatilised (nt asesõnade struktuur, limitatiivi infiksilaadne käitumine, tempus nii verbimorfoloogias kui ka predikatiivses konjugatsioonis, benefaktiiv), kirjeldati grammatikat ohustatud keelte dokumentatsiooni vaatevinklist. Seega pole grammatiline kirjeldus mitte üleliigselt teoretiseeritud, vaid esitleb metsaeenetsi grammatikat võimalikult teoorianeutraalselt. Selle taga peitub ka arusaam, et käesolev ingliskeelne monograafia võib jääda pikemaks ajaks ainsaks ulatuslikuks kirjelduseks, mis peab olema loetav nii 20 kui ka 40 aasta pärast. Käesoleva monograafia temaatika tõttu pole siin võimalik sisu kohta ammendavat ülevaadet pakkuda, kuna kokkuvõttest kasvaks kiiresti välja omaette eestikeelne metsaeenetsi keele lühigrammatika. Järgnevalt tutvustatakse põgusalt töö ülesehitust. Monograafia on jaotatud kolmeks sisuliseks osaks. Esimeses osas kirjeldatakse metsaeenetsite ajaloo ja etno¬graafia põhijooni, millele lisanduvad väike ülevaade sotsiolingvistilisest olukorrast ning uuringulooline ülevaade. Mahukas teises osas presenteeritakse metsaeenetsi grammatika põhijooni. Peatükk 1 pakub väikese tüpoloogilise ülevaate metsaeenetsi grammatikast. Peatükkides 2 ja 3 kirjeldatakse metsaeenetsi fonoloogiat, morfofonoloogiat ja morfoloogiat. Sellele järgneb peatükk 4 sõnaliikidest. Peatükk 5 esitleb nominaalsete kategooriate morfosüntaksit, nende kategooriate süntaksit kirjeldatakse peatükis 6, kus vaadeldakse täiendavalt nimisõnafraasi süntaksit. Seitsmes peatükk verbikompleksist on kõige ulatuslikum, kuid kahtlemata mitte veel lõplik, sest verbimorfoloogia mitmekesisuse tõttu on siin tulevikus veel palju lisatööd ees. Kaheksas peatükk käsitleb infiniitseid kategooriad nagu partitsiibid, konverbid ja nominalisatsioonid; sellega lõpeb morfosüntaktiline osa. Peatükk 9 sisaldab ülevaadet lausetüüpidest, grammatilistest relatsioonidest ning vaatleb lühidalt informatsioonistruktuuri baasomadusi. Peatükid 10, 11 ja 12 käsitlevad teatud süntaktilisi nähtusi lähemalt, benefaktiiv (peatükk 10), passiiv (peatükk 11) ja komplekslaused (12), mis kõik on suuremal määral terra incognita. Monograafia kolmandas osas on esitatud kolm täielikult glosseeritud teksti kesksetelt keelejuhtidelt. Tekstidele järgneb veel neli lisa. Nendes rekonstrueeritakse tähtsamad sammud, kuidas metsaeenetsi keelt hakati kirja panema ja kuidas metsaeenetsid ise oma emakeeles kirjutavad. Eelviimases lisas leidub natuke biograafilisi andmeid keelejuhtide kohta ning viimases lisas on toodud esile teatud vene keele sõnavara, mida on kasutatud käesolevas monograafias teatud kontseptide ja esemete kirjeldustes.
Diamine oxidase-based biosensors: construction and working principles
(2011-05-16) Kivirand, Kairi
Doktoritöö eesmärgiks oli uurida diamiini oksüdaasil baseeruvate biosensorite kontrueerimist biogeensete amiinide määramiseks toiduainetes. Selleks puhastati herne idudest diamiini oksüdaas ning uuriti selle ensüümi selektiivsust erinevate amiinide suhtes. Selgus, et diamiini oksüdaasi selektiivsus on kõige kõrgem kadaveriini ja putrestsiini suhtes, mis oli heaks eelduseks biogeensete amiinide biosensori konstrueerimiseks. Biogeensete amiinide koosmõju uurimiseks biosensori väljundsignaalile viidi läbi mõõtmised lahustes, mis sisaldasid samaaegselt kahte või enamat amiini. Selgus, et kadaveriin ja putrestsiin elimineerivad osaliselt teineteise individuaalset mõju väljundsignaalile. Histamiini leidumise korral lahustes selgus, et kadaveriini ja/või putrestsiini olemasolul ei avalda histamiin biosensori väljundsignaalile detekteeritavat mõju. Erinevate amiinide mõjude osakaalude kirjeldamiseks biosensori väljundsignaalile pakuti välja mitme muutujaga mudel, mis võimaldas iseloomustada biosensori väljundsignaali mitut substraati sisaldavates segudes ja biosensori kalibreerimist nende määramisel. Korrelatsioon katsetulemuste ja mudeli abil leitud tulemuste vahel oli kõrge (standardhälve 0,097 ja korrelatsioonikordaja 0,93). Diamiini oksüdaasi stabiliseerimiseks immobiliseeriti see nailonniidile. Immobiliseeritud ensüüm oli stabiilne vähemalt 3 kuud 4oC juures või 120 mõõtmise jooksul. Immobiliseeritud ensüümi eriaktiivsus oli (4,6 ± 0,4) × 10-4 IU/cm, mis oli piisav biosensori kontrueerimiseks. Konstrueeritud biosensorit, mis koosnes 90 cm pikkusest diamiini oksüdaasi-sisaldavast nailonniidist ja hapnikuandurist, kasutati edukalt kala (hõbeheigi) proovide värskuse hindamiseks. Kadaverini ja putrestsiini sisaldus määrati eelnevalt töötlemata kala (hõbeheigi) proovides 5 minuti jooksul ning saadud tulemused olid heas kooskõlas kõrgefektiivse vedelikkromatograafiaga saadud tulemustega.
Convex approximation properties of Banach spaces
(2011-05-16) Lissitsin, Aleksei
Aproksimatsiooniprobleemiks nimetati üht kuulsaimat probleemi funktsionaalanalüüsi valdkonnas: kas igat kompaktset operaatorit Banachi ruumide vahel saab lähendada lõplikumõõtmeliste operaatoritega? Aastal 1955 näitas Grothendieck, et samaväärselt võib küsida, kas igal Banachi ruumil on aproksimatsiooniomadus. Aastal 1972 lahendas Enflo aproksimatsiooniprobleemi negatiivselt. Sellega seoses tekkis vajadus uurida aproksimatsiooniomaduse erinevaid versioone, mille kohta on püstitatud mitmeid olulisi lahendamata probleeme. Käesoleva väitekirja põhieesmärk on välja arendada ühtne meetod aproksimatsiooniomaduse erisuguste versioonide käsitlemiseks. Selliste versioonide hulka kuuluvad näiteks kompaktne aproksimatsiooniomadus, operaatorideaali poolt tekitatud aproksimatsiooniomadus ja Banachi võrede positiivne aproksimatsiooniomadus. Väitekirja põhiline mõiste on kumer aproksimatsiooniomadus ehk, täpsemalt, Banachi ruumil tegutsevate pidevate lineaarsete operaatorite nulli sisaldava kumera hulga poolt defineeritud aproksimatsiooniomadus. Väitekirjas saadud tulemused üldistavad Banachi ruumi ja tema kaasruumi klassikalise aproksimatsiooniomaduse kirjeldust kompaktsete operaatorite lähendamise kaudu. Samuti esitatakse lineaarse alamruumi poolt defineeritud aproksimatsiooniomaduse kirjeldus nõrgalt kompaktsete operaatorite lähendamise kaudu. Vaadeldakse tugeva aproksimatsiooniomaduse ja nõrgalt tõkestatud aproksimatsiooniomaduse mõisteid, mis olid sisse toodud Oja ja Lima poolt. Nende mõistete kumerate versioonide käsitlemiseks arendatakse välja ühtne lähenemismeetod. Üldistatakse Johnsoni teoreem meetrilise aproksimatsiooniomaduse ülekandumisest Banachi ruumilt tema kaasruumile. Väitekirjas loodud kumerate aproksimatsiooniomaduste teooriat rakendatakse Banachi võrede positiivse aproksimatsiooniomaduse ja Banachi ruumide paari poolt defineeritud aproksimatsiooniomaduse uurimisel.
Ajalooline Jeesus: teaduse probleem religiooni kontekstis
(2011-05-16) Riistan, Ain
Ajaloolise Jeesuse uurimine on kestnud küll vägagi intensiivselt tervelt kahe viimase sajandi vältel, kuid selle tulemused on olnud kesised – vähemalt mis puudutab väljavaadet, et teadlased suutnuksid Jeesuse kohta midagi kokkulepitult kindlat öelda. Ühelt poolt on kriitiline uurimistöö oma uurimismeetodite tagajärjel juba ligi sajandi seisus, kus öeldakse, et me võime Jeesusest kindlalt väita vaid mõnda üksikut fakti: näiteks et ta tõepoolest oli olemas ja elas 1. m.a.j sajandil. Teiselt poolt on need ajaloouurijad, kes on uurimistulemuste negatiivsust ületada püüdes loonud oma konstruktiivsed teaduslikud käsitlused, esitanud ridamisi erinevaid Jeesus-rekonstruktsioone, mis omavahel ei ühildu. Kolmandaks on Jeesus-uuringud olnud pingestatud eri inimrühmade usulistest ootustest, eelarvamustest ja reaktsioonidest tehtud tööle. Ajaloolise Jeesuse probleem on teadusprobleemina omandanud täiendava ja kohati küllalt spetsiifilise varjundi ka teaduse ja religiooni vahelise probleemina. Artiklitest koostatud interdistsiplinaarse deskriptiivse modelleerimise meetodil kirjutatud töö käsitleb mitmesuguseid Jeesus-uuringutega seotud üksikküsimusi, mis koonduvad ajaloolis-kriitilise uuringu teadusmetodoloogia terviklikuks analüüsiks. Töös tõdetakse, et ehkki Jeesus-uuringute ideaaliks on olnud neutraalselt objektiivne ühtne Jeesus-kuvand, on seda võimatu saavutada, sest kasutatav teaduslik meetod ise on põhimõtteliselt avatud religiooni fundamentaalsele mõjule ning sellest kujundatud.